Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Mina ei tea, aga Lynchi kinnitusel ei teinud seda anarhistid. Tema sõnul olid need väikesed pimedusekillud, mis lendasid ringi ja nakatasid inimesi.”

      Kenny üllatuseks ei muianud inspektor ega plika.

      „Kas teate, kui palju inimesi teatas nende paari päeva jooksul imelikest asjadest?” jätkas Kenny. „Kuulsin kümneid kirjeldusi. Dublini maakonna põhjaosas uputati üks ööklubi väidetavalt selliste asjade poolt üle, aga kohalik leht isegi ei maininud seda.”

      „Minu jaoks kõlab küll nii, nagu oleks kamp inimesi hallutsinatsioone näinud,” poetas plika.

      „Lynch nii ei arvanud. Temal oli nägemus sellest, kuidas need asjad levisid, maailma nakatasid, panid kõiki hullusi tegema, üksteist tapma, pomme heitma…”

      „No selge,” ütles Mina. „Oleme kindlaks teinud, et Lynch oli psühholoogiliselt häiritud. Ta uskus superkangelaste ja kurjade jumalate subkultuuri. Miks ta siis tapeti?”

      Kenny pilgutas silmi. „Ee, teda ju rööviti, oli ju nii?”

      „Oli see nii?”

      „Oli ju nii? Nii see… nii ütles see kutt, politseinik. See, kes minuga rääkis. Ütles, et paistab röövmõrvana.”

      „Või nii.”

      Kenny kortsutas kulmu. „Teie arvate, et seal on midagi pistmist tema nägemustega, eks?”

      „See on võimalik,” nõustus Mina.

      „Miks te täna hommikul temaga kohtusite?” uuris plika.

      „Vabandust, ma ei taha solvata, aga miks tema minult küsimusi küsib? Miks ta üldse siin on?”

      „Praktika,” teatas Mina.

      „Te süüdistasite mind mõrvas. Kas teil ongi selline komme tuua koolitüdrukuid ülekuulamistuppa mõrvas kahtlustatavate juurde?”

      Mina viipas käega. „Oh, ma tegin selles osas ainult nalja. Ma tegelikult ei arva, et te kellegi tapsite. Kui te seda just ei teinud, siis sellisel juhul reserveerin endale õiguse öelda, et teadsin seda kohe. Aga tüdruk küsis hea küsimuse, Kenny. Miks te temaga täna hommikul kokku saite?”

      „Viimastel kuudel esines tal uusi nägemusi ellu ärkavatest varjudest, surnult maha kukkuvatest inimestest. Tema uusim apokalüpsis.”

      „Mida ta selle kohta rääkis?”

      „Miks see tähtis on?”

      „Kõik on tähtis.”

      „Aga ta ei tundnud kedagi ju ära. Ta ei kuulnud oma nägemustes nimesid. Nägi kedagi mustas rüüs, oligi kõik.”

      „Mees või naine?”

      „Ta ei osanud öelda.”

      „Kas ta mainis juhtumisi üldse Kulgu?”

      Kenny vaatas tema poole. Inspektori näos polnud miski päris õige. Niipea, kui Kenny seda märkas, vaatas ta kähku mujale. Tema ema õpetas talle, et põrnitseda polnud viisakas.

      „Ta ei kasutanud seda sõna,” ütles Kenny. „Aga ma kuulsin seda teistelt. Kuidas teie sellest teada saite?”

      „Kellelt te seda kuulsite?” küsis tüdruk.

      „Teistelt,” sõnas Kenny ärritunult. „Kolmelt või neljalt, kes kuulsid seda pealt pubides või kõrvaltänavatel või mis iganes. Kõlab nagu Ülestõusmine, kui aus olla.”

      Plika kortsutas kulmu. „Mis see veel on?”

      „Ülestõusmine,” selgitas inspektor Mina, „on kristlik uskumus, mille kohaselt Jumal kogub usklikud kokku ja viib nad taevasse. „Esmalt tõusevad üles surnud, kes on läinud magama Kristuses. Pärast kistakse meid, elavaid ühtviisi koos nendega pilvedes üles õhku Issandale vastu, ja nõnda me saame alati olla koos Issandaga.” Need, keda peetakse väärituks, jäetakse siia maa peale koos ülejäänud patustega.”

      „Kulg kõlab sellise tehingu moodi,” tõdes Kenny. „Massiline päästmine enne maailma lõppu. Kas selle taga on või ei ole mingit Jumalat, seda mina ei tea, kuid tavaliselt on.”

      „Kas Lynch andis ka mingi ajakava?” küsis Mina.

      „Tema nägemused muutusid aina tugevamateks ja sagedasemateks,” vastas Kenny. „Minevikus töötas see nii, et tal oli sellisel intensiivsustasemel veel kuus või seitse päeva, seejärel apokalüpsist ei toimunud ja ta sai jälle rahuneda.”

      „Seitse päeva,” ütles Mina.

      „Või umbes nii, jah. Kuidas teie Kulust kuulsite?”

      „Oleme uurijad,” teatas Mina. „Me uurime asju.”

      „Tema on ka uurija?”

      „Ta on väljaõpetatav uurija.”

      „Kuulge, see kõik on väga-väga veider. Miks te keskendute kõlakatele ja linnalegendidele? Te pole minult isegi normaalseid küsimusi küsinud.”

      „Normaalseid küsimusi? Näiteks?”

      „Näiteks, mina ei tea, kas Lynchil oli vaenlasi.”

      „Kas Lynchil oli vaenlasi?”

      „Noh, minu teada mitte. Ei.”

      „Siis polnud mul tõesti mõtet seda küsida, eks? Kui te just ei tahtnud mu tähelepanu kõrvale juhtida. Te ei tahtnud ometi mu tähelepanu kõrvale juhtida, Kenny, eks?”

      „Ei, seda…”

      „Kas te mängite minuga, Kenny?”

      „Ma ei tea, mida te…”

      Inspektor Mina nõjatus ette. „Kas te tapsite ta?”

      „Ei!”

      „Oleks okei, kui te seda tegite.”

      Kenny tõmbus õuduses kössi. „Kuidas see okei oleks?”

      „Noh,” nentis Mina, „võib-olla mitte okei, aga mõistetav. Äkki ta ütles midagi, mis teid ärritas. Oleme kõik seda kogenud, eks?” Ta vaatas plika poole. „Eks?”

      „Olen,” nõustus plika.

      „Oleme kõik seda kogenud,” ütles Mina taas Kenny poole vaadates. „Me teame, kuidas see käib. Tema ütleb midagi, mis teid ärritab. Järsku lebab ta surnult maas ja teie mõtlete, et kuhu see aeg küll lendab.”

      „Ma ei tapnud teda! Ma pole kedagi tapnud!”

      „Kedagi? Nii et neid on veel?”

      „Mida?”

      Mina nõjatus tagasi ja koputas kinnastatud käega lõua vastu. „Teate mis, Kenny? Mina usun teid. Teil on aus nägu. Teil on ausad kõrvad. Kes siis teie arvates ta tappis?”

      „Ma arvasin enne, et СКАЧАТЬ