Neli luike. 6. Poldarki raamat. Winston Graham

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ otsa, püüdes tolle läbitungimatust ilmest midagi välja lugeda. „Olen mõnikord endamisi mõelnud, kas ei peaks me võtma teda tagasi. Ta on oma õppetunni kätte saanud.”

      „Joodiku? Joodikud lobisevad liiga palju.”

      „Mida ta lobiseda võiks? Ma ei tea, et meil oleks saladusi, mida peaksime maailma eest varjama.”

      George kõndis ukse juurde. „Kellel siis saladusi ei ole? Kas pole me kõik kaitsetud tagaseljajuttude ja keelepeksu ees?” Ta läks toast välja.

      Hiljem sõid nad kahekesi õhtust. Elizabethi isa ja ema olid jäänud Trenwithi ning George’i omad olid Cardew’s. Viimasel ajal olid nad einestanud vaikides. George oli vankumatult viisakas mees ning tema käitumine püsis alati kindlates, kaunis kitsastes piirides. Elizabethi esimene mees Francis oli olnud kord ülevas tujus, kord tusane, kord küüniline, kord vaimukas, kord lihvitud kommetega, kord maamehelik, kord pedantne, kord lohakas. George’i kohta võis seda kõike harva öelda, tema hoidis oma tundeid alati ohjes. Aga isegi nendes raamides oli Elizabeth õppinud nii mõndagi välja lugema ning teadis, et viimase kahe kuuga oli mees hakanud temasse hoopis teisiti suhtuma. George oli teda ka varem jälginud, otsekui püüaks selgusele jõuda, kas Elizabeth on temaga tõepoolest õnnelik, aga viimasel ajal oli mehe ainitine pilk muutunud raskesti talutavaks. Ning kui Elizabeth varem silmad tõstis ja mehe pilgu tabas, ei pööranud too seda kõrvale, vaid silmitses teda avalikult, ilma et see oleks tundunud kuidagi solvav, aga kui naine nüüd märkas, et George teda seirab, vaatas mees kiiresti mujale ja peitis oma mõtted ära, enne kui ta jõudis neid lugeda.

      Mõnikord tundus Elizabethile, et ka teenijad jälgivad teda. Korra või kaks oli ta saanud kirja, mis näis olevat lahti võetud ja uuesti pitseeritud. See oli väga ebameeldiv, kuid pani ta pahatihti mõtlema, kas ei mängi kujutlusvõime talle vingerpussi.

      Kui teenijad olid läinud, sõnas Elizabeth: „Me saime kutse Caroline Penveneni pulma, kuid pole sellele ikka veel vastanud. Peame seda varsti tegema.”

      „Ma ei soovi minna. Doktor Enys arvab endast liiga palju.”

      „Arvan, et seal on kohal kogu krahvkond.”

      „Võib-olla.”

      „Kujutan ette, et ta on kõigi silmis lausa kangelane: äsja Prantsusmaal vangist pääsenud ja sellest katsumusest hädavaevu eluga välja tulnud.”

      „Ja tema päästja on kahtlemata samuti seal ja laseb ennast ülistada oma kuritegeliku ja mõtlematu teo eest, milles hukkus rohkem inimesi kui pääses.”

      „Aga nagu me teame, meeldivad inimestele seda laadi romantilised žestid.”

      „Ja romantilised kujud samuti.” George tõusis ja pööras naisele selja. Elizabeth märkas, et mees on jäänud palju kõhnemaks, ning mõtles endamisi, kas pole tollel ehk mingit tervisehäda. „Ütle, Elizabeth, mida sina nüüd Ross Poldarkist arvad.”

      See oli ehmatav küsimus. Nende abielu jooksul polnud terve aasta seda nime mainitud.

      „Mida ma temast arvan, George? Mida sa sellega silmas pead?”

      „Seda, mida ma ütlesin. Ainult seda, mida ma ütlesin. Sa oled tundnud teda – kui kaua? – viisteist aastat. Olid – kui väljenduda kõige tagasihoidlikumalt – tema sõber. Endisaegadel kaitsesid teda vähimagi kriitika eest. Kui püüdsin pälvida tema sõprust ja tema need katsed tagasi lükkas, asusid tema poolele.”

      Elizabeth jäi istuma ja näppis närviliselt salvräti palistust. „Ma ei ütleks, et asusin tema poolele. Kõik muu, mida ütlesid, on siiski tõsi. Aga … viimastel aastatel olen oma suhtumist muutnud. Peaksid seda ju ometi teadma. Selle aja peale kindlasti. Jumal hoidku!”

      „Jätka.”

      „Põhjus, miks mu arvamus muutuma hakkas, peitus vist selles, mis hoiaku ta võttis Geoffrey Charlesi suhtes. Kui sinuga abiellusin, oli see talle ilmselgelt vastukarva ning kui ta siis jõulude ajal väevõimuga majja tungis ja meid ähvardas, sest tema naisel oli olnud lahkarvamusi sinu metsnikuga, tundus see mulle talumatu.”

      „Ta ei tunginud majja väevõimuga,” lausus George vaikselt, „ta leidis mingi sissepääsu, millest meie ei tea.”

      Elizabeth kehitas õlgu. „On see tähtis?”

      „Ma ei tea.”

      „Mida sa silmas pead?”

      Nad kuulasid väljast munakivisillutiselt kostvat kopsimist. Seal kõndis üks pime mees, kobades kepiga teed otsekui kombitsaga. Aken oli tolli jagu irvakil ning George pani selle kinni, et hääl tuppa ei kostaks.

      Ta ütles: „Elizabeth, mõnikord mõtlen ma … arutlen endamisi …”

      „Mida?”

      „Midagi niisugust, mida ühel abikaasal ei sobiks ehk sinu arvates oma naise kohta mõelda …” Ta jäi korraks vait. „Nimelt, et kas pole sinu vastne vaenulikkus Ross Poldarki vastu ehk vähem siiras kui vana kiindumus …”

      „Sul on õigus!” vastas Elizabeth silmapilk. „Ma pean seda mõtet tõesti ülimalt sobimatuks! Kas sa süüdistad mind teeskluses või milleski enamas?” Naise hääl oli vihane. Viha pidi tõrjuma eemale hirmu.

      Neil oli abielu vältel olnud nii mõnigi kord lahkarvamusi, aga mitte kunagi tülisid. Nende suhted ei olnud sedalaadi. Nüüd, kui üks näis olevat tulekul, lõi George kõhklema ega esitanud otsest väljakutset, milleks ta polnud päris valmis.

      „Kuidas võiksin ma teada?” vastas ta. „Ehk ei olegi see teesklus. Ehk on see lihtsalt enesepett.”

      „Olen ma kordagi … olen ma nende kahe aasta jooksul kordagi andnud sulle põhjust arvata, et võiksin hellitada Ross Poldarki vastu soojemaid tundeid, kui mu sõnadest välja võib lugeda? Nimeta mulle kas või üks kord!”

      „Ei. Mul pole nimetada ainsatki. Ma ei pidanudki silmas seda. Kuula. Sa oled naine, kelle sõprustunded on püsivad. Mööna seda. Sa seisad alati oma sõprade eest. Aastatel, kui olid abielus Francisega, ei kõigutanud miski seda sõprust, mida tundsid Ross Poldarki vastu. Pruukis mul ainult mainida tema nime, kui tõmbusid jäiseks. Alles meie abielu ajal muutusid tema vastu sama ebasõbralikuks, sama tõrjuvaks kui mina. Kõigis lahkhelides oled sa asunud minu poolele …”

      „Kas see annab sulle põhjust nuriseda?”

      „Muidugi mitte. See on olnud mulle meeltmööda. Tõdemus, et oled … minu poole üle tulnud, valmistab mulle rõõmu. Paraku pole ma päris kindel, kas nii suur muutus on sulle loomuomane. Pigem võiks sinust oodata, et toetad – ehkki vastu tahtmist – minu ja vana sõbra vastasseisudes mind, sest … pead seda minu naisena oma kohuseks. Aga mitte nii innukalt, nagu sa praegu näid tegevat. Sellepärast tekivadki mul mõnikord kahtlused. Ma küsin endalt, kas mu naine on oma suhtumises ikka siiras. Võib-olla petab ta mind, sest arvab, et see valmistab mulle rõõmu. Või petab ta ehk ennast, soovides varjata enda eest oma tõelisi tundeid.”

      Lõpuks tõusis Elizabeth lauast ja läks kamina juurde, kus tuli oli alles äsja süüdatud ja põles madala leegiga.

      „Kas sa nägid täna Rossi?” Liigutusega, mis oli sama jahe ja rahulik kui tema sõnad, kohendas naine vallandunud kihara juustes olevasse kammi.

      „Ei.”

      „Siis СКАЧАТЬ