Hull kuu. Jim Butcher

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ põrnitsemismatši, naise raev vastamisi mehe terastugevusega.

      „Agent Benn!” kutsus Denton.

      Üks naine, mitte veel kolmekümnendates, enneaegu halliks läinud õlgadeni juustega, jättis süvenenud laibavaatluse ja pöördus meie poole. Tal oli oliivikarva nahk, sügavad rohelised silmad ja õhuke range suu. Ta kõndis meie poole mingi lihaselise sensuaalsusega, liikudes nagu keegi, kes suudab vajadusel olla kiire ja ohtlik. Neljast ruumi sisenenud FBI agendist oli tema ainus, kes ilmselgelt kandis relva. Ta pintsakunööbid olid lahti ja ma võisin näha õlarakmete rihmu valge pluusi taustal.

      „Just nii, söör,” sõnas Benn. Ta hääl oli väga vaikne. Ta pilk sättis end poolele teele minu ja Murphy vahele, vaatamata kumbagi meist, ent jälgides mõlemaid.

      „Palun saatke need kaks tsiviilisikut,” Denton rõhutas seda sõna, „kuriteopaigalt minema.”

      Benn noogutas korra, aga ei ütelnud vastuseks midagi. Lihtsalt ootas. Asutasin end minema, kuid peatusin. Murphy surus jalad vastu maad ja laskis kätel hooletult külgedele langeda. Ma tundsin ära tema lõua tõrksa ülespoolenurga. Tal oli samasugune ilme nagu siis, kui ta oli mõnel oma võitluskunsti turniiril punktidega taha jäänud. Murphy oli valmis võitlema. Neetud. Ma pidin ta kõigepealt maha jahutama, alles siis võime midagi saavutada.

      „Murphy,” ütlesin ma vaikselt. „Kas me saame väljas rääkida?”

      „Põrgutki,” teatas Murphy. „Kes tahes see tapja on, viimase kuu aja jooksul on ta pool tosinat inimest vagaseks teinud. Ma olen siin ja ma jahin seda meest. Rosemonti jaoskond on minu siin olemiseks nõusoleku andnud.” Murphy vaatas altkulmu Benni poole üles. FBI agent oli temast haardeulatuse ja lihaste poolest arvestataval määral üle. Ma nägin, kuidas Benni silmad ahenesid, õlad pingule tõmbusid.

      „On teil see kirjalikult?” nõudis Denton. Veen ta otsaesisel tuksles veel vihasemalt. „Ja kas te tõesti soovite, et ma sellest teie ülemustele ette kannaksin?”

      „Ära avalda mulle survet, Denton,” ütles Murphy ägedalt. Ma võpatasin.

      „Kuule, Murphy,” laususin ma. Panin talle käe õlale. „Lähme lihtsalt korraks välja.” Ma pigistasin, hästi natuke.

      Murphy pööras uuesti minu poole. Ta riskis mulle korraks silma vaadata ja lõtvus siis natuke. Üle ta näo käis ebakindluse vari. Ta hakkas järele andma ja ma hingasin välja. Ma ei tahtnud kindlasti mitte, et see vägivallaga lõppeks. See ei annaks midagi.

      „Toimeta nad siit minema,” ütles Denton ja tema hääles oli noot, mis mulle ei meeldinud.

      Benn ei hoiatanud meid kuidagi. Ta lihtsalt liikus, kiiresti ja järsult, astus Murphy poole ja sähvas tema suunas mingi minu jaoks võõra võitluskunsti löögi. Järgnes kiire pahvak liigutusi. Murphy käed olid kohal enne, kui löök maandus, ja ta pöördus, kangutas Benni massi kuidagimoodi jalult ning virutas hallilakalise naise kõvasti vastu seina.

      Benni ilme muutus poole sekundiga šokeeritust ja üllatunust maruvihaseks. Ta käsi sukeldus pintsaku alla, kõhkles pool sekundit ja liikus siis edasi. Ta tõmbas relva asjatundja täpsusega, sujuvalt ja kiirelt, näiliselt kiirustamata. Ta rohelised silmad leegitsesid. Ma heitsin end Murphy poole, põrkasin temaga kokku, lükates ta eest ja maha, kui püstol lahti läks, kajades poolvalmis restoranis valjemalt, kui oleks kostnud läheduses kõmisev kõu. Me maandusime hunnikus tolmusel põrandal.

      „Benn!” karjus Denton. Ta sööstis tulirelvast hoolimata teise poole ning sai relvastatud naise ja meie vahele. Võisin kuulda, kuidas ta tollega madalal tungival häälel räägib.

      „Sina hull eit!” karjusin ma. „Mis sul viga on?”

      Kaks teist FBI meest ja mitu väljas olnud patrullohvitseri tulid jooksuga. Murphy uratas ja virutas mulle tungivalt küünarnukiga kõhtu. Ma uratasin vastu ja tulin ta otsast ära. Ajasime mõlemad end vigastamata üles.

      „Mis pagan siin juhtus?” nõudis üks ohvitseridest, vanem hõrenevate hallide juustega mees.

      Denton pöördus ohvitseri poole, rahulikult ja jahedalt. „Relvatõrge. Tekkis arusaamatus ja agent Benni relv läks kogemata lahti.”

      Ohvitser hõõrus pead ja silmitses Murphyt. „On see tõsi, leitnant?”

      „Põrgut ta on!” ütlesin mina. Ma näitasin sõrmega Benni poole. „See hull eit…”

      Murphy rammis oma küünarnuki mulle makku ja põrnitses mind kurjalt. „See on tõsi,” lausus Murphy, kuni mina kõhtu hõõrusin. „See juhtus just nii, nagu agent Denton ütles. Õnnetusjuhtum.”

      Ma jõllitasin talle otsa. „Murph, jäta nüüd järele. See naine…”

      „Tal juhtus relvaga äpardus,” teatas Murphy karmil häälel. „Oleks võinud juhtuda igaühega.” Murphy pööras oma vihase pilgu vananeva ohvitseri poole, too pilgutas selle peale leebelt silmi ja kehitas siis õlgu.

      Denton pööras end uuesti meie poole ja uuris sekundikese pingsalt Murphyt. Siis ta noogutas. „Hästi, George. Äkki vaatad, kas leitnandiga on kõik korras, ja aitad ta auto juurde?”

      „Muidugi, muidugi, Phil,” kostis kõhn poiss punaste juuste, suurte kõrvade ja tedretähnidega. „Uh, härra Dresden, leitnant Murphy. Läheksime ehk välja ja hingaksime veidi värsket õhku? Mina olen Roger Harris ja see on agent Wilson.”

      Teine FBI tüüp, kogukas ülekaaluline mees hilistes neljakümnendates, taanduva juuksepiiri ja üle vöö rippuva kõhuga lihtsalt viipas meid endale järgnema ning kõndis ukse poole. Murphy jõllitas hetke vihaselt Dentonit, pööras siis kannalt ümber ja marssis priskele Wilsonile järele. Mina järgnesin talle.

      „Ma ei suuda seda uskuda. On sinuga kõik korras? Miks pagan sa neile ei öelnud, mida ta tegi?” pärisin ma Murphylt vaikselt.

      „See mõrd,” kostis Murphy kaugeltki mitte nii tasa. „Ta üritas mind oimetuks lüüa.”

      „Ta üritas sind maha lasta,” ütlesin ma vastu.

      Murphy hingas hammaste vahelt välja, kuid kõndis edasi. Ma heitsin pilgu seljataha jäänud ruumi poole ja nägin, kuidas ümber Ogaliku lõhki kistud ja moonutatud laiba veel politseilinte veetakse. Kriminalistid olid kohale jõudnud ja meeskond seadis end ruumi ülekäimiseks valmis. Denton põlvitas Benni kõrval, kes hoidis nägu käte vahel ja tundus nutvat. Denton jälgis mind, hallid silmad arvestavad ja ilmetud, paigutades mind kartoteeki – „pikk, sale, tumedad juuksed, tumedad silmad, haukalikud näojooned, nähtavaid arme ei ole”.

      Ma põrnitsesin teda minuti ja siis tuli äratundmine, tugev intuitsioon, milles olin täiesti kindel. Denton varjas midagi. Ta teadis midagi ega kavatsenud rääkida. Ärge küsige, kuidas ma seda teadsin, aga miski tema juures, selles, kuidas veenid ta otsaesisel paisusid, või viisis, kuidas ta oma kaela nii kangelt hoidis, pani mind nii mõtlema.

      „Äm,” poetas see poiss, Harris. Ma pilgutasin silmi ja pöörasin tema poole. Ta avas mulle ja Murphyle ukse ja me kõndisime välja. „Annate ehk Deborah’le väheke armu. Ta on nende Lobomõrvade pärast tõesti närvis. Ta pole viimasel kuul eriti und saanud. Ta tundis üht kutti, kes surma sai. Ta on sellest peale pingul olnud.”

      „Pea suu, Harris,” ütles ülekaaluline agent Wilson vastikust väljendaval toonil. „Lihtsalt pea suu.” Ta pöördus meie kahe poole ja sõnas rahulikult: „Kerige siit kus kurat. Ma ei СКАЧАТЬ