Kevad Samblamäel. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ vabriku üheksateistkümnendal sajandil,“ ütles Daphne. „See tootis õlgkübaraid kuni ajani millalgi pärast Esimest maailmasõda.“

      „Nagu õlgkübar, mida Dick Van Dyke kannab „Mary Poppinsis“? küsis Russ.

      Julius ja Daphne kergitasid mõlemad kulmu. Juliuse käärid jäid keset õhku pidama. „Sa oled „Mary Poppinsit“ vaadanud? Tõsiselt?“

      „Marty ja mina vaatasime seda ühel lumisel päeval, kui meie isa oli paigutatud New Yorgist põhja poole,“ vastas Russ. „Ma olin kuuene. Marty oli kaheksane. Ma laulsin seda korstnapühkija laulu, et teda õrritada.“

      Julius norsatas. „Kas ta ei visanud su tagumikku lumme?“

      „Viskas küll. Sellel polnud mingit mõju.“

      Daphne raputas pead. „Mul on raske sind ja Martyt väikeste poistena ette kujutada. Knights Bridge’is ei peaks sa nii hilja aprillis lumme jooksma.“

      „Kui mulle lund peale sajab, siis ma lahkun,“ ütles Russ.

      „Oh ei, sa ei lahku,“ väitis Julius. „Sa ei saa sel nädalal lahkuda. Ma ei saa sinu asemel minna. Ma olen La Jollas, planeerides oma uut kabinetti basseinipoolses külalistoas.“

      „Ma ei suuda uskuda, et sa kolid sinna.“ Daphne norsatas pahameelest. „On sul oma müügilepingus tütrega klausel, et saad oma maja tagasi, kui sa La Jollat vihkad?“

      „La Jollas ei ole midagi vihata, Daphne,“ vastas Julius.

      Russ imetles Juliuse kannatlikkust. Pärast kümmet aastat temaga töötamist oli Julius Daphnega harjunud ja pidas teda sõbraks. Ka Russ pidas, kuigi oli Daphnet tundnud ainult mõne kuu, ja täna pani Daphne ta proovile.

      „Ma ei lahku Sawyer & Sawyerist,“ lisas Julius. „Ma ei kavatse sind hüljata.“

      „Kas su tütar kutsub mu sinu terrassile kohvile?“

      „Millal mina olen sind kutsunud? Sa ilmud lihtsalt välja.“

      Daphne tõmbas huuled torru, surudes ilmselgelt naeratust tagasi. „Sa oled saatan ise, Julius Hartley. Aga nüüd on mul mu noor eradetektiiv Colt Russell. Kuidas sulle Los Angeles meeldib, võrreldes San Diegoga, Colt?“

      Julius korjas ainsagi sõnata oma prügikuhja kokku ja viskas üle piirde tagaaeda. Russ võttis oma kohvikruusi. Ta ei hakanud Daphnet parandama. Daphne teadis ta nime. Ta püüdis praegu temalt lihtsalt reaktsiooni saada. Russ ei olnud ärritatud, lõbustatud või mures. See oli lihtsalt osa tema uuest elust.

      „Sa oled nii tõsine,“ märkis Daphne. „Sa meenutad mulle Liam Neesonit filmis „Kinni võetud“.“

      Julius liitus nendega laua juures. „Tol päeval sa ütlesid mulle, et ta meenutab sulle Mark Harmonit Gibbsina filmis „NCIS“.“

      „Gibbs oli merejalaväelane,“ ütles Russ. „Neeson oli CIA.“

      „Ja sina olid laevastiklane,“ tähendas Julius.

      Daphne vehkis käega. „Mida iganes. Liam Neeson ja Mark Harmon on mõlemad vanemad kui sina, Russ, see tähendab, Colt, kuid sul on samasugune jalaga-tagumikku välimus. See meeldib mulle. Võin kihla vedada, et sa suudad inimesi oma vasaku pöidlaga tappa.“

      „Parema pöidlaga oleks lihtsam.“

      Russ võis öelda, et Daphne ei teadnud, kas ta räägib tõsiselt. Naine tõusis püsti. „Noh, mulle meeldib teadmine, et sa oled minu nurgas, kui ma selleks meistriklassiks ette valmistun. Sa tead, et ma ei ole kunagi ühtki klassi õpetanud, eks ole? Mulle isegi ei meeldi publiku ees rääkida. Ava ja Ruby O’Dunn rääkisid mulle augu pähe jah ütlema. Nad meelitasid mu enesearmastust ja soovi aidata ning noori disainereid julgustada. Langesin selle lõksu.“

      „Sa oled kindlasti suurepärane,“ ütles Julius.

      Daphne hoidis oma rohelised silmad Russil. Viimaks ta ohkas. „Noh? Kas sa ei kavatsegi nõustuda?“

      „Nõustuda millega?“ küsis Russ segaduses.

      „Et ma olen suurepärane.“

      Russ polnud kliendi eest hoolitsemises ja juhtlõngade lugemises nii hea kui Julius. „Kindlasti,“ ütles ta. „Sa oled suurepärane.“

      „Te mõlemad olete kohutavad mehed ja täielikud valevorstid,“ lausus Daphne jultunud naeratusega. „Ma võiksin laupäeval täielikult läbi kukkuda ja te ütleksite mulle ikkagi, et mul oli publik pihus.“

      „Ma ei valeta sulle kunagi,“ protestis Julius. „Mõnikord valid sa mitte kuulmise, mida ma ütlen, aga see veel ei tähenda, et ma olen valetanud.“

      „Noh, ma luban sul laupäeval valetada, sest see pole oluline. Kas ma kukun läbi või olen suurepärane, ei muuda midagi. Nii või teisiti ei tee ma seda iial, iial, iial enam.“

      „Praegu räägivad su närvid. Vaata, kuidas sa end tunned, kui oled selle asja läbi teinud.“ Julius hõõrus kaela, tundudes kimbatuses olevat. „Ma tahtsin sulle öelda… Ma ei saa laupäeval Knights Bridge’is olla, Daphne. Mul on kahju.“

      „Jälle su naine. La Jolla. See kolimine. Järgmisena räägid mulle, et sa oled vabatahtlik San Diego loomaaias.“ Enne kui Julius vastata jõudis, keeras Daphne Russi poole. „Ma soovitan putukatõrjepihusti kaasa pakkida. Massachusettsis võib olla kihulaste hooaeg.“

      Sellega jättis ta nendega nägemiseni ja jooksis trepist alla, tagasi erksavärvilise väikese auto juurde, millega ta sõitis. Ta elas ise Hollywood Hillsis, kuid tegutses Juliusest hoopis erinevas seltskondlikus ringis, mis oli Russile täiesti teistsugune maailm.

      Lükanduks kööki avanes ja Loretta Wrentham, nüüd juba kuu aega Juliuse noorik, pistis pea välja. „On õhk puhas?“

      Julius naeris. „Kas sa tahad, et ma lähen alla ja veendun?“

      „Kõik on korras. Mul on terasest närvid.“ Loretta tuli välja terrassile. Ta oli viiekümnendates, sale ja heas füüsilises vormis, lühikeste hallinevate tumedate juustega Ta kandis liibuvaid teksaseid, valget särki ja kolmetolliste kontsadega rihmikuid, mis ei paistnud teda üldse vaevavat. Ta asetas oma alatise laimi-mulliveega täidetud klaasi lauale ja istus abikaasa kõrvale. „See naine tekitab mulle lööbe.“

      „Ma mõtlesin, et ta meeldib sulle,“ märkis Julius.

      „Meeldib küll, väikestes doosides. Ta on lõbus, helde, huvitav ja veidi arust ära. Talle meeldib, et teie kaks olete tema lükata ja tõmmata.“

      „Russ ei ole mitte kellegi lükata ja tõmmata. Mina küll, Russ mitte.“

      „Sa mängid lihtsalt paremini kui mina,“ ütles Russ Juliusele.

      „Minu mõte on selles,“ lisas Loretta, „et Daphne jooksutaks teid ribadeks, kui te laseksite.“

      Russ naeratas. „Selleks läheb palju tarvis, et mind ribadeks jooksutada.“

      „Kahtlemata.“ Loretta tegi grimassi, otsekui tekitaks kogu see vestlus Daphne Stewartist talle piina. „Talle meeldib mõte, et jõuline nägus detektiiv ilmub Knigths Bridge’i kui tema eeltiim.“

      „Hei,“ СКАЧАТЬ