Neli luike. 6. Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

      Drake pöördus tema poole. „Kas arvad, et ma ei tea, mida teised arvavad? Ja kas ma sinu meelest ei tea, et neil võib olla õigus? Aga see ei muuda midagi. See ei muuda midagi siin, vend.” Drake tõstis käe rinnale. „Mõistad? Sellest pole abi! Kui öeldaks … kui mulle öeldaks, et Morwenna on siit ilmast lahkunud ja ma ei näe teda enam kunagi, siis oleks see ränk, ränk, ränk. Aga ma suudaksin seda taluda. Ka teised on armsatest inimestest ilma jäänd. Aga mulle käib üle jõu – nüüd ja alati – see, et temast sai tolle mehe naine! Sest ma tean, et too ei meeldi talle, Sam. Tean, et Morwenna ei salli teda. Kas see on siis kristlik? Kas see on püha vaimu armutegu. Kas Jeesus on määranud, et mees ja naine peavad heitma ihuliselt kokku ja saama üheks, kui naise ihule tundub mehe puudutus tülgastav? Kus see piiblis kirjas on? Kus piiblis seda öeldakse? Räägi mulle, kuidas ilmutavad end selles jumala arm ja halastus.”

      Sam muutus väga kurvaks. „Vend, sa võid üksnes arvata, mida see noor naine heaks või halvaks peab. Sa ei saa seda teada …”

      „Ma tean nii palju, kui vaja! Morwenna ütles küll vähe, aga välja näitas rohkem. Ta ei saand midagi niisugust minu eest varjata! Ja tema nägu ütles kõik! Seda ei suuda ma taluda? Saad sa minust aru – saad või?”

      Sam astus lähemale ja jäi venna kõrvale seisma. Mõlemad võitlesid pisaratega ega lausunud mõnda aega ainsatki sõna.

      Siis ütles Sam: „Võib-olla ei saa ma kõigest aru, Drake. Võib-olla kunagi hakkan saama, sest kunagi loodan ma jumala abiga valida endale naise. Aga pole raske mõista, mida sa tunned. Ma saan sinu eest ainult paluda, nagu olen palunud sellest ajast peale, kui see kõik algas.”

      „Palu tema eest,” ütles Drake. „Palu Morwenna eest.”

      II

      Pally sepikoda, nagu seda kutsuti, asus Namparast ja Trenwithist St. Ann’si viiva suurema tee ääres väikeses sügavas orus. Et sinna pääseda, tuli minna mööda mäenõlval looklevat rada alla ja ronida mereäärsesse väikelinna jõudmiseks teisest nõlvast üles. Merest lahutasid seda umbes poolteise miili ulatuses lausikud kivised põllud ja aher raba; taamal kerkis astelhernepuhmaste ja kanarbikuväljade kohale ühe Warlegganite kaevanduse, Wheal Spinsteri suitsu. Sepikojast edasi muutus maapind laugemaks ning seal asusidki põllud, kuus aakrit, mis pidi pandama enampakkumisele. Kõigest muust Warlegganitele kuuluvast lahutasid seda valdust Trevaunance’i abajas ning vanaldase poissmehe Sir John Trevaunance’i maja ja maad. St. Ann’si poolsel kõrgendikul paiknes pool tosinat hütilobudikku ning selle kandi ainukese metsatuka taha jäi St. Ann’si kirik, mille tömp torn üle künkaharja siia parajasti kätte paistis.

      Demelza, kes oli pakkunud end Rossile ja Drake’ile kaasa vara üle vaatama, silkas nüüd ringi ja uuris kõike hoopis innukamalt kui kumbki mees. Rossile tähendanuks see ost tasutud võlga, rahuldust pakkuvat tegu ning võimalust riskivabalt raha paigutada. Drake’ile oli see unistus, mille täitumist ta ei suutnud esialgu hoomata; kui see siin kuuluks talle, siis oleks ta omanik, noor mees, kellel on, mille nimel tööd rabada, meistrimees, kes võib lootusrikkalt tulevikku vaadata. Oleks sulaselge tänamatus küsida, mida siin peale hakata. Aga Demelza uuris kõike nii hoolikalt, nagu plaanitaks seda osta talle ja ainult talle.

      Madalast kivimüürist ümbritsetud hoov oli täis pori ja igal pool vedeles rauakola, roostes adrajuppe ja purunenud vankriaisu. Teisel pool pääses hoovist sepikotta, kus olid tavapärane keskne kivipost hobuse kinnitamiseks, ääs, pump, mille all seisis veetünn, ning alasi ja avar korstnajalg. Kõik kohad olid täis hobusesõnnikut. Sepikoja taga asuvas majas olid kitsuke muldpõrandaga köök, kust viis kaks astet üles väikesesse laudpõrandaga elutuppa, ja redeli kaudu pääses ülakorruse magamistubadesse.

      Koduteel oli Demelzal nähtu kohta palju ütlemist: kuidas see tuleb ära koristada, too parandada ja kolmas üles kõpitseda; mida on võimalik peale hakata põldude, lauda, küüni ja hooviga ning kuidas Drake peaks palkama odavat tööjõudu, kes koha puhtaks kasiks ja korda teeks. Mehed olid enamjaolt vait ning kui koju jõuti, aitas Drake õe hobuse seljast maha, pigistas tema kätt, suudles teda põsele, naeratas Rossile ja hakkas pikkade sammudega oma hüti poole astuma.

      Ross saatis teda pilguga. „Ta on sõnakehv. Sellest kohast saaks asja, aga tal on tarvis söakust, et säärasest meeleolust välja rabelda.”

      „Arvan, et „see koht”, nagu sa seda nimetad, tuleb talle kasuks, Ross. Kui Drake on kord juba peremees, ei saa ta lasta sel endale kaela variseda. Ma juba näen, kui palju sellega annaks ette võtta.”

      „Sina näed alati. Küllap teen ma panuse sellele, et tal on sinuga piisavalt palju ühist.”

      Nõnda siis ratsutasid Ross ja Drake kaks päeva hiljem Chacewaterisse ja seisid King’s Armsi võõrastemajas peetaval oksjonil kahekümne pakkuja seas; varsti saabus hetk, kui Ross noogutas viimast korda, ning haamri kolksatus kuulutas Pally sepikoja 232 naela eest tema omaks. Seitse nädalat hiljem lahkus Drake Carne jäädavalt Reathi hütist; kaisutanud ja suudelnud venda, istus ta selleks otstarbeks laenatud kaevandusponi selga ning asus – saadetuna teisest ponist, kelle sadulakottidesse Demelza oli toppinud toitu ja muud käepärast, nagu tarbeesemeid, väljapraagitud mööblitükke ja kardinariiet – teele, et võtta oma vara üle. Esiotsa pidi tema elu olema üksildane, aga lähimas hütis elava lesknaisega oli lepitud kokku, et too astub aeg-ajalt läbi ja teeb Drake’ile süüa ning tema kaks lapselast aitavad põllul, kui peremees töödega jänni jääb. Too ise ei pruukinud käsi rüppe lasta nii kaua, kui valgust jagus, aga sel aastaajal läks varakult pimedaks ja mõnikord arutas Demelza, kas ost oli ikka õigesti ajastatud. Ross lausus seepeale: „Olin ise kolmteist aastat tagasi samas seisus. Ma ei kadesta teda. Pole just kiiduväärt olukord, kui oled alles nii noor. Aga nüüd tuleb tal endaga ise hakkama saada.”

      „Kahju, et Sam temaga kaasa ei läinud.”

      „Arvan, et Sam hakkab päris sageli tema pool käima.”

      Sam käiski venna pool neil esimestel kuudel kaunis sageli ja jäi mõnikord halva ilmaga isegi ööseks sinna, aga tema enda lambukesed vajasid samuti hoolt. Ning needki, kes tema karja ei kuulunud. Sami arvates oli tähtis, et sõnad ja teod langeksid alati kokku. Kristuse eeskujul oli tarvis ravitseda nii inimeste ihu- kui hingehädasid. Ning ehkki talv oli eelmisest leebem, olid tingimused mõnes mõttes isegi hullemad. Nisukvarteri^[1.] hind oli 110 šillingit ja muudkui tõusis. Hurtsikutes, mis ei pidanud tuult ega vihma ning mille koldes polnud tuld, kössitasid poolpaljad näljast pundunud kõhuga lapsed. Kõikjal valitsesid nälg ja tõved.

      Ühel selgel ja külmal veebruarihommikul asus Sam, kes oli veetnud öö Pally sepikojas, tunnise varuga teele, et jõuda oma vahetuse alguseks Wheal Grace’i. Nõnda jäi tal aega astuda Grambleris läbi teistest eemal seisvast lagunenud hurtsikust, kus oli tema teada haige peaaegu kogu pere. Pereisa Verney oli töötanud esialgu Grambleri kaevanduses ning selle sulgemise järel kaljudel seisvas Wheal Leisure’is. Kui ka see kinni pandi, arvati ta kihelkonna ülalpeetavate hulka, kuid Jim Verney polnud nõus minema naist maha jättes töömajja ega lubanud ka oma poistel vaesteabi korras kuhugi õpipoisiks minna, sest see olnuks sama hea kui orjus.

      Sel hommikul nägi Sam paraku, et palavik oli teinud seda, mida inimene polnud suutnud, ja isa tema perest lahutanud. JimVerney oli öösel surnud ning ta leidis Lottie Verney meest matmiseks ette valmistamas. Hurtsikus oli ainult üks tuba ja üks voodi, kus surnu kõrval, samas palavikus, mis oli viinud isa, viskles ja vähkres noorim poeg, kuna jalutsis, nõrk ja kahvatu, kuid ikkagi paranemas, lamas vanim. Voodi kõrval pesulaual oli keskmine poeg – samuti surnud. Neil ei olnud toitu, tuld ega abilist ning ehkki lehk oli väljakannatamatu, jäi Sam pooleks tunniks nende juurde, tehes noore lese heaks kõik, mis seisis tema võimuses. Siis kõndis ta mööda rööpmelist teed küla viimase СКАЧАТЬ