Hull kuu. Jim Butcher
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Hull kuu - Jim Butcher страница 8
Название: Hull kuu
Автор: Jim Butcher
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Зарубежная фантастика
Серия: Sündmuste horisont
isbn: 9789949578887
isbn:
„Sa oled kindel, et neid on mitu?” küsisin ma.
„Jah,” vastas Murphy. „Hambajälgi või hammaste moodi jälgi on agent Dentoni sõnul jätnud vähemalt kolm eri relva. Laboripoiste arvates võib tegu olla mitme kurjategijaga, aga kindlad olla ei saa kriminalistid kuidagi.”
„Kui meil pole tegu päris libahuntidega. Sel juhul käib iga jäljekomplekt kokku erineva hambakomplektiga ja meie ees on kari.”
Murphy noogutas. „Aga ma ei kavatse ühelgi juhul lihtsalt minna ja neile seda öelda. See oleks mu karjäärile kirstunaelaks.”
„Mhmh,” ütlesin mina. „See on see koht, kus sa räägid mulle, et su töökoht on ohus.”
Ta krimpsutas nägu. „Nüüd on neil vaja vaid head põhjust, et minust lahti saada. Kui ma ei saa kätte neid tüüpe, kes nad ka poleks, tõmbavad poliitikud mu võlla. Pärast seda on lihtne esitada minu vastu mingi kaassüü või takistamise süüdistus. Ja küllap nad proovivad ka sinuni jõuda. Harry, me peame tapja või tapjad kinni püüdma. Või mul on lips läbi.”
„Said sa mõnelt kuriteopaigalt verd või karvu?” küsisin ma.
„Jah, mõnevõrra,” kostis Murphy.
„Kuidas süljega on?”
Murph kortsutas minu poole kulmu.
„Sülg. Seda oleks hammustushaavades.”
Ta raputas pead. „Kui seda leiti, pole keegi midagi öelnud. Pealegi ei ole meil ühestki proovist suurt kasu ilma kahtlusaluseta, kelle omadega seda võrrelda.”
„Sinul pole sellest suurt kasu,” parandasin ma teda. „Miski jättis aknast läbi tulles sellele verd. Ehk annab see midagi.”
Murphy noogutas. „See oleks suurepärane. Okei, Harry. Nüüd sa siis tead, mis toimub. Mida sa mulle libahuntidest oskad rääkida?”
Ma tõmbasin huuled viivuks torusse. „Mitte just palju. Ma pole neid kunagi eriti uurinud. Peamiselt võin rääkida, mida nad pole. Aga anna mulle hommikuni aega, siis koostan nende kohta täieliku ettekande.” Ma kiikasin läbi tagaakna välja, kui Murphy JFK kiirteelt maha keeras. Auto, mis minu meelest meid jälitas, väljus koos meiega.
Murphy kortsutas kulmu. „Hommikul? Kas sa natuke varem ei saa?”
„Ma saan selle kella kaheksaks sinu lauale toimetada. Varemgi, kui käsid valveseersandil mind sisse lasta.”
Murphy ohkas ja hõõrus silmi. „Okei. Hästi.” Jõudsime McAnally juurde tagasi ja ta peatus Sinise Põrnika kõrval. Meie taga sõitis parklasse ka see auto, mis oli meid jälitanud. „Jeesus, Harry. Ma ei suuda uskuda, et istun siin ja räägin sinuga sellest, kuidas libahundid Chicago kesklinnas inimesi tapavad.” Ta keeras näo minu poole, silmad murelikud. „Ütle mulle, et ma ei hakka segi minema.”
Ma väljusin autost, kuid kummardusin alla akna poole. „Ma ei arva, et sa hakkad segi minema, Murph. Ma ei tea. Võibolla on FBIl õigus. Võibolla pole need libahundid. Mõnikord juhtub pööraseid asju.” Ma naeratasin talle suunurgast ja tema vastas kerge turtsatusega.
„Ma olen arvatavasti oma kabinetis, Dresden,” lausus ta. „Toimeta see ettekanne hommikuks mu lauale.”
Ja ta sõitis parklast välja, keerates kiirelt tänavale. Ma ei istunud Põrnikasse. Jälgisin selle asemel autot, mis oli meile parklasse järgnenud. See sõitis parkla teise otsa, hakkas siis piki rida minu poole tulema ja laskis aga edasi.
Juht, rabava välimusega naine tumepruunide sakris juustega, milles siinseal halli, ei pööranud möödudes pilku minu poole.
Ma vaatasin, kulm kipras, kuidas auto kaugeneb. See väljus parklast, keeras Murphy omast vastassuunda ja kadus silmist. Oli see olnud sama sõiduk, mis meile JFKl järgnes? Või ainult minu kujutlusvõime? Mu kõhutunne ütles, et naine autos oli mind jälitanud, aga teisest küljest olid mu instinktid ennegi ilmaaegu hädakisa tõstnud.
Istusin Sinisesse Põrnikasse ja mõtlesin hetke järele. Tundsin end ikka veel süüdlaslikult ja iiveldama kippus ka. See oli minu viga, et Murphy jamasse sattus. Mina olin seadnud ta äärmiselt kahtlasesse olukorda, jättes talle rääkimata, mis kevadel käimas oli. Mina vastutasin selle surve eest, mida ta nüüd taluma pidi.
Minu suhtumist naistesse võiks pidada väga vanamoodsaks ja meesšovinistlikuks. Mulle meeldib kohelda naisi daamidena. Mulle meeldib neile ust avada, kohtingul söögi eest maksta, lilli tuua, tooli lauast eemale tõmmata – kõik seesugused asjad. Kui ma oleksin endast paremal arvamusel, võiksin seda vist rüütellikkuseks nimetada. Kuidas seda ka nimetada, Murphy oli hätta sattunud daam. Ja et mina olin ta hätta saatnud, tundus lihtsalt õigena, et mina ta sealt ka välja aitaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.