Kolmteist põhjust. Jay Asher

Чтение книги онлайн.

      Ma tean, mida te kõik mõtlete. Hannah Baker on lits.

      Ups. Kas panite tähele? Ma ütlesin: „Hannah Baker on .“ Seda ma rohkem öelda ei tohi.

      Ta vaikib.

      Tõmban tooli tööpingile lähemale. Häguse plastakna taga kerivad kaks võlli linti ühelt poolelt teisele. Kõlarist kostab õrn susin. Pehme staatiline ümin.

      Millest ta mõtleb? On tal sel hetkel silmad suletud? Kas ta nutab? Kas ta sõrm on Stopp -nupul, lootuses, et jaksab selle alla vajutada? Mida ta teeb? Ma ei kuule!

      Vale.

      Ta hääl on tige. Peaaegu värisev.

      Hannah Baker ei ole lits, ja pole kunagi olnud. Mis sunnib küsima, mida sina oled kuulnud?

      Tahtsin lihtsalt suudelda. Olin kümnenda klassi tüdruk, kes polnud kunagi suudelnud. Mitte kunagi. Aga mulle meeldis üks poiss, mina meeldisin talle, ja olin valmis teda suudlema. Kogu lugu – see ongi kogu lugu – mis seal juhtus.

      Milline on teine lugu? Sest mina kuulsin midagi muud.

      Paaril ööl, mis viisid meie kohtumiseni pargis, olin näinud ühte ja sama unenägu. Täpselt sama. Otsast lõpuni. Ja teie rõõmuks räägin selle nüüd ära.

      Aga kõigepealt veidi taustast.

      Minu eelmises kodulinnas oli üks park, mis sarnanes ühe asja poolest Eisenhoweri pargiga. Nimelt oli mõlemas kosmoserakett. Ma olen kindel, et need oli valmistanud sama firma, sest nad nägid täpselt ühesugused välja. Punane nina sihib taevasse. Metallvarbad ulatuvad ninast kuni roheliste stabilisaatoriteni, hoides raketti maapinnast kõrgemal. Nina ja stabilisaatorite vahel on kolm platvormi, ühendatud kolme redeliga. Kõige kõrgemal platvormil asub rooliratas. Keskmisel on liumägi, mis viib alla mänguplatsile.

      Paljudel õhtutel enne minu esimest koolipäeva selles linnas ronisin raketi otsa ja toetasin pea vastu rooliratast. Võre vahelt puhuv öine tuul rahustas mind. Sulgesin lihtsalt silmad ja mõtlesin kodu peale.

      Ronisin ükskord, ainult üks kord, sinna üles, kui olin viiene. Ma röökisin ja nutsin end oimetuks ja keeldusin kategooriliselt alla tulemast. Aga isa oli liiga suur, et aukudest läbi mahtuda. Siis helistas ta päästekeskusesse, kust saadeti üks naistuletõrjuja mind alla tooma. Nad on vist pidanud päästma paljusid, sest paar nädalat tagasi teatas linn, et plaanib selle raketikujulise liumäe maha võtta.

      Arvan, et selle tõttu sündiski mu unistustes mu esimene suudlus sellel kosmoseraketil. See meenutas mulle süütust. Ja soovisin, et mu esimene suudlus oleks just selline. Süütu.

      Võib-olla seetõttu ta seda parki kaardil ei tähistanudki. Rakett võib olla läinud, enne kui kassetid kõigi nimekirjas olijateni jõuavad.

      Nii et mingem tagasi mu unistuse juurde, mis sai alguse sel päeval, kui hakkasid mind klassi ukse juures ootama. Sel päeval, mil taipasin, et meeldin sulle.

      Hannah võttis särgi ära ja lasi Justinil panna käed oma rinnahoidja alla. Vat nii. Seda kuulsin sel ööl pargis toimunu kohta.

      Aga pea kinni. Miks oleks Hannah pidanud seda tegema keset parki?

      Unenägu algab sellest, et seisan raketi ülakorrusel, hoides kinni roolirattast. See on ikka mängurakett, mitte päris, ent iga kord, kui keeran rooli vasakule, tõstavad pargipuud oma juured üles ja astuvad samuti vasakule. Kui keeran rooli paremale, astuvad nad paremale.

      Siis kuulen alt kostmas sinu häält: „Hannah! Hannah! Lõpeta puudega mängimine ja tule mind vaatama.“

      Lahkun rooliratta juurest ja poen läbi ülemise platvormi avause. Aga järgmisele platvormile jõudes on mu jalad nii suureks kasvanud, et need ei mahu läbi järgmise augu.

      Suured jalad? Tõsiselt või? Ma ei fänna unenägude analüüsi, aga võib-olla arutles ta omasoodu, kas Justinil on suur riist.

      Pistan pea võre vahelt läbi ja hüüan: „Mu jalad on liiga suured. Kas sa ikka tahad, et ma alla tulen?“

      „Mulle meeldivad suured jalad,“ hõikad vastu. „Tule liumäest alla mind vaatama. Ma püüan su kinni.“

      Istun liumäele ja tõukan end lahti. Ent oma suurte jalgade ja vastutuule tõttu liigun väga aeglaselt. Selle aja jooksul, mis kulub liumäest alla jõudmiseks, märkan, et sinu jalad on imeväikesed. Peaaegu olematud.

      Ma teadsin seda!

      Sa kõnnid väljasirutatud kätega liumäe alla, valmis mind püüdma. Ja kujutad sa pilti, kui ma püsti kargan, ei astu ma oma suurte jalgadega su väikeste jalgade peale.

      „Näed nüüd! Me oleme üksteise jaoks loodud,“ lausud sina. Seejärel kummardud mind suudlema. Su huuled tulevad lähemale… ja lähemale… ja… ma ärkan.

      Nädal aega ärkasin igal ööl täpselt samal peaaegu-suudlemise hetkel. Aga nüüd, Justin, saame lõpuks kokku. Selles pargis. Selle liumäe all. Ja kurat võtaks, sa suudlesid mind oimetuks, meeldis see sulle või mitte.

      Hannah, kui sa suudlesid vastu nii, nagu sa suudlesid tollel peol, siis usu mind, see meeldis talle.

      Ütlesin, et kohtume seal viieteist minuti pärast. Muidugi ütlesin seda ainult selleks, et jõuda sinna kindlasti enne sind. Selleks ajaks, kui sina parki jõuad, tahtsin olla raketi sees, kõige kõrgemal platvormil, nagu minu unenägudes. Ja nii see läkski… välja arvatud tantsivad puud ja kummalised jalad.

      Oma vaatetornist raketi otsas nägin sind kaugelt pargi tagaosast liginemas. Kiikasid iga paari sammu tagant kella ja kõndisid liumäe suunas, seirates pilguga ümbrust, ent mitte kordagi ülakorrust.

      Siis keerutasin rooliratast nii kõvasti kui jaksasin, et see koliseks. Astusid sammu tagasi, vaatasid üles ja hüüdsid mu nime. Aga ära muretse, ehkki ma soovisin oma unenägu teoks teha, ei oodanud ma, et tead iga rida peast ning palud mul lõpetada puudega mängimine ja alla tulla.

      „Ole seal all,“ hüüdsin.

      Ent sina palusid mul peatuda. Et ronida üles minu juurde.

      Seepeale hõikasin vastu: „Ei! Las ma lasen liugu.“

      Siis kordasid neid maagilisi, unenäolisi sõnu: „Ma püüan su kinni.“

      Minu esimene suudlus jääb sellele kõvasti alla. Seitsmes klass, Andrea Williams, võimla taga pärast kooli. Ta tuli lõuna ajal minu lauda, sosistas ettepaneku mulle kõrva ja mul oli terve ülejäänud päeva kõva.

      Kui suudlus lõppes, kolme maasikamaitselise-huuleläikelise sekundi järel, pööras ta ringi ja jooksis minema. Piilusin natuke ringi ja nägin, kuidas kaks tema sõpra ulatasid talle viiedollarilise. Ma ei suutnud seda uskuda! Minu huuled olid talle kõigest kümnedollariline kihlvedu.

      Oli see hea või halb? Tõenäoliselt halb, arvasin omaette.

      Aga sellest ajast saadik armastan ma maasikamaitselist huuleläiget.

      Ma ei suutnud tagasi hoida naeratust, ronides alla ülemisest redelist. Sättisin end liumäele СКАЧАТЬ