Kolmteist põhjust. Jay Asher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lehvivad juuksed. Sina tõstmas oma käsi, et mind kinni püüda. Mina tõstmas enda omi, et saaksid seda teha.

      Nii et millal sa siis otsustasid mind suudelda, Justin? Kas pargis jalutamise ajal? Või juhtus see lihtsalt siis, kui su käte vahele libisesin?

      Heakene küll, aga kes tahab teada, mis oli mu kõige esimene mõte mu elu esimese suudluse ajal? Siin see on: keegi on söönud tšillikastmega hot dogi.

      No tore, Justin.

      Vabandust. See polnudki eriti hull, aga see oli esimene asi, mida ma mõtlesin.

      Ma eelistan iga kell maasikamaitselist huuleläiget.

      Olin väga ärevil, et milline suudlus see tuleb – sest mu vanad sõbrad olid kirjeldanud nii palju erinevaid – ja see osutus kauniks. Sa ei toppinud oma keelt mulle kurku. Sa ei krabanud mind kannikatest. Me lihtsalt hoidsime oma huuli vastamisi… ja suudlesime.

      Ja ongi kõik.

      Oota. Stopp. Ära keri tagasi. Pole vaja, sest sa ei jäänud millestki ilma. Las ma kordan seda ise. See… on… kõik… mis… juhtus.

      Mis, kas sa kuulsid midagi muud?

      Mul jooksevad külmavärinad üle selja.

      Jah, kuulsin küll. Me kõik kuulsime.

      Nojah, sul on õigus. Midagi juhtus veel. Justin haaras mul käest, me jalutasime kiikede juurde ja kiikusime. Seejärel suudles ta mind uuesti samamoodi.

      Edasi? Ja mis edasi, Hannah? Mis siis edasi juhtus?

      Seejärel… me läksime minema. Tema läks ühele poole. Mina teisele poole.

      Oi. Kui kahju. Sa ootasid midagi seksikamat, kas pole? Sa tahtsid kuulda, kuidas mu väikesed kannatamatud sõrmed hakkasid mängima tema püksilukuga. Sa tahtsid kuulda…

      Noh, mida sa kuulda tahtsid? Sest ma olen kuulnud nii palju lugusid, et ma ei tea, milline on neist kõige populaarsem. Aga ma tean, milline on kõige vähem menukas.

      Tõde.

      Nii, tõde on see, mida sa ei unusta.

      Mul on siiani silma ees, kuidas Justin koolis oma sõprade pundis seisis. Mäletan, kuidas Hannah neist möödus ja kogu rühm vakatas. Nad pöörasid pilgud kõrvale. Ja Hannah’ eemaldudes puhkesid nad naerma.

      Aga miks ma seda mäletan?

      Sest ma tahtsin nii mitu korda pärast Kati lahkumispidu Hannah’ga rääkida, aga olin liiga häbelik. Liiga hirmul. Tol päeval Justinit ja tema sõpru vaadates tekkis mul tunne, et temaga on seotud midagi enamat, kui mina tean.

      Hiljem kuulsin, et teda oli raketikujulisel liumäel käperdatud. Ja ta oli koolis nii uus, et kuulujutud varjutasid kõik muu, mida ma tema kohta teadsin.

      Arvasin, et Hannah jääb mulle kättesaamatuks. Et ta on liiga kogenud, et minu peale mõeldagi.

      Nii et aitäh sulle, Justin. Siiralt. Mu elu esimene suudlus oli imeline. Ja selle kuu aja jooksul, mil me käisime, ja kõikjal, kuhu läksime, oli imetore suudelda. Sa olid imeline.

      Aga siis kukkusid sa praalima.

      Nädal sai läbi, ja mina ei olnud veel midagi kuulnud. Aga lõpuks, nagu alati, jõudsid kuulujutud minuni. Ja igaüks teab, et kuulujuttu on võimatu ümber lükata.

      Ma tean. Ma tean, mida sa mõtled. Seda lugu rääkides mõtlesin sedasama. Suudlus? Kas suudlusel põhinev kuulujutt pani sind endaga niimoodi tegema?

      Ei. Suudlusel põhinev kuulujutt hävitas mälestuse, mida lootsin hoida erilisena. Suudlusel põhinev kuulujutt pani aluse mainele, mida teised inimesed uskusid ja millele nad reageerisid. Ja mõnikord lükkab suudlusel põhinev kuulujutt veerema lumepalli.

      Kuulujutt, mis põhineb suudlusel, on alles algus.

      Edasi kuulamiseks keera kassett ümber.

      Küünitan maki suunas, valmis vajutama Stopp -nuppu.

      Ja Justin, kullake, jää kuuldele. Sa ei kujuta ettegi, kus su nimi järgmiseks üles kerkib.

      Hoian näppu nupu kohal, kuulates kõlaritest kostvat pehmet müha, linti kerivate poolide jõuetut kriiksumist, oodates tema hääle tagasitulekut.

      Aga see ei tule. Lugu on läbi.

      Kui Tony juurde jõuan, on Mustang pargitud maja ette vastu äärekivi. Kapott on avatud ning Tony koos isaga kummargil mootori kohal. Tony hoiab pisikest taskulampi, tema isa aga keerab kuskil sügaval midagi mutrivõtmega kinni.

      „Kas see läks katki,“ küsin neilt, „või nokitsete lihtsalt lõbu pärast?“

      Tony viskab pilgu üle õla ja pillab mind nähes taskulambi mootorisse. „Kurat.“

      Tema isa tõuseb püsti ja pühib oma õliseid käsi rasvasesse T-särki. „Nalja teed või? See on alati lõbus.“ Ta kiikab Tony poole ja pilgutab silma. „Ja seda lõbusam, kui midagi tõsist lahti on.“

      Kulmu kortsutades otsib Tony taskulampi. „Isa, kas Clayd mäletad?“

      „Muidugi,“ teatab isa. „Loomulikult. Tore sind jälle näha.“ Ta ei paku mulle kätt. Ja arvestades tema särki kaunistavaid õliplärakaid, ei pane ma seda pahaks.

      Aga ta teeskleb. Ta ei mäleta mind.

      „Aa, hei,“ hõikab isa, „ma mäletan sind küll. Sa sõid meiega ükskord õhtust, onju? Ütlesid tihti „palun“ ja „tänan“.“

      Ma naeratan.

      „Kui sa ära läksid, siis käis Tony ema meile nädal aega peale, et oleksime viisakamad.“

      Mis ma oskan kosta? Ma lihtsalt meeldin vanematele inimestele.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

СКАЧАТЬ