Detektiiv Luuker Leebesurm 6: Surmatooja. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tema silmadel näis olevat raskusi keskendumisega. Tema nahk mõjus vahajana. Ta kandis kindaid.

      Mehe kaaslane toetus tema taga seinale. Pikk, ilus tumedajuukseline tüdruk ei saanud olla vanem kui kuueteistaastane. Ta kandis musti pükse ja pooleldi lukuga kinni tõmmatud liibuvat musta jakki, mille materjali Kenny ära ei tundnud. Tüdruk ei vaadanud tema poole.

      „Hei.” Mehe naeratus näis kirgas. Tal olid head hambad.

      „Hei,” ütles Kenny.

      Tüdruk ei öelnud midagi.

      Mehe sile hääl paitas nagu samet. „Mina olen inspektor Mina. Ebatavaline nimi, ma tean. Mu suguvõsa oli uskumatult nartsissistlik. Ausalt öeldes mul veab, et pääsesin üldse mingigi tagasihoidlikkusega, kuid samas olen alati suutnud ootusi ületada. Teie olete Kenny Dunne, eks ole?”

      „Olen.”

      „Ainult mõned küsimused teile, hr Dunne. Või Kenny. Kas tohib teid Kennyks kutsuda? Tunnen, et oleme nende viimaste sekunditega sõbraks saanud. Kas tohin teid Kennyks kutsuda?”

      „Muidugi,” lausus Kenny veidi hämmeldunult.

      „Tänan. Tänan teid väga. On oluline, et tunneksite end minu seltsis mugavalt, Kenny. On oluline, et looksime usaldustaseme. Nii taban teid täiesti ootamatult, kui teid järsku mõrvas süüdistan.”

      Kenny kulmud sööstsid üles. „Mida?”

      „Oh, heldus!” hüüatas inspektor Mina. „Seda poleks veel mitme minuti jooksul pidanud juhtuma.”

      „Ma ei tapnud Paul Lynchi!”

      „Kas võiksime selle toreda usaldustunde juurde tagasi minna, mille parajasti koos lõime?”

      „Kuulge, ma korraldasin temaga kohtumise. Ma kavatsesin teda küsitleda, aga sinna jõudes oli ta juba surnud.”

      „Teid üllataks, kui sageli me oma töös ta-oli-juba-surnud kaitset kuuleme. Või siis ei üllataks, ei mina tea. Mõte on selles, Kenny, et asjalood ei paista teie jaoks head. Võib-olla, kui räägiksite meile kõigest, mida teate, saame oma kolleege veenda, et nad teiega leebelt käituksid.”

      Kenny põrnitses meest, seejärel vaatas tüdruku poole. „Kes teie olete?”

      Tüdruk vastas pilgule, kergitas kulmu, kuid ei vastanud.

      „Ta on siin praktikal,” selgitas inspektor Mina. „Ärge tema pärast muretsege, Kenny. Muretsege üksnes enda pärast. Milline oli teie suhe korjusega?”

      „Ee,” venitas Kenny. „Olen ajakirjanik. Küsitlesin teda mõned korrad.”

      „Mis teemal?”

      „See… pole midagi. Ta on või õigemini oli vandenõuhull. Nii omal moel.”

      „Vandenõud? Te mõtlete valitsuse poolt kinni mätsimist, sellist värki?”

      „Ei, mitte eriti. Ta oli rohkem…” Kenny ohkas. „Kuulge, see on väga pikk lugu.”

      „Minul pole vaja kusagil mujal olla,” teatas inspektor Mina ja kiikas tagasi tüdruku poole. „Sul on?”

      „Tegelikult küll. Ma pean ristimisele jõudma.”

      „Oi. Muidugi.” Mina pöördus tagasi Kenny poole. „Nii et kui saaksite võib-olla hästi kiiresti rääkida, suudaksite seda kõike meile selgitada.”

      Kenny võttis hetke otsustamiseks, kuidas oleks kõige parem mitte segasena kõlada. „Hea küll. Viimase paari aasta jooksul olen uurinud mitut veidrat lugu. Mitte midagi suurt, mitte midagi pirakat, aga lood, mida eiratakse seepärast, et need kõlavad hullumeelsena. Ükski ajaleht ei võta seda kraami tõsiselt, niisiis saan pühendada neile ainult vähest aega. See algas siis, kui tegin loo linnalegendidest. Seal on see tavapärane värk, tänapäevased müüdid ja tärkav folkloor. Mõned on naljakad, mõned jubedad, mõned tekitavad kõhedust. Kõik, mida eeldaksite kuulda. Aga siis hakkasin kuulma uusi lugusid.”

      „Näiteks?”

      „Ainult kõlakad, lugude katked. Keegi nägi tulistamist, kus tegelased tuld loopisid. Keegi nägi üht meest üle maja hüppamas või üht naist lihtsalt haihtumas.”

      Inspektor Mina kallutas pea viltu. „Nii et moodne linnalegend pajatab superkangelastest?”

      „Seda mõtlesin mina ka, kuid nüüd pole selles enam nii kindel. Olen kuulnud sosinaid tervest subkultuurist, kus selline värk toimub. Lynch rääkis, et seda leidub kõikjal, kui tead, kuhu vaadata.”

      „Või nii. Ja kas Lynch väitis, et tema oli selline superkangelane?”

      „Lynch? Ei. Issand, ei. Selles mõttes, et tal polnud kõik hästi, ilmselgelt. Teda piinasid nägemused, ütles ta. Nii ta neid kutsus: nägemused. Nägi neid teismeliseeast alates. Hirmutasid teda põrgulikult. Lynch saadeti ühe psühhiaatri juurest teise juurde, anti ühe tableti järel teine, aga miski ei aidanud. Ta kirjeldas mulle neid nägemusi ja need tundusid nii elavate, nii ehtsatena. Ta ei suutnud tööl käia, ei suutnud suhteid säilitada… Lõpetas kodutuna, jõi liiga palju, pobises omaette ukseavades.”

      „Ja see,” poetas inspektor Mina, „oli teie allikas?”

      „Ma tean, et ta kõlab ebausaldusväärselt.”

      „Õige pisut.”

      „Aga ma jäin endale kindlaks. Kuulasin, mida tal öelda oli. Viimaks õppisin ära, kuidas eraldada jampsi… noh, ütleme siis, et faktidest.”

      „Mis sorti asju ta nägi?” uuris tüdruk.

      Kenny kortsutas kulmu. Ta ei mõistnud kuigi hästi, mis andis ühele praktikal olevale plikale õiguse teda küsitleda, kuid inspektor Mina ei protestinud. Niisiis vastas Kenny vastumeelselt. „Ta nägi apokalüpsist. Nägi neist mitmeid, kui aus olla. Esimene puudutas mingeid Tumedaid Jumalaid, Nägudeta Jumalaid, mis iganes nimega ta neid kutsus. Keegi pagendas need igiammu, keegi ei tea, kes, ja nüüd on nad sellest ajast peale üritanud tagasi pääseda. Lynch nägi enda sõnul seitsmeteistkümneaastaselt nägemust nende tagasitulekust. Nägi miljoneid surnuna. Maatasa tehtud linnu. Nägi maailma lahti murdumas. Tal muudkui esinesid need nägemused ja iga kord oli mingi uus aspekt, mingi uus vaatepunkt, kust maailma lõppu vaadata. Ta uskus, et me kõik sureme ühel ööl, veidi vähem kui kolm aastat tagasi. Ütles, et need asjad, need jumalikud olendid ilmuvad reaalsuste vahel oleva kumava kollase ukse kaudu. Muidugi ei kuulanud teda keegi. Ja siis tuli öö, kui maailm pidi lõppema… ja ei lõppenud. Ja nägemused peatusid.”

      „Ma armastan õnneliku lõpuga lugusid,” sõnas inspektor Mina.

      „See polnud möödas, mitte Lynchi jaoks. Talle tuli teisi nägemusi. Teate, ta ennustas ette hullusviirust.”

      „Kui ma sellest viimati kuulsin, polnud see viirus,” ütles tüdruk. „See oli hallutsinogeen. Nad said kätte need kutid, kes seda tegid.”

      Kenny naeris. „Te usute päriselt ka seda?”

      Inspektor Mina vaatas teda veidralt. „Teie mitte?”

      „See kõik on natuke liiga mugav, kas pole? Anarhistide radikaalne rühmitus heidab jõuluaegse vimkana üle kogu riigi veevarudesse narkootikumi СКАЧАТЬ