Kolmteist põhjust. Jay Asher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ miks sa arvad mind nii hästi tundvat. Ütlesin, et tõenäoliselt ei tea sa minust midagi.

      Kat.i peol, esimese vestluse ajal Hannah Bakeriga, kummardusin kingapaela siduma. Ja ma ei suutnud seda teha. Ma ei suutnud siduda oma neetud kingapaelu, sest mu sõrmed oli külmast kanged.

      Hannah’ auks peab ütlema, et ta pakkus ennast siduma. Mina muidugi ei lasknud. Ootasin hoopis, kuni meie kohmetusse vestlusesse sekkus Zach, hiilisin tuppa ja soojendasin sõrmi voolava vee all.

      Nii piinlik.

      Vanasti, kui küsisin emalt, kuidas võita poisi tähelepanu, õpetas ta: „Ära anna end kergesti kätte“. Nii ma tegingi. Ja see toimis. Sa hakkasid mind oodates passima minu klassiruumide lähedal.

      Tundus, et kulus nädalaid, enne kui küsisid mu numbrit. Aga ma teadsin, et sa lõpuks küsid, seega harjutasin selle valjusti väljaütlemist. Hästi rahulikult ja enesekindlalt, nagu mul oleks ükstapuha. Nagu ütleksin seda sadu kordi päevas.

      Jah, vanas koolis olid poisid mult numbrit küsinud küll. Aga siin, uues koolis, olid sina esimene.

      Ei. See pole tõsi. Aga sa olid esimene, kes mu numbri ka sai.

      Mitte et ma poleks tahtnud seda varem anda. Olin lihtsalt ettevaatlik. Uus linn. Uus kool. Seekord kavatsesin ise oma maine kujundamisel silma peal hoida. Lõppude lõpuks, kui tihti antakse meile teine võimalus?

      Kui keegi küsis mu numbrit enne sind, Justin, ütlesin õigesti kõik numbrid peale viimase. Sest siis ma heitusin ja ajasin kõik vussi… justkui juhuslikult meelega.

      Tõstan seljakoti sülle ja teen lahti kõige suurema sahtli.

      Ma läksin liigagi elevile, vaadates, kuidas sa mu numbrit üles kirjutad. Õnneks olid sa liiga närvis, et seda märgata. Kui ma viimaks pahvatasin välja selle viimase numbri – õigesti! –, levis üle mu näo lai naeratus.

      Samal ajal värises su käsi nii hullusti, et arvasin, et sodid numbri ära. Ja seda ma ei lasknud juhtuda.

      Võtan välja tema kaardi ja laotan töölauale.

      Osutasin sinu kirjutatud numbrile. „See peaks seitse olema,“ laususin.

      „See ongi seitse.“

      Silun puust joonlaua abil volte sirgemaks.

      „Aa. Noh, kui sa ise aru saad, et see on seitse.“

      „Saan küll,“ kostsid. Aga tõmbasid selle siiski maha ja kirjutasid asemele veelgi ähmasema seitsme.

      Sikutasin oma varruka manseti peopessa ja oleksin äärepealt kummardunud pühkima higi su laubalt… midagi sellist oleks teinud mu ema. Aga õnneks ma ei teinud seda. Sa poleks enam iialgi üheltki tüdrukult numbrit küsinud.

      Garaaži kõrvalukse kaudu hõikab mind ema. Keeran heli vaiksemaks, valmis vajutama Stopp , kui uks peaks avanema.

      „Jah?“

      Selleks ajaks kui koju jõudsin, olid juba helistanud. Kaks korda.

      „Tööta rahulikult edasi,“ sõnab ema, „aga ma tahaks teada, kas sa tuled koos meiega õhtust sööma?“

      Mu ema küsis, kes sa oled, ja ma ütlesin, et käime koos ühes tunnis. Helistasid ilmselt lihtsalt mingi kodutöö pärast. Ja ema vastas, et just sedasama olid talle öelnud sina.

      Vaatan esimest punast tähte. C-4. Ma tean, kus see on. Aga kas peaksin sinna minema?

      Ma ei suutnud seda uskuda. Justin, sa valetasid mu emale.

      Miks see siis mind nii õnnelikuks tegi?

      „Ei,“ vastan. „Ma pean ühe sõbra juurde minema. Tema uurimistöö pärast.“

      Sest meie valed klappisid. See oli märk.

      „Hästi,“ lausub ema. „Ma panen osa toitu külmkappi ja saad endale hiljem soojendada.“

      Mu ema küsis, mis ainet me koos õpime ja ütlesin, et matemaatikat, mis polnud päris vale. Me mõlemad õppisime matat. Lihtsalt mitte koos. Ja mitte samu asju.

      „Kena,“ teatas ema. „Ta ütles mulle sedasama.“

      Süüdistasin teda, et ta omaenda tütart ei usalda, haarasin ta käest paberilipiku sinu numbriga ja jooksin teisele korrusele.

      Ma lähen sinna. Esimese tähekese juurde. Aga enne seda, kui see kassetipool on kuulatud, lähen Tony poole.

      Tony pole oma automakki täiustanud, nii et ta kuulab ikka veel kassette. Ta ütleb, et niimoodi saab ta ise muusikat valida. Kui ta kellelegi küüti pakub ja see keegi võtab oma muusika kaasa, siis kahju küll. „Seda ei saa mängida,“ teatab ta neile.

      Kui sa telefoni vastu võtsid, ütlesin: „Justin? Siin Hannah. Mu ema ütles, et sa helistasid matemaatika pärast?.“

      Tony sõidab vana Mustangiga, mille andis talle ta vend, kes sai selle oma isalt ja see tõenäoliselt oma isalt. Koolis esineb vähe armusuhteid, mis oleksid võrreldavad Tony ja tema auto suhtega. Armukadedusest auto vastu on teda maha jätnud rohkem tüdrukuid kui mina neid suudelnud olen.

      Olid segaduses, ent lõpuks meenus sulle, et valetasid mu emale, ning hea poisi kombel palusid vabandust.

      Ehkki Tony ei kuulu mu lähemate sõprade hulka, oleme töötanud koos mitme ülesande kallal, seetõttu tean, kus ta elab. Ja mis kõige olulisem, tal on vana pleier, mis mängib kassette. See on kollane, kõhetute plastikust kõrvaklappidega, mida ta mulle kindlasti laenab. Võtan mõne kasseti kaasa ja kuulan neid samal ajal, kui jalutan läbi Hannah’ vana kodukoha, mis asub Tony kodust ainult ühe kvartali kaugusel.

      „Noh, Justin, mis mataküsimus sul oli?“ pärisin. Nii kergelt sa ei pääse.

      Või äkki viin kassetid kuhugi mujale. Kuskile kindlasse kohta. Sest ma ei saa siin kuulata. Mitte et ema või isa tunneks ära kõlaritest kostva hääle, aga ma vajan ruumi. Hingamiseks.

      Ja sa said asjale pihta. Ütlesid, et rong A väljus sinu maja juurest kl 15.45. Rong B väljus minu maja juurest kümme minutit hiljem.

      Seda sa ei näinud, Justin, aga tegelikult ma tõstsin siis kätt nagu koolis, ehkki istusin oma voodi serval. „Küsi mind, hr Foley. Küsi mind,“ vastasin. „Ma tean vastust.“

      Kui laususid mu nime, „Jah, preili Baker?“, saatsin oma ema sa-ei-saa-mind-kätte reegli pikalt. Vastasin, et kaks rongi kohtuvad Eisenhoweri pargis liumäe all.

      Mida Hannah temas nägi? Ma pole sellest siiani aru saanud. Ta tunnistas ju isegi, et ei oska seda täpselt öelda. Aga oma keskpärase välimuse kohta on Justinil nii palju austajaid.

      Muidugi on ta päris pikk. Ja võib-olla tundub ta neile salapärane. Ta vaatab alati akendest välja, justkui millegi üle mõtiskledes.

      Sinu poolt järgnes pikk paus, Justin. Piiiiikk paus. „Nii et millal siis rongid kohtuvad?“ küsisid.

      „Viieteist СКАЧАТЬ