Hull kuu. Jim Butcher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kistud. Miski oli ta huuled ära rebinud. Ma võisin näha vereplekilisi hambaid. Nina oli ühelt küljelt üles välja lõhki tõmmatud ja osa sellest kõlkus põranda poole. Pea oli moonutatud, nagu oleks meelekohtadele avaldatud mingisugust tohutut survet, mis kolju sissepoole koolutas.

      Silmad olid läinud. Peast välja rebitud. Välja hammustatud. Silmakoobaste servad olid ümberringi kaetud sakiliste kihvajälgedega.

      Ma panin silmad kõvasti kinni. Tõmbasin sügavalt hinge. Veel kord. Kolmas kord. See ei aidanud. Surnukeha haises, südantpööritav roisuhais, mis kerkis lõhkirebitud sisikonnast. Mu magu tahtis end mööda kõri üles rullida, suust välja ja põrandale.

      Muud üksikasjad püsisid isegi suletud silmi meeles ja ma kataloogisin need kenasti hilisemaks kasutamiseks. Ohvri kuub ja särk olid piki käsivarsi veristeks ribadeks kistud, enesekaitsehaavad. Ta käed ja käsivarred olid üksainus mass puderjat puruksrebitud liha, peopesad ja sõrmed narmendavateks tompudeks lõigutud. Kõverdunud keha varjas minu eest kõhtu, aga verelomp pärines sealt, valgudes laiali nagu tint ümber läinud potist. Hais üksnes kinnitas, et sisikond on välja kistud.

      Pöördusin laibast eemale ja avasin silmad, jäädes ainiti põrandale vaatama.

      „Harry?” ütles Murphy teiselt poolt laipa. Karm toon, mis oli terve õhtu ta hääles kõlanud, oli läinud. Ta polnud paigast liikunud, kui ma oma põgusat ülevaatust tegin.

      „Ma tunnen ta ära,” sõnasin ma. „Vähemalt arvan, et tunnen. Et kindel olla, pead hambaravikaarti kontrollima või midagi.”

      Kulmukortsutus oli ta häälest kuulda. „Jah? Kes ta oli?”

      „Ta nime ma ei tea. Mina hüüdsin teda ikka Ogalikuks. Juuste pärast. Ta oli üks Johnny Marcone ihukaitsjatest.”

      Murphy oli viivu vait ja märkis siis lühidalt: „Perse.”

      „Mis on, Murph?” Ma heitsin pilgu tema poole, vaatamata alla Ogaliku moonutatud jäänustele.

      Murphy näol oli mure minu pärast, sinistes silmades õrn pilk. Ma nägin, kuidas ta selle ilme minema pühkis, sama kiiresti kui vari üle põranda käib, kurrud siluti, jättes näojooned neutraalseks. Küllap ta polnud oodanud, et tema poole pööran. „Vaata veel veidi ringi,” sõnas ta. „Siis räägime.”

      „Mida ma otsin?” küsisin talt.

      „Sa saad aru,” kostis ta. Lisas siis sosinal, mida ma ilmselt ei pidanud kuulma: „Loodetavasti.”

      Asusin uuesti oma töö juurde ja vaatasin ruumis ringi. Ühel pool oli üks akendest katki. Selle lähedal oli laud. See lebas viltu põrandal, jalad kõveraks painutatud. Läksin selle juurde.

      Kokkukukkunud laua ümber oli põrand klaasikildudest üle külvatud. Et klaas oli maja sees, pidi miski olema tulnud läbi akna. Mitmel klaasikillul oli verd. Võtsin ühe suurema üles ja vaatasin seda, kulm kortsus. Veri oli tumepunane ja veel mitte täiesti kuivanud. Võtsin taskust valge taskuräti, voltisin klaasikillu selle sisse ja libistasin oma tolmumantli taskusse.

      Tõusin ja sammusin üle põranda, pilk maas, uurisin tolmu. Ühes kohas oli see põrandalt peaaegu täiesti maha pühitud, nagu oleks siin toimunud võitlus, aga verd valamata. Teises kohas, kuhu halogeenlambid päriselt ei ulatunud, oli akna ees hõbedane kuuvalguse lomp. Põlvitasin selle kõrvale.

      Lombi keskel oli tolmus käpajälg, peaaegu minu harali sõrmedega käe suurune käpajälg. Koerlane. Täpid käpaotstes kõnelesid tugevatest küüntest, peaaegu küünistest.

      Ma vaatasin läbi akna üles ümara hõbedase peaaegutäiskuu poole.

      „Oh põrgut,” hingasin ma. „Oh põrgut.”

      Murphy tuli minu poole ja vaatas mind hetke vaikides, oodates. Ma tõmbasin keelega üle huulte, tõusin ja pöörasin tema poole. „Sul on probleeme.”

      „Ära sa märgi. Räägi mulle, Dresden.”

      Ma noogutasin ja osutasin siis akna poole. „Arvatavasti sisenes ründaja sealt. Ta läks ohvrile järele, ründas teda, sai püstoli talt kätte ja tappis ta. Aknal on ründaja veri. Nad võitlesid mõnda aega, võibolla seal selle puhta koha juures ja Ogalik põgenes ukse poole. Sinna ta ei jõudnud. Enne kisti ta tükkideks.”

      Ma pöörasin Murphy poole ja vaatasin tõsiselt tema poole alla. „Sul on samamoodi toimunud teisigi mõrvu. Tõenäoliselt umbes nelja nädala eest, kui viimati täiskuu oli. Need olid need teised tapmised, millest sa rääkisid.”

      Murphy vaatas viivu mulle otsa, pilku mu silmadest eemal hoides, ja noogutas pead. „Just. Neli nädalat tagasi, peaaegu täpselt. Aga täiskuu asja ei tabanud keegi ära. Ainult mina.”

      „Mhmh. Siis peaksid seda ka vaatama,” ütlesin ma. Ma viisin ta akna juurde ja näitasin käpajälge selle all tolmus. Ta tunnistas seda vaikides.

      „Harry,” lausus ta minuti pärast. „Kas on olemas sellised asjad nagu libahundid?” Ta lükkas juuksesalgu põselt ära, väike ja kummaliselt haavatav liigutus. Ta pani käed üle kõhu risti, nagu oleks tal külm.

      Ma noogutasin. „Jah. Mitte nagu filmides, aga jah. Ma arvan, et see sul siin lahti ongi.”

      Ta hingas sügavalt sisse. „Olgu siis peale. Olgu peale. Mida sa mulle öelda saad? Mida ma teadma pean?”

      Avasin suu, et rääkida, kuid ei saanud võimalust sõnagi öelda. Väljast kõlas korraks kisa ja siis prahvatasid hoone esiuksed pärani. Murphy tõmbus pingule ja ma nägin ta suud kurjaks kitsaks kriipsuks kiskuvat. Ta ajas selja sirgu, võttis käed enda ümbert ja lõi rusikad puusa.

      „Kuradi päralt,” ütles ta. „Kuidas need persevestid nii kiiresti igale poole jõuavad?”

      Astusin sammukese ettepoole, et näha. Sisenes ülikondades nelik, peaaegu sõjaväelaste moodi rombina laiali hargnenult. Eesotsas olev mees polnud päris minu pikkune, aga siiski väga pikk, kuus jalga ja kolm või neli tolli. Ta juuksed olid süsimustad, kulmud samuti, silmad aga puusuitsu karva hallid. Tema tumesinine ülikond istus hästi ja mulle jäi mulje, et see varjab atleetlikku kehaehitust, vaatamata asjaolule, et mees oli ilmselt üle neljakümne. Ühel revääril lipendas sinine ametimärk tohutu suure jultunud kirjaga „FBI”.

      „Turvake sündmuskoht,” ütles ta sügaval häälel, pinevalt. „Leitnant Murphy, mida põrgut te teete oma jurisdiktsioonist väljaspool asuval kuriteopaigal?”

      „Kena teid ka näha, agent Denton,” lausus Murphy ühetooniliselt.

      „Te liigute kiiresti.”

      „Ma ütlesin teile, et te pole selles juurdluses teretulnud,” sõnas Denton külmalt. Ta hallid silmad välkusid ja ma nägin üht veeni ta laubal rütmiliselt paisumas. Ta pilk nihkus minule. „Kes see on?”

      „Har…” hakkasin ma ütlema, aga Murphy turtsatus lõikas üle mu sõnade.

      „Ei keegi,” ütles ta. Ta saatis mulle pilgu, mis käskis väga selgelt suu pidada. See vihastas mind põrgu moodi.

      „Harry Dresden,” laususin ma valjult ja selgelt. Vahetasime Murphyga vihase pilgu.

      „Aa,” märkis Denton. „See šarlatan. Ma lugesin teist Tribune’ist.” Ta selge pinevil pilk pöördus uuesti Murphyle. „Teie ja teie selgeltnägijast СКАЧАТЬ