Hull kuu. Jim Butcher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma ametikohal kauem kui ükski tema paljudest eelkäijatest – sest ta oli olnud avatud mõttele, et asju maal ja taevas võib olla rohkem, kui Horatio teadus unes näeb. Sest ta kasutas riigi ainsa palgatava võluri teenuseid.

      Ma ei teadnud, mida öelda, nii et mu suu hakkas lihtsalt omatahtsi tegutsema. „Karrin. Anna andeks.”

      Meie vahel valitses tükk, tükk aega vaikus.

      Viimaks ta väristas end kergelt ja raputas pead. „Olgu peale,” ütles ta, „aga kui ma sind siia kaasan, Harry, siis ma tahan su sõna. Mitte mingeid saladusi seekord. Ei minu kaitsmiseks ega millekski muuks.” Ta vaatas ainiti aknast välja, näojooned kuu ja kaugete tänavalaternate valguses mahenenud, õrnemad.

      „Murphy,” ütlesin mina, „ma ei saa seda lubada. Kuidas sa saad paluda mul…”

      Üle ta näo käis vihavahk ja ta haaras mu käe järele. Ta tegi ühe mu sõrmega midagi, mis pani kiire valusööstu mööda käsivart üles jooksma ja ma tõmbasin käe vaistlikult tagasi, pillates võtmed. Ta püüdis need kinni ja rammis ühe neist süütelukku.

      Ma võpatasin, raputasin korraks kipitavaid sõrmi. Siis katsin tema käe enda omaga.

      „Okei,” ütlesin ma. „Olgu peale. Ma luban. Ei mingeid saladusi.”

      Ta vaatas ühe hingetõmbe jagu mulle otsa, silma ja siis kõrvale. Ta käivitas auto ja sõitis parklast välja. „Olgu peale,” sõnas ta. „Ma räägin sulle. Ma räägin sulle, sest ma vajan iga abiraasu, mida saada võin. Sest kui me ei taba seda olevust, seda libahunti, saame sel kuul kaela järgmise koormatäie korjuseid. Ja sellepärast,” ohkas ta, „et kui me seda ei tee, jään tööst ilma. Ja sina lõpetad arvatavasti vanglas.”

      4. peatükk

      „Vanglas?” ütlesin mina. „Vanglas? Kurat, Murphy. Oli sul plaanis mulle seda lähemal ajal mainida?”

      Ta saatis minu poole ärritatud kulmukortsutuse, vastassuunas sõitvate autode tuled üle näo lõkendamas. „Ära üldse hakkagi pihta, Harry. Mul on pikk kuu seljataga.”

      Tosin küsimust üritas võidu mu suust välja pääseda. Võitis see: „Miks sa mind möödunud kuul teiste tapmiste pärast välja ei kutsunud?”

      Murphy pööras pilgu tagasi teele. „Ma tahtsin. Usu mind. Aga ma ei saanud. Siseasjad kargasid mulle turja selle pärast, mis kevadel Marcone ja Victor Sellsiga juhtus. Kellelgi tuli idee, et ma olen Marconega mestis. Et ma aitasin mõrvata ühe tema konkurentidest ja tegin lõpu KolmeSilma narkoringile. Ja nii nad siis tuhnisid üsna kõvasti.”

      Ma tundsin äkilist süütorget. „Sest mina olin kohal. Sul oli minu kohta see vahistamiskäsk ja siis sa lasid selle tühistada. Ja kui kogu asi läbi sai, liikusid kõik need kõlakad minu ja Marcone kohta…”

      Murphy pigistas huuled kokku ja noogutas. „Just.”

      „Ja kui sa oleksid üritanud mulle sellest rääkida, oleks see õli tulle valanud.” Hõõrusin laupa. Ja ühtlasi oleks pannud tolle, kes Murphyt uuris, ka mind rohkem luubi alla võtma. Tema oli mind kaitsnud. Ma polnud isegi mõelnud selle peale, mida need Marcone levitatud kuulujutud kellelegi peale minu teha võiksid. Tore küll, Harry.

      „Loll sa küll ei ole, Dresden,” kinnitas ta. „Mõnikord veidike naiivne, aga loll mitte kunagi. Siseasjadel ei õnnestunud midagi päevavalgele tuua, aga on piisavalt palju inimesi, kes usuvad, et ma olengi valemängija, nii et koos nendega, kellele ma juba ei meeldi, võivad nad mulle päris kena käki keerata, kui võimaluse saavad.”

      „Sellepärast sa ei tõstnudki kära sellest, mida agent Benn tegi,” pakkusin ma. „Sa üritad kõike salajas hoida.”

      „Nimelt,” ütles Murphy. „Mul võetaks kõrvad pihku, kui siseasjad kuuleks, et ma reegleidki väänan, rääkimata büroo agendiga kisklemisest. Usu mind, Denton võib jobuna paista, aga vähemalt pole ta veendunud, et ma olen petis. Ta mängib ausalt.”

      „Ja siin tulevadki mängu tapmised. On nii?”

      Vastamise asemel põikas ta aeglasesse ritta ja aeglustas tempo mugavaks. Ma pöörasin end istmel poolkülitsi, et teda jälgida. Ja seda tehes märkasin, kuidas ühe teise auto tuled triivisid üle mõne sõidurea, et lõpetada meie taga aeglases reas. Ma ei maininud seda Murphyle, kuid hoidsin pilgu silmanurgast sellel autol.

      „Õige,” ütles Murphy. „Lobomõrvad. Need algasid möödunud kuul, ööl enne täiskuud. Allpool Rainbow Beachil kisti paar jõuguliiget lõhki. Algul pidasid kõik seda looma rünnakuks. Veider, aga kes teab, eks ole? Igatahes oli see imelik, nii et juurdlus anti mulle.”

      „Olgu,” ütlesin mina. „Mis edasi juhtus?”

      „Järgmisel ööl juhtus sama Washington Parkist mööda jalutanud väikese vanadaamiga. Samamoodi tapetud. Ja tead, see lihtsalt ei olnud õige asi. Meie kriminalistikapoisid polnud leidnud midagi kasulikku, nii et ma kutsusin FBI. Neil on juurdepääs vahenditele, mis on mulle sageli kättesaamatud. Kõrgtehnoloogilised kriminalistikalaborid, sedasorti kraam.”

      „Ja sa lasid džinni pudelist välja.”

      „Midagi sinnapoole. FBI kriminalistid, see punapäine poiss nende hulgas, avastasid ründajate nähtavas hambumuses mõned eripärad. Ütlesid, et hambajäljed ei vasta ehtsate huntide või koerte omadele. Ütlesid, et käpajäljed, mis me leidsime, on samuti imelikud. Ei ole sellised nagu päris huntidel.” Ta värises kergelt ja ütles: „Siis ma hakkasingi mõtlema, et tegu võib olla millegi muuga. Tead ju? Nad arvasid, et keegi üritab lasta sel paista hundiründena. Kogu selle hundimotiivi tõttu hakkas keegi kurjategijat Lobotapjaks nimetama.”

      Ma noogutasin, kulm kortsus. Tuled olid meil ikka veel kannul. „Ainult üks hull mõte: kas sa oled kaalunud tõe rääkimist? Et siin võib tegu olla libahundiga?”

      Murphy irvitas. „Ei tule kõne allagi. Büroos võetakse tööle konservatiive. Inimesi, kes ei usu kummitusi ega paharette ega kõike seda jama, mille pärast ma sinu juurde tulen. Nemad ütlesid, et mõrvad peavad olema mingi usulahu või hullukarja kätetöö. Et küllap nad on varustanud end hundihammastest ja küüntest tehtud relvadega. Jätavad ümberringi sümboolseid käpajälgi. Sellepärast olidki kõik märgid ja jäljed imelikud. Ma ütlesin Carmichaelile, et ta prooviks sind kätte saada, aga su automaatvastaja ütles, et sa oled Minnesotas väljakutsel.”

      „Jep. Keegi nägi mingis järves midagi,” kinnitasin ma. „Mis pärast seda juhtus?”

      „Põrgu läks lahti. Järgmisel ööl kolm pätti Burnham Parkis ja nemad polnud lihtsalt surnud, vaid ribadeks kistud. Hullemini kui see tänaõhtune tüüp. Ja viimasel täiskuuööl üks vanamees alkoholipoe ees. Ja siis järgmisel ööl kisti üks ärimees ja tema autojuht siseparklas lõhki. Ja siseasjad hingasid mulle ka kogu aeg kuklasse. Jälgisid kõike.” Ta raputas nägu krimpsutades pead.

      „See viimane ohver. Kõik teised olid väljas ja kahtlases linnaosas. Ärimees siseparklas ei sobi sellesse mustrisse.”

      „Jah,” vastas Murphy. „James Harding III. Üks viimastest ülikuumadest töösturitest. Tema ja John Marcone on loodepiirkonnas paaris arendusprojektis äripartnerid.”

      „Ja täna õhtul on meil järjekordne Marconega seotud ohver.”

      „Just.” Murphy noogutas. „Ma pole kindel, mis ajab hullemini hirmu peale – kas mõelda, et need on ainult СКАЧАТЬ