Neli luike. 6. Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jääb väheks, et õigustada sääraseid … mõistaandmisi. Need panevad suisa arvama, et oled mind juba pikka aega kahtlustanud.”

      „Aeg-ajalt on niisugused mõtted mul peast läbi käinud. Mitte just sageli. Aga pean tunnistama, et mõningaid kahtlusi on mul olnud.”

      Järgnes pikk vaikus, mille vältel Elizabeth katsus oma mäslevad tunded taas kontrolli alla saada. Ta oli seda George’ilt õppinud.

      Ta läks üle toa ja jäi mehe kõrval seisma, sale nagu noor tüdruk. „Sa oled liiga armukade, mu kallis. Mitte ainult Rossi, vaid kõigi meeste peale. Kas tead, et ma vaat et ei julgegi pidudel naeratada ühelegi alla seitsmekümnesele mehele, kartmata, et oled valmis ta läbi torkama!” Mees tahtis midagi öelda, ent Elizabeth asetas käe tema käsivarrele. „Mis puudutab Rossi – sa arvasid juba, et ma juhin jutu temalt kõrvale, aga nagu näed, ei tee ma seda –, mis puudutab Rossi, siis tema ei lähe mulle tõepoolest põrmugi korda. Kuidas saaksin ma sind selles veenda? Vaata mulle otsa. Võin öelda üksnes seda, et kunagi olid mul tema vastu tunded, aga nüüd neid enam pole. Ma ei armasta teda. Mulle ei läheks korda, kui ma temaga enam kunagi ei kohtuks. Ta õieti isegi ei meeldi mulle. Minu silmis on temast saanud … praalija, omamoodi koguni türann, keskealine mees, kes püüab näida noorena; mees, kes kandis kunagi mõõka ja muketärimantlit ega tea, et need pole enam moes.”

      Olnuks Elizabethil aega hoolikamalt sõnu valida, poleks ta tõenäoliselt suutnud leida teisi nii sobivaid ja veenvaid. Viha- ja põlguseavaldused oleksid kõlanud võltsilt. Nendest nappidest, jahedalt hävitavatest lausetest, millesse olid kätketud suuresti George’i enda hoiakud, ehkki too ise poleks osanud neid nii hästi väljendada, tulvas tema hinge kummatigi kindlustunne.

      See tulv tõi talle koguni vere näkku – tema puhul äärmiselt haruldane nähtus – ning ta lausus: „Ehk olen ma tõesti liiga armukade. Ei tea, ei oska öelda. Aga sa ju ometi kindlasti tead, miks.”

      Elizabeth naeratas: „Seda ei ole vaja. Sul pole tarvis kellegi peale armukade olla. Kinnitan sulle.”

      „Sa kinnitad mulle.” Korraks vilksatas üle George’i näo jälle kahtlus, mis heitis sellele varju, muutis selle inetuks. Siis kehitas mees õlgu ja naeratas. „Olgu …”

      „Kinnitan sulle,” kordas Elizabeth.

      Teine peatükk

      I

      Doktor Dwight Enys ja preili Caroline Penvenen abiellusid pühakutepäeval, mis langes 1795. aastal pühapäevale, Truros St. Mary kirikus. Caroline’i Killewarreni härrastemaja asus küll Sawle’i ja Grambleri kihelkonnas, kuid Sawle’i kirikusse oleks rahvas vaevalt ära mahtunud. Trurosse oli enamikul külalistel kõige lühem maa tulla ning november oma ränkade vihmavalingutega polnud just sobiv aeg maateedel reisida.

      Pulmad tehti lõpuks ikkagi suured. Dwight oli sellele esialgu küll vastu vaielnud, aga Caroline oli talle augu pähe rääkinud, kui ta oli alles liiga nõrk, et endale kindlaks jääda. Tõtt-öelda polnud ta pikast vangipõlvest veel praegugi lõplikult kosunud. Puhuti võis ta olla pikka aega jõuetu ja osavõtmatu ning polnud lahti saanud tülikast öisest köhast ja õhupuudusest. Tema oleks parema meelega lükanud laulatuse edasi kevadele, aga Caroline oli öelnud: „Armas, ma olen juba küllalt kaua vanatüdrukupõlve pidanud. Pealegi on mängus ka minu hea nimi. Krahvkond ongi juba šokeeritud, et elame sinu tervenemise ajal seltsidaami juuresolekuta ühe katuse all. Vanaemad nõuavad, et teeksid minust ausa naise.”

      Niisiis oli kokku lepitud kuupäevas ning seejärel kindlaks määratud pulmade üksikasjad. „See ei kõlba kuhugi, et sa mind häbened,” lausus Caroline. „Piinlik küll, et mul nii palju raha on, kuid seda sa teadsid juba varemgi ning suured pulmad on tagajärg, mis tuleb välja kannatada.”

      Nii nagu Elizabeth ennustas, saabus laulatusele peaaegu kogu krahvkond või vähemasti see osa, kust polnud liiga kauge kohale sõita. Öisele paduvihmale oli järgnenud päikesepaisteline päev ning tänavatel laiutavad lombid särasid nagu silmad ja peegeldasid taevast. Caroline kandis valgest satiinist kleiti, mille alusseelikut ja kante ehtis pilkupüüdev kuldne võrk, ning tema juustel oli väikestest pärlitest diadeem. Altari ette kõndis ta Oxfordshire’is elava onu käekõrval ning laulatusele järgnes High Crossi ballisaalis pulmapidu.

      George oli lõpuks Elizabethi veenmisele järele andnud ja nõustunud temaga kaasa minema ning õige pea märkaski ta oma vana vaenlast seismas koos naisega pruudi ja peigmehe lähedal. Praeguses meeleolus oli tal vaat et ületamatult raske juba ainuüksi lähemale minna ja nende juurest mööduda, aga tema väikest kõhklust märkas ainult Elizabeth, siis läksid nad edasi.

      Ross Vennor Poldark, väikese, kuid ülimalt kasumliku tinakaevanduse ainuomanik, kunagine sõdur ja alatine nonkonformist, kellele kuulus põhjarannikul sada aakrit kaunis lahjat ja viljatut põllumaad, kandis musta sametkuube, mille lühikeste esihõlmade alt paistsid hall seemisvest ja liibuvad hallid nankingpüksid. Vest ja püksid olid uued, aga kuub oli seesama, mille isa oli ostnud talle kahekümne esimeseks sünnipäevaks ning mida ta keeldus välja vahetamast, ehkki raha oli tal selleks nüüd enam kui küll. Ehk oli selle keeldumise taga ka terake uhkust – uhkust, et möödunud neljateistkümne aasta jooksul polnud ta läinud paksemaks ega jäänud kõhnemaks. Lõige oli muidugi vanamoodne, aga need, kes seda tähtsaks peavad, mõtles Ross, ei pälvi tema huvi ega tähelepanu.

      See-eest oli ta nõudnud, et tema naisele Demelzale õmmeldaks uus kleit, ehkki too ise vaidles vastu ja pidas seda tarbetuks. Demelza Poldark oli nüüd kahekümne viiene – noor naine, kes polnud kunagi olnud hullutav kaunitar, ent kelle silmad, naeratus, kõnnak ja üleüldine särtsakus tõmbasid alati ligi mehi nagu magnet rauapuru. Laste ilmale toomine polnud tema figuuri rikkunud ning ta võis ikka veel kanda rohelisest brokaadist kitsa pihaga kleiti, mida kaunistasid hõbedased tikandid. Demelza ei tahtnud mõeldagi, mis see maksma oli läinud, aga pidi sellele ometi pidevalt mõtlema. Selles kleidis nägi ta välja peaaegu sama sale kui Elizabeth, kuigi ehk mitte nii neitsilik. See polnud tal kunagi õnnestunud.

      Kaks naabrit, kes olid abielu kaudu koguni sugulased, noogutasid teineteisele kergelt, kuid ei vahetanud sõnagi. Seejärel liikusid Warlegganid edasi, et suruda pruudil ja peigmehel kätt ning soovida neile õnne – George, tõsi küll, kaunikesti vastu tahtmist. Enys oli alati olnud Ross Poldarki kaitsealune ja kaaslane ning keeras kunagi – ise kõigest vaene ja vilets kaevandusarst – toetust pakkuvatele rikastele Warlegganitele selja, tegemata vähimatki saladust sellest, kellele kuulub tema poolehoid. Täna pani George tähele, kui kehv Dwight ikka veel välja näeb. Ta seisis oma pika särava punapäise naise kõrval ning kui tollest lausa kiirgas noorust ja häirimatut õnne, siis mees oli kõhn, kurnatud ja meelekohtadelt hall ning tundus, nagu polekski tal riiete all muskleid ega liha.

      Nad liikusid jälle edasi ning ajasid natuke aega juttu reverend Osborne Whitworthi ja tema naisega. Ossie oli nagu alati riides moe viimase sõna järgi ning tema noor naine kandis uut tubakapruuni kleiti, mis ei sobinud talle, sest laskis tema tumedal nahal paista veel tumedamana. Enamasti hoidis Morwenna silmad maas ja vaikis, aga kõnetatuna tõstis naeratades pilgu ja vastas viisakalt, nii et tema näost polnud õigupoolest üldse võimalik välja lugeda, kui suur meeleheide ja tülgastus söövad tema südant või kuidas teda vaevavad üsas idanema hakanud embrüonaalse Ossie põhjustatud iiveldushood.

      Õige pea liikus George nende juurest edasi ja tõmbas Elizabethi endaga kaasa sinnapoole, kus ajasid ühes nurgas juttu Sir Francis ja leedi Basset. Ümberringi kogus tuure pulmapeo sundimatu conversazione. Kakssada külalist, Kesk-Cornwalli seltskonna koorekiht, maahärrad, kaupmehed, pankurid, sõdurid, rebasekütid, kõrgaadlikest pärusmõisaomanikud, tiitlita kaukamehed, edasitrügijad ja need, kelle lähedale trügiti. Selles saginas kaotas Demelza Rossi silmist, aga märkas varsti härra Ralph-Allen Danielli ja tema СКАЧАТЬ