Simon vs. Homo Sapiens vandenõu. Becky Albertalli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii, nagu tahaks Nick endale tüdrukut saada,” ütleb mu emme.

      Naljakas emme. Sest, vaata, asi on selles. Mina üritan tegelikult takistada Nickil saamast tüdrukut, kes talle meeldib, et Martin Addison ei teataks kogu koolile mu gei-olemusest. Kas ma üldse mainisin, et olen gei?

      Kuidas inimesed üldse sellise värgiga alustavad?

      Võib-olla läheks teisiti, kui me elaks New Yorgis. Samas ei tea ma, kuidas olla gei Georgia osariigis. Oleme otse Atlanta külje all ja seetõttu ma tean, et võiks olla hullem. Aga Shady Creek pole just progressiivne paradiis. Koolis õpib üks või kaks kapist väljas kutti ja inimesed kohe kindlasti situvad nende peale. Ilmselt sebib ringi ka üsna palju lesbilisi ja biseksuaalseid plikasid, aga minu arust on tüdrukute jaoks see teisiti. Võib-olla lihtsam. Kui Tumblr mulle üldse midagi õpetab, siis seda, et paljude kuttide arust on lesbiline plika päris kuum.

      Samas käib see ilmselt ka tagurpidi. On selliseid tüdrukuid nagu Leah, kes teevad yaoi2 pliiatsijoonistusi ja postitavad neid veebilehtedele.

      Ausalt öeldes pole ma päris kindel, mida selle kohta arvata.

      Ja Leah’le meeldib erootiline fännikirjandus. Seetõttu muutusin piisavalt uudishimulikuks, et internetis eelmisel aastal ringi sorida ja üht-teist leida. Ma ei suutnud uskuda, kui palju valikuid seal leidus: Harry Potter ja Draco Malfoy ühinesid tuhandel moel Hogwartsi igas koristajakapis. Leidsin mõned, mille õigekiri oli enam-vähem ja lugesin terve öö. Need olid paar veidrat nädalat. Sel suvel õpetasin end ka pesu pesema. On sokke, mida su emme pesema ei peaks.

      Pärast õhtusööki seab Nora elutoa lauaarvutis Skype’i üles. Veebikaamera aknas paistab Alice veidi sagris, kuid ilmselt on asi juustes – puitblondid ja sassis. Kõiki meid kolme on õnnistatud totrate kiharatega. Taustal on patjadega kaetud üles tegemata Alice’i voodi. Ja keegi on ostnud ümmarguse, kahuse vaiba, et katta seda paari jalga põrandaruumi. Endiselt on imelik ette kujutada, et Alice jagab ühikatuba mingi suvalise plikaga Minneapolisest. Sest kes oleks iial arvanud, et näen Alice’i toas midagi spordiga seonduvat? Minnesota Twins, no tõepoolest.

      „Okei, te olete pikslised. Ma teen – ei, oot, olete korras. Issand, issi, kas see on roos?”

      Meie isa hoiab käes punast roosi ja kõhistab kaamerasse. Kusjuures, ma ei tee nalja. Minu pere on kuradi tõsiselt asja juures, kui see puudutab „Unelmate printsessi”.

      Aga mu mõtted viibivad nii väga mujal. Ja mitte üksnes sellepärast, et Martin talletas need kirjad. Asi on kirjades endas. Mul on sellest ajast peale olnud pisut imelik selle tüdruksõbravärgi pärast, kui Sinine selle kohta küsis. Kas ma olen tema arust tegelikult võlts? Mul tekib mulje, et kui Sinine taipas oma gei-olemust, siis ta enam tüdrukutega kohtamas ei käinud – ja nii lihtne oligi.

      „Nii et Michael D väidab, et kasutas vestluseks fantaasiatuba,” ütles Alice. „Kas me usume seda?”

      „Mitte hetkekski, juntsu,” vastab issi.

      „Nad ütlevad seda alati,” ütleb Nora.

      „Si, sa liitud vestlusega?”

      „See on fantaasiatuba. Ma ei usu, et fantaasia sisaldab vestlemist,” ütlen vahele.

      „Aga see ei tähenda tingimata vahekorda.”

      „EMME. Jeesus küll.”

      Ilmselt oli kerge olla suhtes, kus ma ei pidanud tegelikult mõtlema kõigile nendele tillukestele alandustele, mis kaasnevad sellega, kui keegi sind paelub. Selles mõttes, et ma saan tüdrukutega hästi läbi. Nende suudlemine on okei. Nendega kohtamas käimine oli tõesti tehtav.

      „Kuidas oleks Daniel F-iga?” küsib Nora.

      „Tema on see kuum kutt,” sõnab Alice. Mu emme ja Alice kasutavad alati väljendit silmarõõm, kui sellised jutuks tulevad.

      „Teete nalja või?” küsib issi. „See gei?”

      „Daniel ei ole gei,” protestib Nora.

      „Juntsu, ta on ühe-mehe-geiparaad. Igavene tuli.”3

      Kogu mu keha tõmbub pingesse. Leah ütles kord, et laseks pigem inimestel end otse näkku paksuks kutsuda kui istuda ja kuulata, kuidas nad mõne teise tüdruku kaalu kallal ilguvad. Ma arvatavasti tegelikult nõustun temaga. Miski pole hullem salajasest alandusest kaudse solvangu läbi.

      „Lõpeta, issi,” ütleb Alice.

      Ja siis hakkab issi laulma seda Banglesi laulu „Eternal Flame”.

      Ma ei tea kunagi, kas issi ütleb selliseid asju seepärast, et mõtlebki nii või lihtsalt üritab Alice’it närvi ajada. Selles mõttes, et kui ta sisimas ongi selline, siis ilmselt on seda hea teada. Isegi kui ma ei saa seda enam mitte teada.

      Nii, teine küsimus on lõunalaud. Neljapäeva keskpäeval olen ebaloomulikult huvitatud oma Cheetose krõpsudest, sest ei tea muud viisi Martini kurja pilgu vältimiseks. Me pole siiani selle väljapressimisleppe tingimusi eriti paika pannud, aga on päris selge, et Martin tahaks meie juures istuda. Noh, ta tahaks istuda Abby kõrval. Aga see pole nii lihtne.

      See on tegelikult logistiline probleem. Lõunalauad peaks mahutama kuut inimest ja me oleme ilmselt õpetajate pasalistis juba ainuüksi selle eest, et lohistasime kaks lisatooli juurde. See on veider grupp, aga töötab. Nick, Leah ja mina. Leah’ kaks sõpra Morgan ja Anna, kes loevad mangat ja kannavad musta lauvärvi ja on põhimõtteliselt äravahetamiseni sarnased. Ma käisin Annaga üheksandas klassis lausa kohtamas ja arvan ikkagi, et nad on Morganiga äravahetamiseni sarnased.

      Ja siis on seal Nicki vutisõprade püha juhuslikkus: kohmetult vaikiv Bram ja pooltropp Garrett. Ja Abby. Tema kolis Washingtonist siia kooliaasta alguses ja eks me vist tõmbusime üksteise poole. See oli mingi kombinatsioon saatusest ja tähestiku järgi jagatud kodutööülesannetest.

      Ühesõnaga – meid on kaheksa.

      Nii et asi pole selles, kas ma tahan Martinit aidata või mitte. Lihtsalt tema oleks üheksas ja meil pole enam lauaotsi.

      Ta peaks ju seda ometi mõistma.

      Pean parajaks tegema kümme minutit kooli ja proovi vahel, niisiis lipsan aula külguksest välja ning kõnnin kooli taha. Georgia kohta on tegelikult täitsa jahe. Tundub, et millalgi pärast lõunat on isegi sadanud. Tegelikult on aga üksnes kaht tüüpi ilma: kapuutsi-ilm ja see ilm, kus sa nagunii kapuutsi kannad.

      Olen vist iPodi ja kõrvaklapid aulas vedelevasse koolikotti jätnud – vihkan seda, kui pean kuulama kraami telefonikõlaritega, aga muusikaga on alati parem kui ilma muusikata. Nõjatun söökla taga kõrguvale telliskiviseinale ja otsin muusikakogust Leda albumit. Ma pole seda veel kuulanud, aga asjaolu, et nii Leah kui ka Anna on sellest sisse võetud, tundub paljulubav.

      Järsku pole ma enam üksi.

      „Okei, Spier. Mis mäng sul on?” küsib Martin end minu kõrvale seina vastu libistades.

      „Minu mäng?”

      „Mulle tundub, et sa väldid mind.”

      Kanname mõlemad Chucke ja ma ei suuda otsustada, kas mu jalad paistavad väikestena või tema omad hiiglaslikena. Martin on minust tõenäoliselt kuus tolli pikem. Meie varjud paistavad üksteise kõrval naeruväärsetena.

      „Noh, СКАЧАТЬ