Simon vs. Homo Sapiens vandenõu. Becky Albertalli

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muidugi. Tervita ainult koera. Teeskle, et mind pole siin.”

      „Vaene Simon. Tahad, ma sügan su kõrvu?”

      Viskan ühe muige. See on hea – asjad näivad nor-maalsed. Vajan tõesti, et asjad mõjuks praegu normaalsena. „Mis te, kutid, teete?”

      „Ise näed,” vastab Nick. Ja siis küsib ta, kas tahame kuulda seiku tema viimasest unenäost. Teame Leah’ga suurepäraselt, et see pole tegelikult küsimus.

      „Niisiis. Olen vannitoas ja panen läätsi silma ning ei saa aru, kumb läheb millisesse silma.”

      „Okei. Ja edasi?” Leah matab näo Bieberi kuklakarvadesse ja tema hääl on summutatud.

      „Ei midagi. Ärkan üles, panen läätsed silma nagu tavaliselt ja kõik on korras.”

      „Äge unenägu, Nick,” nendib Leah. Ja siis, viivu pärast: „Sellepärast nad vist tähistavadki läätsekarpide vasakuid ja paremaid pooli.”

      „Või siis peaks inimesed lihtsalt kandma prille ja lõpetama oma silmamunade puudutamise,” tõden mina. Vajun vaibale rätsepaistmesse. Bieber libistab end Leah’ sülest maha ja vantsib minu poole.

      „Ja seda seepärast, et prillid muudavad su Harry Potteriks, eks, Simon?”

      Üks kord. Ma ütlesin seda vaid ühe korra.

      „Noh, mulle tundub, et alateadvus üritab mulle midagi öelda.” Nick võib olla ühele asjale üsna kinnitunud, kui ta end intellektuaalsena tunneb. „Ilmselgelt on unenäo teemaks nägemine. Mida ma ei näe? Mis on mu pimedad kohad?”

      „Sinu muusikakogu,” pakun mina.

      Nick kiigutab end mängutoolis tahapoole ja rapsab käega läbi juuste. „Sa tead, et Freud tõlgendas oma teooriat arendades omaenda unenägusid? Ja tema uskus, et kõik unenäod on alateadlike soovide vormiks.”

      Vaatame Leah’ga üksteise poole. Taipan, et mõtleme sama asja. Vahet pole, et Nick räägib üpris tõenäoliselt täielikku saasta, sest sõber on mõnes oma filosoofilises tujus olles pisut vastupandamatu.

      Minul muidugi on range poliitika, et ma ei armu heterotesse, eriti Nicki. Aga Leah on Nicki armunud. Ja see tekitab igasuguseid probleeme. Eriti nüüd, kus pildil püsib Abby.

      Esmalt ei saanud ma aru, miks Leah Abbyt vihkab ja otse küsimine ei viinud mind ka kuhugi.

      „Oh, Abby on parim. Selles mõttes, et ta on ju kisakooris. Ja Abby on nii nunnu ja nii kiitsakas. Kas see ei tee seda pliksi mitte nii ülimalt ägedaks?”

      Peate mõistma, et keegi ei oska ilmetu näoga midagi sellist nii meisterlikult edasi anda kui Leah.

      Viimaks hakkasin aga märkama, et Nick vahetab lõuna ajal kohti Bram Greenfeldiga – see läbimõeldud vahetus oli loodud andma maksimaalset tõenäosust istuda Abby lähedal. Ja siis need silmad. Need kuulsad Nick Eisneri ainiti vahtivad, armuhaiged silmad. Oleme käinud sellel oksele ajaval teel varemgi, kui keskkooli esimese aasta lõpus tuli tegemist teha Amy Everettiga. Kuigi ma pean tunnistama, et Nicki närviline intensiivsus on omamoodi köitev, kui talle keegi meeldib.

      Kui Leah näeb seda ilmet Nicki nägu läbimas, sulgub ta lihtsalt täielikult.

      Mis tähendab seda, et leidub tegelikult üks hea põhjus, miks olla Martin Addisoni abilisest-kosjasobitajast kukk. Kui Martin ja Abby kokku viia, laheneb Nicki-probleem äkki iseenesest. Siis saaks Leah võtta veits rahulikumalt ja tasakaal taastuks.

      Nii et asi pole üksnes minus ja mu saladustes. Asi on vaevalt üldse minus.

      1 Advanced Placement on USA ja Kanada üleminekuprogramm, kus keskkoolis pakutakse võimalust läbida kolledžitasemel kursusi ja eksameid, mis tagavad kergema sissepääsu kolledžitesse-ülikoolidesse.

      2

      KELLELE: [email protected]

      KELLELT: [email protected]

      TEEMA: Re: kui sa teadsid

      Päris seksikas lugu, Sinine. Selles mõttes, et põhikool on nagu lõputu õudusjutt. Noh, mitte võib-olla päris lõputu, sest see on lõppenud, aga põletab ikka tõesti end su hinge. Vahet pole, kes sa oled. Puberteet on halastamatu.

      Olen uudishimulik – oled sa teda pärast oma isa pulma näinud?

      Mina isegi ei tea, millal ma sellest aru sain. Seal juhtus terve rida väikseid asju. Nagu see imelik Daniel Radcliffe’i unenägu, mida ma kord nägin. Või kuidas ma põhikoolis Passion Piti järele hullusin ja sain siis aru, et asi polnudki eriti muusikas.

      Ja siis, kaheksandas klassis, oli mul oma tüdruk. See oli üks nendest asjadest, kus sa käid kohtamas, aga ei lähe iial koolist väljapoole. Ja tegelikult ei tee koolis ka midagi. Meie arvatavasti hoidsime käest kinni. Nii et kaheksanda klassi tantsupeole läksime paarina, aga kogu õhtu sõime sõpradega Fritose krõpse ja luurasime tribüüni alt inimesi. Ja siis ühel hetkel tuleb see suvaline plika minu juurde ja teatab, et mu tüdruk ootab mind võimla ees. Pidin sinna minema ja ta üles otsima. Ilmselt peitus asja mõte selles, et hakkame amelema. Sellisel suu-kinni põhikooli moel.

      Nii et see on mu uhkeim hetk: jooksin ja peitsin end vetsu nagu kuradi lasteaialaps. Nagu selles stiilis – uks kinni, kükitan tualetil, et jalad ei paistaks. Justkui oleks plikad sisse murdnud ja mind vahele võtnud. Jumala ausõna, püsisin seal kogu õhtu. Ja ei kõnelenud oma tüdrukuga enam kunagi.

      Lisaks veel see valentinipäev – sest ma olen nii stiilne. Nii et, jah, kui olen endaga lõpuni aus, siis selleks hetkeks teadsin ma kindlalt. Ainult et mul on sellest ajast peale olnud veel kaks tüdrukut.

      Sa teadsid, et see on ametlikult kõige pikem kiri, mille olen kirjutanud? Ma isegi ei tee nalja. Sa võid olla ainus inimene, kes saab minult rohkem kui 140 tähemärki. See on natuke nagu äge, eks ju?

      Igatahes, ma vist lõpetan siin. Ei hakka valetama. On olnud pisut veider päev.

      Jacques

      <SAADETUD 17. OKTOOBRIL KELL 12:06>

      KELLELE: [email protected]

      KELLELT: [email protected]

      TEEMA: Re: kui sa teadsid

      Mina olen ainus? See on kahtlemata üsna äge. Tunnen tõesti au, Jacques. Naljakas, sest ka mina ei saada tegelikult eriti kirju. Ja ma ei räägi sellest värgist kunagi kellegagi. Ainult sinuga.

      Muidu mõtlen ma, et oleks uskumatult masendav, kui sinu tõesti uhkeim hetk juhtuski põhikoolis. Sa ei kujuta ette, kui väga ma põhikooli vihkasin. Mäletad, kuidas inimesed tuimalt põrnitsesid ja ütlesid: „Ee, okeeei,” kui olid oma jutu lõpetanud. Kõik lihtsalt pidid tegema nii selgeks, et mida iganes sa mõtlesid või tundsid, sa olid täiesti üksi. Kõige hullem osa oli muidugi see, et mina tegin täpselt sama teistele. Ainuüksi selle meenutamine ajab mul veidi südame pööritama.

      Nii et mida ma põhimõtteliselt üritan öelda, СКАЧАТЬ