Simon vs. Homo Sapiens vandenõu. Becky Albertalli

Чтение книги онлайн.

      3

      Kõige sitem asi selle Martini-olukorra juures on see, et ma ei saa seda Sinisele mainida. Ma pole harjunud tema ees saladusi pidama.

      Selles mõttes, et on palju asju, mida me üksteisega ei jaga. Me räägime kõigist suurtest asjadest, kuid väldime paljastavaid detaile – sõprade nimesid ja kõike liiga konkreetset kooli kohta. Kogu seda värki, mis minu arust mind varem määratles. Kuid ma ei pea neid asju saladusteks – see on rohkem nagu sõnatu kokkulepe.

      Kui Sinine oleks päriselt Creekwoodis üheteistkümnenda klassi õpilane oma kapi ja keskmise hinde ja Facebooki profiiliga, usuksin üsna kindlalt, et ma ei räägiks talle midagi. Selles mõttes, et ta muidugi ongi päriselt Creekwoodis üheteistkümnenda klassi õpilane – ma tean seda. Aga mõnes mõttes elab ta mu läpparis. Seda on raske selgitada.

      Mina ta leidsin. Kusjuures veel kuradi Tumblrist. Oli august, kool kohe algamas. Creeksecrets peaks olema koht, kus saad anonüümselt postitada pihtimusi ja suvalisi salamõtteid ning inimesed kommenteerivad neid, aga keegi sinu üle tegelikult kohut ei mõista. Ainult et see kõik mandus selliseks klatši ja halva luule ja valesti tsiteeritud piiblipsalmide auguks. Ja eks ta vist mõlematpidi sõltuvust tekitab.

      Sealt ma leidsingi Sinise postituse. See justkui kõne-tas mind. Ja ma isegi ei arva, et asi oli üksnes geivärgis. Ma ei tea. See oli nagu tõsiselt viis rida, aga grammatiliselt korrektne ja imelikult poeetiline. Lihtsalt nii erinev kõigest, mida olin iial lugenud.

      Ilmselt tuli see üksildusest. Ja see näib naljakas, sest ma tõesti ei pea end üksildaseks. Aga seal oli midagi nii tuttavlikku selles, kuidas Sinine tunnet kirjeldas. Nagu oleks tõmmanud ideid minu peast.

      Nagu see, kuidas võid jätta meelde teise inimese žeste, aga ei tea kunagi ta mõtteid. Ja see tunne, et inimesed on nagu majad oma tohutute tubade ja tibatillukeste akendega.

      See viis, kuidas tunned ikkagi end nii alasti.

      See viis, kuidas ta tunneb end nii varjatuna ja ometi alasti selle fakti osas, et on gei.

      Tundsin seda postitust lugedes imelikku paanikat ja kohmetust, kuid samas kerkis esile ka vaikne elevusvõbin.

      Sinine rääkis ookeanist inimeste vahel. Ja kuidas kogu mõte kõige selle juures on leida kallas, mis väärib sinna ujumist.

      Ma ei oska isegi selgitada, mida ma seda lugedes tundsin. Ma lihtsalt pidin teda tundma õppima.

      Lõpuks kogusin piisavalt julgust, et postitada ainus kommentaar, mille peale suutsin tulla. Selleks oli: „Ma tean täpselt, mida mõtled.” Ja siis kirjutasin oma meiliaadressi. Oma salajase Gmaili konto.

      Järgmisel nädalal püsisid mu mõtted ainult selle juures, kas Sinine võtab ühendust või ei. Ja ta võttis. Pärast ütles Sinine mulle, et minu kommentaar muutis ta veidi närviliseks. Ta on asjade suhtes väga hoolikas. Ilmselgelt minust hoolikam. Põhimõtteliselt on nii – kui Sinine saab teada, et Martin Addisonil on meie kirjavahetusest pilte, läheb ta segi. Olen selles üsna kindel. Aga ta läheb segi täiesti Sinise moodi.

      See tähendab, et ta ei kirjutaks enam mulle.

      Mäletan täpselt, mis tunne oli näha oma postkastis seda esimest sõnumit temalt. See tundus natuke sürreaalne. Ta tahtis minu kohta rohkem teada. Järgmistel päevadel pärast seda tundsin end koolis nagu tegelane mingis filmis. Suutsin peaaegu ette kujutada lähiplaani oma näost, projitseeritud laiale ekraanile.

      Imelik, sest tegelikkuses pole mina peaosa materjal. Vahest pigem parim sõber.

      Ilmselt ei pidanud ma end eriti huvitavaks enne, kui pakkusin huvi Sinisele. Seega ei saa ma talle rääkida. Ma pigem ei kaotaks teda.

      Olen Martinit vältinud. Näen terve nädala jooksul nii klassis kui ka proovis, kuidas poiss üritab mu pilku püüda. Ma tean, et see näib veidi argpükslik. Kogu see olukord tekitab minus argpüksi tunde. Ja see tundub eriti tobe, sest olen juba otsustanud teda aidata. Või alistun tema väljapressimisele. Kuidas iganes tahate seda kutsuda. Ausalt, see ajab pisut iiveldama.

      Olen kogu õhtusöögi jooksul hajevil. Mu vanemad seilavad täna õhtul eriti lõbusal lainel, sest täna on „Unelmate printsessi” õhtu. Mõtlen seda täiesti tõsiselt. Seesama tõsielusõu. Me kõik vaatasime eile saadet, aga täna räägime Wesleyani ülikoolis õppiva Alice’iga sellest Skype’i kaudu. See on Spieri pere uus traditsioon. Ma ei saaks olla rohkem teadlik sellest, et see on täiesti haigelt naeruväärne.

      Mina ei tea. Mu pere on alati selline olnud.

      „Ja kuidas läheb Leol ja Nicole’il?” küsib isa, suu ümber kahvliäärte tõmblemas. Leah’ ja Nicki sugude ära vahetamine on nagu isahuumori tõeline СКАЧАТЬ