Kolmteist põhjust. Jay Asher

Чтение книги онлайн.

      Minu jaoks on. Läksin mõtetes tagasi, et leida oma loole sissejuhatust, kuni jõudsin sinuni. Ja siit see tõepoolest algab.

      Huvitav, kus olen mina selles nimekirjas, nende lugude seas? Teine? Kolmas? Kas mida edasi, seda hullemaks see läheb? Ta ütles, et õnnelik kolmeteistkümnes võib kassetid põrgusse kaasa võtta.

      Loodan, et kui sa need kassetid lõpuni kuulad, Justin, mõistad oma rolli selles kõiges. Sest praegu võib see tunduda tühine, aga see on oluline. Lõpus on kõik oluline.

      Reedetud. Kõige kehvem tunne.

      Ma tean, et sul polnud plaanis mind alt vedada. Õigupoolest polnud enamikul teist tõenäoliselt aimugi, mida te teete – mida te tegelikult teete.

      Mida siis mina tegin, Hannah? Sest mul pole tõepoolest aimugi. Too öö, kui sa seda silmas pead, oli minu jaoks sama kummaline kui sinu jaoks. Võib-olla minu jaoks isegi rohkem, sest ma ei saa siiamaani aru, mis seal toimus.

      Esimese punase tärni leiad C-4 alt. Pane näpp C peale ja libista alla number 4-ni. Just nagu laevade pommitamises. Kui oled selle kasseti lõpuni kuulanud, peaksid sinna minema. Me elasime selles majas küll ainult lühikest aega, tol suvel enne mu kümnendat klassi, aga nimelt seal elasime siis, kui esmakordselt linna saabusime.

      Ja just seal nägin esmakordselt sind, Justin. Võib-olla on sul meeles. Sa olid armunud minu sõpra Kat’i. Koolini oli veel kaks kuud aega ning Kat oli ainus inimene, keda tundsin, kuna ta elas meie naabermajas. Ta ütles mulle, et eelmisel aastal ajasite te kõik talle ligi. Mitte sõna otseses mõttes ligi – lihtsalt vahtisite ja müksasite teda juhuslikult koridorides.

      Selles mõttes, et need olid ju juhused või mis?

      Kat rääkis mulle, et kooli lõpupeol kogusid lõpuks piisavalt julgust, et teha midagi enamat peale vahtimise ja müksamise. Te tantsisite koos kõik aeglased tantsud. Ja peagi, jutustas Kat, lubas ta end suudelda. Tema elu esimene suudlus! Milline au!

      Lood peavad olema hullud. Tõesti hullud. See on ainus põhjus, miks kassette antakse ühelt inimeselt teisele. Hirmust.

      Miks peaks keegi tahtma postitada käputäit kassette, mis süüdistavad teda enesetapu põhjustamises? Ei tahagi. Ent Hannah soovib, et meie, kes oleme nimekirjas, kuuleksime, mis tal öelda on. Ja me teeme nii, nagu ta ütleb, andes kassette edasi, et ainult hoida neid eemal inimestest, kes nimekirja ei kuulu.

      „Nimekiri“. See kõlab nagu salajane klubi. Eksklusiivne klubi.

      Ja mingil põhjusel kuulun sinna ka mina.

      Ma tahtsin näha, milline sa välja näed, Justin, seega helistasime sulle minu juurest ja palusime sul läbi astuda. Helistasime minu majast, kuna Kat ei tahtnud, et sa teaksid, kus ta elab…nojah, veel mitte… ehkki ta elab naabermajas.

      Sa mängisid palli – ma ei tea, kas see oli korvpall, pesapall või midagi muud – aga sa ei saanud enne õhtut läbi astuda. Niisiis ootasime.

      Korvpall. Paljud meist mängisid seda tol suvel, lootuses luua rebaste meeskonda. Justinit, kes oli alles üheteistkümnendas klassis, ootas juba koht kolledži esindusmeeskonnas. Seega mängisid paljud meist temaga koos, lootes suve jooksul temalt midagi õppida. Mõnel meist see õnnestuski.

      Ja teistel paraku mitte.

      Istusime tundide kaupa elutoa akna juures lobisedes, kui äkitselt nägime sind koos ühe sõbraga – tšau, Zach! – tänavat pidi üles tulemas.

      Zach? Zach Dempsey? Ainus kord, mil nägin Zachi koos Hannah’ga, oli meie esimese kohtumise õhtul, ja ka siis vaid hetkeks.

      Kaks tänavat saavad minu vana maja juures tagurpidi T-tähe kujuliselt kokku, ja teie kõndisite keset teed üles meie suunas.

      Oota. Oota. Ma pean mõtlema.

      Ma kratsin kuivanud oranži värvilaiku töölaual. Miks ma seda kuulan? Et nagu milleks ennast sellest kõigest läbi vedada? Miks ma ei võta kassetti makist välja ega viska kogu karpi prügikasti?

      Neelatan tugevasti. Pisarad pakitsevad silmanurkades.

      Sest see on Hannah’ hääl. Hääl, mida arvasin end mitte iialgi enam kuulvat. Seda ma ei saa ära visata.

      Ning reeglite tõttu. Silmitsen mähkme alla peidetud kingakarpi. Hannah ütles, et tegi kõigist neist kassettidest koopia. Aga mis siis, kui ta ei teinud? Võib-olla on nii, et kui kassetid läbi saavad ja ma ei anna neid edasi, siis ongi kõik. Kogu lugu. Midagi ei juhtu.

      Aga mis siis, kui neil kassettidel leidub midagi, mis võiks mulle haiget teha? Mis siis, kui see pole nali? Siis avaldatakse teine kassetipakk. Nii ta ütles. Ja kõik saavad kuulda, mis seal peal on.

      Värvitükike koorub lahti nagu kärn.

      Kes kontrolliks, kas ta blufib?

      Astusid üle rentsli ning panid ühe jala murule. Mu isa oli lasknud vihmutitel hommik otsa töötada, nii et rohi oli märg, su jalg libastus ja sa lendasid pikali. Zach, kes oli vahtinud akent, üritades saada paremat ülevaadet Kat’i – või õieti sinu – uuest sõbrast, komistas sulle otsa, maandudes sinu kõrval kõnnitee serval.

      Sa tõukasid ta kõrvale ja tõusid püsti. Seejärel tõusis tema ning te vaatasite üksteisele otsa, teadmata, mida teha. Ja teie otsus? Te jooksite tagasi tänavat mööda alla, samal ajal kui meie Kat’iga akna peal ennast kõveraks naersime.

      Ma mäletan seda. Kat’i meelest oli see nii naljakas. Ta rääkis mulle sellest tol suvel oma lahkumispeol.

      Peol, kus kohtasin esmakordselt Hannah Bakerit.

      Issand. Ta oli minu arust nii ilus. Ja meie linnas uus, see ajas mind lausa pöördesse. Vastassooga suheldes, eriti tollal, läks mu keel nii sõlme, et isegi skaut oleks sellega hätta jäänud. Aga temaga koos võisin olla uus ja parem Clay Jensen, kümnenda klassi õpilane.

      Kat kolis enne kooli algust minema ning mina armusin poissi, kelle ta maha jättis. Ja ei läinudki kaua, kui see poiss hakkas minu vastu huvi tundma. Mis võis olla seotud sellega, et ma tolknesin pidevalt tema läheduses.

      Meil ei olnud ühiseid tunde, aga vähemasti asusid meie klassiruumid esimese, neljanda ja viienda tunni ajal lähestikku. Nojah, viies tund toimus kaugemal, ja mõnikord ma ei läinudki sinna enne, kui sa olid lahkunud, aga esimene ja neljas tund toimusid vähemasti samas trepikojas.

      Kat’i peol passisid kõik väliterrassil, ehkki oli külm. See oli tõenäoliselt selle suve kõige külmem õhtu. Ja loomulikult unustasin oma jaki koju.

      Mõne aja pärast suutsin öelda tšau. Ja veel mõni aeg hiljem suutsid sa mulle vastata. Siis ühel päeval jalutasin sinust sõna lausumata mööda. Ma teadsin, et sa ei suuda seda taluda, ja nii toimus meie esimene mitmesõnaline vestlus.

      Ei, see pole tõsi. Ma jätsin jaki koju, sest ma tahtsin, et kõik näeksid mu uut särki.

      Olin ikka idikas küll.

      „Hei,“ hõikasid tervituseks. „Kas sa tere ei ütle?“

СКАЧАТЬ