Neli luike. 6. Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

      Caroline sõnas: „Noh, mu arm, siin me nüüd lõpuks oleme – koos ning kirikus ühte laulatatud. Tead, ma ei märkagi erilist muutust.”

      Dwight hakkas naerma. „Mina samuti mitte. Keelatud vilja tunne ei taha kaduda. Asi on vist selles, et oleme nii kaua oodanud.”

      „Liiga kaua.”

      „Liiga kaua. Aga me kumbki pole saanud sinna midagi parata.”

      „Algul ei olnud see nõnda. See oli minu süü.”

      „See polnud kellegi süü. Ja nüüd on kõik lõpuks hästi.”

      Dwight pani ahjuroobi käest, pöördus ja vaatas Caroline’i, läks istus naise kõrvale voodiservale ja asetas käe tema põlvele.

      Caroline lausus: „Kas tead, olen kuulnud ühest arstist, kes oli nii kiindunud oma anatoomiaõpingutesse, et võttis ühe skeleti mesinädalatele kaasa ning naine leidis ärgates mehe enda kõrval voodis luid sõrmitsemas.”

      Dwight naeratas jälle. „Ei mingeid luukeresid. Vähemalt esimesel kahel päeval küll mitte.”

      Caroline suudles teda. Mees torkas käed tema juustesse ja lükkas need mõlemalt põselt tagasi.

      Caroline sõnas: „Äkki oleksime pidanud ootama, kuni oled päris terve?”

      Dwight vastas: „Äkki poleks me pidanud nii kaua ootama.”

      Tuli leegitses heledalt ning pani varjud toas õõtsuma ja noogutama.

      Caroline jätkas: „Paraku pole mu kehas sulle midagi üllatavat. Igatahes selle ülemist poolt oled sa küll põhjalikult uurinud halastamatus päevavalguses. Õnn ehk seegi, et mul pole iial midagi valutanud nabast allpool.”

      „Caroline, sa räägid liiga palju.”

      „Ma tean. Ma räägin ka edaspidi liiga palju. Tegid vea, et minuga abiellusid.”

      „Pean leidma mooduse, kuidas sellele lõpp teha.”

      „Kas sääraseid mooduseid on siis olemas?”

      „Arvan küll.”

      Caroline suudles teda jälle. „Eks proovi siis.”

      Kolmas peatükk

      I

      Kui üks asjaolu välja arvata, oli Sam Carne õnnelik mees. Mõni aasta tagasi, ajal, mil ta siples alles saatana küüsis, oli despootlik isa pooleldi veennud, pooleldi sundinud teda osa võtma ühest metodistide palvetunnist. Seal tundis Sam ühtäkki, kuidas tema süda soojaks läheb; ta oli pidanud endaga sügaval sisimas maha piinarikka võitluse, kogenud ülima rõõmuga, et patud on talle andeks antud, ja võtnud vastu elava Kristuse, misjärel tema elus leidis aset täielik muutus. Nüüd, kui ta oli kodust lahkunud, lootes leida tööd õemehe, kapten Ross Poldarki kaevanduses, ja leidnud Nampara ümbruses eest põuase ja viljatu kõrbe, kus polnud juba ammu peetud korrapäraselt palvetunde ning kõik peale mõne vähese olid langenud tagasi lihalike ja patuste eluviiside rüppe, oli Sam puhunud siin vähem kui kahe aastaga ühingule uuesti ellu sisse, innustanud väheseid ustavaks jäänuid, võidelnud saatanaga, et päästa nõrkade ja eksinute hing, ning meelitanud ligi ka uustulnukaid, palvetades nende kõigi eest, kuni nemadki hakkasid kuulma Jehoova kutset ning said lõpuks pühitsetud ja puhastatud.

      See oli märkimisväärne tulemus, kuid sellega asi veel ei piirdunud. Liikumise juhtide heakskiitu ootamata oli ta võtnud ette püstitada Poldarki maa äärealale uus palvemaja, millesse pidi tulema viiskümmend istekohta ja mille ehitus oli nüüd jõudnud lõppjärku. Veel enam: ta oli kõndinud hiljaaegu Trurosse ning kohtunud sealsete juhtidega, kes olid andnud talle ametlikult koguduse juhi tiitli ja lubanud saata kevadel maja avamise ajaks kohale ühe parema rändjutlustaja.

      See oli Sami arvates imeline. See, et jumal oli tegutsenud tema kaudu, et Kristus oli valinud just tema selles väikeses maakohas oma misjonäriks, tekitas temas püsivat hämmingut ja rõõmu. Aga ta palvetas igal õhtul kaua põlvili maas, et talle antud eesõigus ei laseks temas võimust võtta kõrkusepatul. Ta on kõigist jumala loomadest alandlikem ning jääb selleks alati, et teenida ja ülistada teda siin ajalikus ilmas ja ka igavikus.

      Aga ehk olid temasse ometi jäänud mingid nõrkuse ja rikutuse võrsed ning just nende pärast pidigi ta kandma oma risti, mis avaldus usust taganenud nooremas vennas.

      Drake ei olnud veel päriselt kakskümmend täis, aga oli – ehkki mitte nii innukalt kui Sam – võtnud õnnistuse vastu nooremana kui tema ning jõudnud oma hinges ja elus tõelise ja ehtsa pühaduseni. Vennaksed olid elanud koos täiuslikus üksmeeles nagu ikka need, kes teenivad Jeesust, kuni Drake oli hakanud jooksma tolle naise sabas.

      Abielu õige kaasaga seisis jumala pühades käskudes kirjas ja selles ei olnud midagi taunitavat ega põlastusväärset, aga õnnetuseks kuulus tüdruk, kellesse Drake nii sõgedalt kiindus, sootuks teise klassi ning ehkki too neiu teenis praosti tütrena kindlasti siiralt ja kohusetruult jumalat, muutsid kasvatus ja lapsepõlves omandatud, kuuletumist eeldavad uskumused ta Cornwalli metodistile sobimatuks elukaaslaseks. Nad olidki teineteisest lahutatud; seda ei teinud küll Sam – temal polnud voli venda käskida ega keelata, isegi kui ta oleks seda soovinud –, vaid tüdruku sugulane härra Warleggan ja ema, ning ta oli pandud sobivalt mehele kellelegi Truro noorele paljutõotavale kirikuõpetajale.

      See oli kindlasti kõigile asjaosalistele parim lahendus, kuid Drake ei tahtnud sellest aru saada; ta ei lasknud end veenda ja kui ümberkaudu pidasid kõik seda katkenud esimeseks armastuseks, millest ta enne aastat üle saab ning on lustlik ja rõõmus, nagu poleks midagi juhtunudki, siis nüüd oli möödas juba mitu kuud, aga paranemist ei olnud märgata.

      Ei saanud küll öelda, nagu oleks Drake oma hingevalu kõigile välja näidanud. Ta töötas ja sõi tublisti, prantslase musketikuul polnud tema õlga püsivalt sandistanud ning ta oli endiselt nobe ronima mööda redelit üles või puu otsa. Aga Sam tundis venda küllalt hästi, et teada: sisimas on too kõvasti muutunud. Ja ühingu oli Drake vaat et hüljanud. Isegi õhtustes palvetundides käis vend harva ega tulnud mõnikord nendega isegi pühapäeviti kirikusse, vaid kõndis mööda Hendrawna randa eemale ja jäi tundideks ära. Ta ei palvetanud enam Samiga enne magamaminekut ega lasknud end selleks veenda.

      „Ma tean, et viga on minus,” ütles Drake. „Tean seda väga hästi. Tean, et minus on hakand võimust võtma uskmatus; tean, et ei püüdle enam Jeesuse poole; tean, et olen loobund suurest lunastusest. Aga, vend, see, millest pidin loobuma siin maa peal, tundub mulle tähtsam … Olgu peale, sina nimetad seda pühaduserüvetuseks, aga nõnda ma oma südames tunnen ega saa sinna midagi parata.”

      „Maised asjad …”

      „Jah, sa oled sellest rääkind ja sul on kindlasti õigus, aga minu südames ei muuda see midagi. Kui olen langend saatana küüsi, siis nõnda see jääb, sest ta on liiga tugev, et võiksin temast jagu saada. Lase mul olla, vend, sul on teisi hingi, keda päästa.”

      Nõnda siis oligi Sam ta rahule jätnud. Mõne nädala oli Drake elanud õe ja õemehe juures Namparas ning Demelza oli kinnitanud, et ta ei pea lahkuma, aga varsti oli Drake pöördunud tagasi Reathi hütti Sami juurde. Esimest korda puudus vendade vahel teineteisemõistmine. 1796. aasta jaanuaris tegi Ross sellele olukorrale lõpu.

      Drake töötas ikka veel raamatukogutoa ümberehitusel ning ühel päeval kutsuti ta elutuppa.

      Ross СКАЧАТЬ