Simon vs. Homo Sapiens vandenõu. Becky Albertalli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ häving. Võib-olla ka eepiline, katastroofiline rämetorm sõltuvalt sellest, kas Martin suudab oma suud kinni hoida.

      „Väga ebamugav on praegu,” ütleb Martin.

      Ma isegi ei tea, kuidas peaks vastama.

      „Igatahes on see üsna ilmselge. Sa ei taha, et inimesed teaks,” nendib Martin.

      Selles mõttes et… Ju vist. Ainult et kogu see kapist välja tulek mind eriti ei morjenda. Jah, see on üks hiiglaslik püha pundar ebamugavust ning ma ei teesklegi, et ootan seda. Ilmselt poleks see aga maailmalõpp. Mulle mitte.

      Probleem seisneb selles, et see võiks olla halb Sinise jaoks. Kui Martin kellelegi räägiks.

      Martin Addison. Kõigist inimestest, kes oleks võinud minu järel Gmaili sisse logida. Peate aru saama, et ma ei kasutaks iial raamatukogu arvuteid, aga nad blokeerivad siin kuradi wifit. Ja see oli üks nendest päevadest, kus ma ei jõudnud ära oodata, kuni pääsen koju läpparisse. Selles mõttes, et ma ei jõudnud isegi ära oodata, mil saan parklas oma telefoni vaadata.

      Sest ma kirjutasin Sinisele täna hommikul oma salakontolt. Ja see oli nagu tähtis kiri.

      Tahtsin lihtsalt teada, kas ta vastas mulle.

      „Minu arvates oleks tegelikult inimestel suva,” koh-mab Martin. „Sa peaks olema, kes sa oled.”

      Ma isegi ei tea, kust siin alustada. Mind vaevu tun-dev suvaline heteropoiss annab mulle nõu kapist väljatuleku kohta. Ma natuke nagu pean lihtsalt silmi pööritama.

      „Okei, noh, mida iganes. Ma ei kavatse kellelegi näidata,” teatab ta.

      Minuti jooksul tunnen totakalt kergendust. Siis aga saan asjale pihta.

      „Kellelegi näidata?”

      Martin punastab ja näpib oma varrukaäärt. Miski tema ilmes paneb mu sisikonna kokku tõmbuma.

      „Kas sa… Kas sa tegid ekraanist pildi või midagi?”

      „Noh, sellest ma tahtsingi sinuga rääkida,” pobiseb Martin.

      „Vabandust! Sa tegid kuradi ekraanist pildi?”

      Poiss surub huuled kokku ja põrnitseb üle mu õla. „Igatahes. Sa oled Abby Suso sõber, niisiis mõtlesin küsida…”

      „Päriselt? Või äkki lähme tagasi selle juurde, kus sa ütled mulle, miks sa tegid kuradi pildi minu kuradi kirjadest?”

      Martin vaikib. „Selles mõttes, et… Ma mõtlesin, et äkki sa aitaks mul Abbyga rääkida.”

      Puhken peaaegu naerma. „Oot, mis – sa tahad, et ma kostaks sinu eest hea sõna?”

      „Noh, jah,” nendib Martin.

      „Ja miks pagana päralt peaks ma seda tegema?”

      Poiss vaatab mulle otsa ja järsku käib klõks. See värk Abbyga. Seda kutt minust tahabki. Vastutasuks, et ta ei edastaks mu kuradi privaatseid kirju.

      Ja Sinise kirju.

      Jeesus küll. Selles mõttes, et ilmselt oli Martin minu arust kahjutu. Veidike nagu totakas kuradi nohkar, kui aus olla, aga see pole ju iseenesest halb. Ja mina mõtlesin alati, et Martin oli nagu hirmnaljakas.

      Aga praegu ma ei naera.

      „Sa päris tõsiselt sunnid mind seda tegema,” pressin ma sõnu.

      „Sunnin? Ole nüüd. See pole nii.”

      „Noh, milline see siis on?”

      „See pole midagi. Selles mõttes, et mulle meeldib see tüdruk. Ma lihtsalt eeldasin, et tahad mind natuke aidata. Kutsud mind mingile värgile, kui Abby ka sinna tuleb. Mina ei tea.”

      „Ja kui ma seda ei tee? Topid kirjad Facebooki? Kuradi Tumblrisse?”

      Jeesus kuradi püha issand. See Creeksecrets Tumblris: Creekwoodi keskkooli klatši epitsenter. Terve kool saab ühe päevaga teada.

      Oleme mõlemad vait.

      „Ma lihtsalt mõtlen, et meil on võimalik üksteist aidata,” poetab Martin viimaks.

      Neelatan tihkelt.

      „Martin, lavale,” hüüab pr Albright lavalt. „Teine vaatus, kolmas stseen.”

      „Lihtsalt mõtle selle peale, eks.” Kutt tõuseb toolilt.

      „Oh jaa. See on nii kuradima äge,” teatan vastuseks.

      Ta vaatab minu poole. Ja siis see pinev vaikus.

      „Ma ei tea, mida põrgut sa tahad, et ma ütleks,” lisan viimaks.

      „Noh, mida iganes.” Martin kehitab õlgu. Ja mina pole vist kunagi nii innukalt olnud valmis selleks, et keegi lahkuks. Kui ta sõrmed juba eesriiet riivavad, pöördub poiss aga järsku minu poole.

      „Lihtsalt uudishimust. Kes on Sinine?”

      „Ei keegi. Elab Californias.”

      Kui Martin arvab, et ma reedan Sinise, on ta ikka kuradi segane.

      Sest Sinine ei ela Californias. Ta elab Shady Creekis ja käib meie koolis. Sinine ei ole ta tegelik nimi.

      Sinine on keegi. Ta võib isegi pärineda mu tutvusringkonnast. Aga ma ei tea, kes. Ja ma pole kindel, et tahangi teada.

      Ja mul pole tõsiselt mingit tuju oma perega tegeleda. Mul on ilmselt üks tund õhtusöögini – see tähendab ühte tundi katseid keerutada mu koolipäeva hirmnaljakate anekdootide lõngaks. Ma isegi ei tee nalja. Minu vanematega vestlemine on kurnavam kui blogi pidamine.

      Naljakas tegelikult. Armastasin varem seda õhtusöögieelset loba ja kaost. Nüüd tundub, nagu ei saaks ma piisavalt kiiresti uksest välja. Eriti täna. Seisatan üksnes nii kauaks, et panna Bieberi kaelarihma külge jalutusrihm ja ta uksest välja ajada.

      Kuradi Martin Addison. Ma ei suuda lõpetada mõtlemist tänasele proovile. Mul on üks kõrvaklapp kõrvas ning ma kuulan Teganit ja Sarat.

Nii et Martin on Abbyst sisse võetud. Täpselt nagu iga teine nohiklik heteropoiss üleminekuprogrammis.1 Ja see kutt tõesti ei taha muud, kui et laseksin tal kaasas jõlkuda, kui ma Abbyga aega veedan. Ei tundu olevat nii hull värk, kui selle peale niimoodi mõtlen.

      Kui jätta kõrvale asjaolu, et Martin pressib seda minult välja. Ja seeläbi pressib ta seda välja Siniselt. Vot see on see osa, kus ma tahaks millelegi jalaga anda.

      Aga Tegan ja Sara aitavad. Nicki juurde jalutamine aitab. Õhus hõljub see krõbe varasügise tunne ja inimesed ääristavad juba oma trepimademeid kõrvitsatega. Armastan seda. Olen armastanud sellest ajast peale, kui olin laps.

      Lõikame Bieberiga Nicki tagahoovi ja keldrist läbi. Ukse vastas seisvas massiivses telekas retsitakse templirüütleid. Nick ja Leah on võtnud üle paar kiikuvat mängutooli. Tundub, et nad pole terve pärastlõuna end liigutanud.

      Mind nähes paneb Nick mängule pausi. See ongi see asi Nicki juures. Ta ei pane sinu pärast kitarri käest, aga mängule СКАЧАТЬ