Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ target="_blank" rel="nofollow" href="#litres_trial_promo">Traumapunkt

      Missioon täidetud

      Kõige kenam linn Iirimaal

      Reekviemiball

      Tänaõhtune meelelahutus

      Maa alla minek

      Ennetav löök

      Selana liitlane

      Katastroofiline flirt

      Me kõik kukume

      Surmatooja tõuseb

      Koletis, mõrvar

      Kitsas väljavaade

      Paanika

      Maharaiutud pea

      Põhisündmus

      Kangelane ja kurikael

      Kitupunn

      Minu videvik

      Nad kõnnivad meie keskel

Pühendus

      See raamat on pühendatud mu nõbudele. Tüdrukud, ükski teist polnud sündinud selleks ajaks, kui Luuker Leebesurm esmalt ilmus. Aga sellest ajast peale, kui teie saabusite, ei soovi keegi meie suguvõsas enam rääkida kirjanikust. Nüüd tahetakse rääkida ainult neetud imikutest. Järsku ei taha keegi enam mind nunnutada ja selle eest süüdistan ma teid.

      Kuigi eks teil on ka oma häid külgi. Just teie pärast ongi ju Valküürial väike õde. Olete kergelt nunnud, mõistlikul määral imearmsad ja ajate mind naerma, kui käpuli käite.

      Nii et see raamat on pühendatud teile, Rebecca ja Emily, Sophie ja Clara ning

      (lisage veel nimesid, kui vahepeal võrsub uusi nõbusid ja kui nad on selle lugemiseks piisavalt vanad).

      Tean ühegi kahtlusevarjundita, et olen teie lemmikonu. Ja ilmselt eelistate mind ka oma vanematele.

      (Olen teie vanemaid kohanud. Ma ei süüdista teid. Nad pole põrmugi väärt.)

Epigraaf

      ”Headus ja kurjus on nii lähedal, et võiksid hinges olla kokku aheldatud.”

      „Dr Jekyll ja Mr Hyde” (1941)

Proloog

      Sulguv uks pani küünlaleegi valssi tantsima ja värelema lauale rihmadega kinnitatud tüdruku üle. Ta pööras pea mehe poole. Tema nägu, nagu iga osa temast, kaunistasid väikesed, kahvatud armid, sümbolid, mida tema ihusse viimaste kuude jooksul nii vaevarikkalt uuristati. Tema nimi oli Melanholia St Clair. Tema oli mehe saladus. Tema eksperiment. Tema viimane, meeleheitlik katse võimu haarata.

      „Valus on,” kaebles tüdruk.

      Vandameer Rauge, Surnumanajate ordu esimese klassi kleerik, krüptiliste keelte õpetlane ja kardetud vastane väitluste lahinguväljal noogutas ning patsutas plika kätt. Tüdruk oli astunud sellesse kokkuleppesse taolise õhinaga, mida suudavad esile manada ainult tõeliselt ahned. Ent viimasel ajal muutusid tema ärritavad enesehaletsushood üha sagedasemaks. „Ma tean, kullake. Ma tean, et on. Aga valu pole midagi. Kui meie töö tehtud saab, ei olegi enam valu. Sa oled kannatanud meie kõigi eest. Sa oled kannatanud kogu elu eest selles maailmas, selles universumis.”

      „Palun,” halises tüdruk, „tehke nii, et seda enam poleks. Ma muutsin meelt. Palun. Ma ei taha seda enam.”

      „Ma saan aru,” lausus Rauge kurvalt. „Saan. Sa kardad, sest sa ei arva, et oled piisavalt tugev. Aga mina tean, et sinus jagub piisavalt tugevust. Sellepärast valisingi kõigi hulgast sind. Mina usun sinusse, Melanholia. Mul on sinu tugevusse usku.”

      „Ma tahan koju.”

      „Sa oledki kodus.”

      „Palun…”

      „Kuule nüüd, kallis tüdruk, pole vaja anuda. Tulv on ilus, imeline asi ja seda peaks hindama. Oled astunud järgmise sammu. Oled saanud selleks, kelleks olid alati määratud. Me kõik läbime selle. Iga sorts läbib selle.”

      Tüdruk kiristas hambaid, kui valukramp läbi ta selja kaardus. Seejärel ahmis ta õhku. „Aga see ei peaks nii kaua kestma. Te kinnitasite, et minust saab maailma võimsaim sorts. Te ei rääkinud selle kohta midagi.”

      Rauge sundis end tüdrukule silma vaatama. Ta jälestas higistavaid inimesi ja higi nõrgus Melanholialt paksude ojadena. Rauge sisikond hakkas keerlema, kui pidi vaatama tüdruku märga, tilkuvat, armilist nägu. „Selle väe juures, mida mina sulle luban, oled pidanud kannatama ainult õige pisut rohkem kui meie ülejäänud,” selgitas Rauge. „Aga kogu see töö, mida oleme sind ette valmistades teinud, saab olema seda väärt. Usalda mind. Sinusse kriibitud sümbolid haaravad Tulva väest ja hoiavad seda, lasevad sel kohapeal tiirelda, kasvada, tugevneda.”

      „Laske mind lahti.”

      „Ainult umbes päevake veel.”

      „Laske mind lahti!” kriiskas tüdruk. Varjud kähardusid tema ümber, tõusid ja rähklesid nagu kombitsad.

      Rauge astus kähku lähemale ja naeratas talle. „Aga muidugi, mu kullake. Sul on absoluutselt õigus – aeg on käes.”

      Tüdruku silmad läksid suuremaks ja varjud taandusid. Rauge kahtles, kas tüdruk oli neist üldse teadlik. Niimoodi kinnitatuna ja köidetuna poleks ta pidanud suutma üldse mingit väge käsitleda. Vähemalt kordki näis Rauge naeratus siiras. See oli hea märk.

      „See on tehtud?” küsis Melanholia ujedal häälel. „Te lasete mu lahti?”

      „Lasen su lahti?” kordas Rauge ja naeris pisut, kui rihmu lahti sõlmis. „Sa kõlad nii, nagu ma oleksin sind vangis hoidnud! Melanholia, ma olen su sõber. Sinu teejuht. Ainus inimene kogu maailmas, kelle puhul võid usaldada, et olen alati sinuga aus.”

      „Ma… ma tean seda, kleerik Rauge.”

      Mees tõmbas rüü vahelt käterätiku ja võttis selle abiga tüdruku märjast, libedast käest kinni ning aitas ta istuli. „Peame valima õige hetke, et sinust peapreestrile rääkida. Kui oleme talle СКАЧАТЬ