Kevad Samblamäel. Carla Neggers

Чтение книги онлайн.

      Ta pani ka ülejäänud ostud ära ja potsatas sohvale, sikutades pannalt juustest välja, mis sellest hoolimata, et olid tagasi kammitud, olid rattasõidust sassis. Ta heledad juuksed ulatusid üle õlgade ning ta lubas endale pidevalt, et läheb juuksurisalongi. Ta sai kääridega hakkama ja tuli toime kiire kärpimisega, aga ta polnud proff.

      Liiga rahutu, et kauaks istuma jääda, tõusis ta püsti ja tõmbas seljast kerge jaki, mida ta linna minnes oli kandnud. Ta lõi kingad jalast ja läks sokis jalu oma töölaua juurde. Ta oli töötanud „Punamütsikese“ kallal ainult paar päeva. See oli kolmas muinasjuttude sarjast, mida ta illustreeris. Ta oli lõpetanud „Hansu ja Grete“ ning „Uinuva kaunitari“.

      Ta teadis, et läheb tarvis mõnetist pingutust, et viia ta targa hundi, pimeda metsa ja piknikukorviga seiklusliku tüdruku maailma.

      Kylie vajus toolile, tundes end rahutu ja kummaliselt oma elemendist väljas olevana. Oli ta siia kolides teinud vea?

      Aga ta teadis, et polnud. Nii fantastiline kui see ka oli, maja, mida ta oli rentinud, oli pannud ta mõtlema sellele, mida tal ei olnud. See koht siin sobis hästi, arvestades tema eraklikkust ja ebaõnne meestega.

      Kylie püsis kakskümmend minutit oma töölaua taga.

      Ta töötas täiusliku puu kallal, mis pidi kasvama vanaema maja ees „Punamütsikeses“. Ta tegi visandeid paberile käsitsi ja jäi viimast ainiti vaatama. Ei ole hea. See paistis zombide loo jaoks olevat kohasem kui klassikalisele muinasjutule.

      Ta kägardas lehe kokku ja viskas laua alla prügikorvi teiste minema visatud visandite peale. Ta pidas aru, kas lülitada arvuti sisse ja joonistada oma kunstilaual, kuid teadis kogemuse põhjal, et ka see ei toimiks.

      Tema puu vajas rohkem aega. Seda polnud seal ning ka töötamine kõvemini ja kauem ei paneks seda sinna.

      Samuti oli ta tähelepanu hajutatud.

      Ta märkas Sherlock Mäkra oma töölambi jalamil ja naeratas. Ta oli selle kuju kokku pannud riidetükkidest, pesukuivatisse jäänud pudemetest ja mõnest asjakesest minema visatud rõivastelt, kasutades selleks nõela, niiti ja liimi.

      Nüüd oli siin mees, mõtles Kylie.

      Sellest pole midagi, et ta oli ainult nelja tolli pikkune.

      Sherlock oli seaduskaitseohvitser väikeste lugejate pildiraamatute sarjas, mille ta oli loonud. Teda ei olnud kõigis raamatutes. Ta ei elanud Middle Branchis, väljamõeldud linnas, kus Mägra nõbudel oli maja ja veterinaariakliinik jõe ääres.

      Kylie osutas tema poole sõrmega. „Mitte ainsatki sõna mu „Punamütsikese“ puu kohta. Mitte. Ainsatki. Sõna.“ Ta viskas oma pliiatsid korvi, mille ta oli Pariisis ostnud enne seda õnnetut veinipudelit koos tolle skulptoriga. „Ma ei ole toppama jäänud. Ma lihtsalt mõtlen.“

      Ta võttis Sherlockilt riidepudemete tükikese. Sherlockil oli kandiline lõug ja karm välimus, aga ta oli soliidne, usaldusväärne ja vapper.

      Mida Sherlock teeks, kui eradetektiiv tuleks Middle Branchi?

      Sõltuks sellest, mida inimestel on varjata, on ju?

      Kylie tundis, kuidas kurgus tõmbus kitsaks. Ta hüppas püsti, rahutu, ebakindel. Kolm aastat tagasi, kui tal tekkis mõte kirjutada raamat „Middle Branchi Mägrad“, esimene raamat, mille ta kirjutaks ja ka illustreeriks, oli ta otsustanud kasutada pseudonüümi ja hoida Kylie Shaw’d avalikkusest kõrvale.

      Ta oli valinud oma alter ego’ks Morwenna Millsi.

      Aasta hiljem, kui „Mägrad“ olid ilmunud, olid need noortele lugejatele muutunud silmapilkseks hitiks. Järgnes veel rohkem „Mägra“-raamatuid. Selle asemel et kellelegi öelda, et tema on Morwenna, oli Kylie hoidnud kõik endale. Isegi tema perekond ei teadnud. Lila ei teadnud.

      Kas eradetektiiv Russ Colton tahab teada?

      Ta ei pidanudki teada tahtma. Kõik, mida ta pidi tegema, oli hakata küsimusi esitama Samblamäe ainsa elaniku kohta, ja ta võiks komplitseerida Kylie elu.

      1 New England – Uus-Inglismaa, osariikide rühm USA kirdeosas. (Tõlkija)

      Kaks

      Russ Colton oli kaalunud kõiki mooduseid, kuidas ta pääseks oma reisist Knights Bridge’i Massachusettsis, aga ta oli ummikus. Ta pidi minema. Praegu istus ta Hollywood Hillsi mäeveerul maja terrassil, mis kuulus ta sõbrale Julius Hartleyle, kes oli samuti eradetektiiv Sawyer & Sawyeris. Russ püüdis nautida viimast oma kohvist, kuid Daphne Stewart silmitses teda üle kuusnurgakujulise laua.

      Viimaks naine krimpsutas nina ja ajas end sirgu. „Ma tean, mida sa praegu mõtled.“

      Russ vaatas abiotsivalt Juliuse poole. Kui Julius oli kuulnud Daphne ülestulekut tänavatrepist, oli tal järsku tekkinud pakiline vajadus noppida kuivanud lehti oma paljudelt potitaimedelt. Ta ei vastanud nüüd Russi pilgule. Visatud huntide ette, mõtles Russ. Täpsemalt hundi, pisikese vaskjate juustega Daphne Stewarti, varajastes kuuekümnendates diiva näol.

      „Mida ma siis mõtlen, Daphne?“ küsis Russ.

      „See reis on aja raiskamine.“

      „See on aja raiskamine. Sa ei pea mu mõtteid lugema. Ma ütlesin sulle.“

      „Sa andsid mulle oma professionaalse arvamuse. Ma saan sellest aru, aga mul on halb võnge oma tagasimineku suhtes Knights Bridge’i. Olen õppinud oma võnkeid usaldama. Alati need ei ole õiged, ma tunnistan seda, kuid need ei ole alati ka valed.“ Ta krimpsutas nina. „Olen valmis oma meelerahu eest maksma.“

      Daphne toetus toolileenile ja silmitses Russi, otsekui trotsiks teda endaga vaidlema. Ta kandis liibuvat sügava V-kujulise kaelusega toppi ja kitsaid pükse, mõlemad samas toonis tema tumeroheliste silmadega. Isegi laupäeva pärastlõunal olid tal kullast kõrvarõngad, palju sõrmuseid ja tugev meik. Kuid see kõik sobis talle. Ta nägi hea välja. Ta nägi alati hea välja. Ta oli Russile öelnud, et tema arvates peab ta kostüümidisainerina jälgima oma rõivastust, ükskõik, kas ta jookseb kvardi piima järele või viibib Akadeemia autasude jagamisel.

      Julius kuhjas veel rohkem taimset prügi terrassipiirdele. Ta oli viiekümnendates – kakskümmend aastat Russist vanem – ja äsja abiellunud ühe San Diego advokaadiga. Tal olid seljas kallid golfirõivad, neil päevil tema tavaline rõivastus. Tal oli esimesest abielust kaks täiskasvanud tütart, mõlemad Los Angeleses advokaadid. Noorem tütar ostis ära tema maja, kuna ta oli kolimas oma naise La Jolla koju. Russ arvas, et ta võib endale lubada Harry Potteri trepialust ruumi niihästi La Jollas kui ka Hollywood Hillsis.

      „Miks nimetatakse seda kohta Samblamäeks?“ küsis Julius Daphnelt.

      Naine vabistas õlgu. „Ma vihkan seda, et ma tean vastust. See asub tegelikult samanimelise mäe jalamil.“

      „On seal sammalt?“

      „Ma ei tea. Ausalt, Julius.“

      Julius tegeles sõnajalataolise taimega, haarates peotäie pruuni kraami. „Kas seda nimetati alati Samblamäeks?“

      „Jah. Vist küll. See nimetati Samblamäeks, et eristada seda teistest Sandersoni vabrikutest seal piirkonnas. Need kõik on nüüd läinud, enamasti lammutatud, СКАЧАТЬ