Verest nõretav habe. Daniel Galera

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ pole. Tema mälus on tüdruku nägu praegu peaaegu abstraktne vesiste pintslitõmmetega joonistatud karikatuur. Aga ta tunneb ta rühi järgi ära. Ta on õues, tagapool, pooleldi peidus suletud poodide rivi varjus, ja üritab lahtikäivat lauda kokku panna. Midagi on korrast ära. Ta kõnnib sinnapoole ja astub arglikult tüdruku juurde. Ettekandjat võrgutava kliendi hetkelisest uljusest ei ole mitte midagi järele jäänud. Ta pidas tüdrukut ilusaks, see fakt kehtib endiselt, aga milles see ilu seisnes, see oli kadunud ja tuleb nüüd tagasi. Nagu ta näeks teda nüüd esimest korda. Tüdruk naeratab teda nähes. Igaüks saab aru, kui ta ära tuntakse, aga vajadus on teda sundinud seda võimet üle keskmise täiustama. Üks äratundmist väljendav pilk võib endas kätkeda kõike, mida tal on vaja teada.

      Hei. Tahad midagi teha, kui siin lõpetad? Tahad ühe õlle võtta?

      Tüdruk mõtleb natuke ja saab samal ajal lõpuks laua kokku pandud.

      Täna on Picos väike pidu.

      Picos.

      Pico do Surf, sa ei tea seda kohta?

      Ei. Ma tulin alles täna. Ma ei tea midagi.

      See on Rosa rannas. Ma leppisin sõbrannadega kokku, et näeme seal. Aga ma ei tea, kuidas ma sinna saan.

      Mul on auto. Tahad küüti?

      Tüdruku nimi on Dália ja ta palub, et ta talle poole tunni pärast järele tuleks. Tema jookseb tagasi hotelli, käib kiirelt duši all ja läheb hotelli kõrval asuvale parkimisplatsile. Ta seisab seal mõnda aega ja vaatab autot, mis on ikka veel kraami täis. Ta tirib välja teise riidekohvri, televiisori, koti videomänguga, dokumendikarbi ja veel mõned väärtuslikud asjad, mis välja paistavad, ja viib kõik tuppa. Ta peab kolm korda käima. Beta magab ja ei ärka. Ta on hiljaks jäänud ja higine, kui ta süütevõtit keerab. Auto lõhnab koera järele.

      Dália suitsetab suletud pitsarestorani ees koos ühe noormehega, kel on peas nokkmüts ja jalas lühikesed surfipüksid.

      Ta tuleb kaasa? Ma kardan, et mul ei ole tagapingil ruumi.

      Tüdruk teeb ukse lahti, istub autosse ja ütleb, et poiss oli talle ainult seltsiks, kuni ta ootas. Ta on juba jõudnud tüdruku näo uuesti ära unustada. Ta ei jõua tüdrukut lühikese põsemusi jooksul korralikult vaadata ja nüüd vaatab too otse ette, nii et paistab vaid profiilist.

      Ma peaks kiirelt kodust läbi hüppama, sobib? Et ennast korda teha. Kui sul midagi selle vastu pole.

      Tüdruk juhib ta läbi aukliku sillutisega või päris ilma katteta tänavate, mis viivad vanematesse linnaosadesse. Hiiglaslikud koerad ja kiired ratturid liiguvad neil öistel teedel, kus tänavavalgustus on üsna juhuslik. Kõik peale mõne kõrtsi on suletud. Majad magavad ja võimsad mäemassiivid ümbritsevad linna. Raadios mängib vaikselt reggae. Tüdruk räägib oma üksluisest tööst pitsarestoranis ja tema selgitab, et kraam tagapingil on seotud sellega, et ta Porto Alegrest siia kolis. Nad keeravad pinnasteele ja siis mööda rohu sisse sõidetud rada. Üksik tänavalatern valgustab vanu puutüvesid ja nelja või viie maja fassaade. Tüdruk osutab ühele majale ja ta pargib auto.

      Oota siin, eks? Kohe tulen.

      Tüdrukul läheb peaaegu tund aega. Ta ootab autost väljumata, kruttides raadiot ühelt jaamalt teisele. Ta oskab oodata.

      Dália ilmub välja, õhates vanillihõngulist parfüümi ja kandes teksapükse, helesiniste paeltega sandaale, peaaegu nähtamatute õlapaeltega musta pluusi ja hõbedase päikesekujulise ripatsiga kaelaketti. Juuksed on tal valge kummipaelaga üles pealaele seotud ja voogavad sealt alla nagu must korall. Huuled sädelevad.

      Las ma vaatan sind, ütleb ta ja tüdruk pöörab end tema poole.

      Teel palub tüdruk bensiinijaamas peatust. Ta tuleb poest tagasi õlle ja šokolaadiga. Ta võtab vastu, kui tüdruk talle lonksu ja ampsu pakub. Tee on tühi ja tüdrukule meeldib rääkida. Ta on kahekümne kahe aastane, sündis ja elas teismeeani Caçadoris, kus kasvatatakse palju tomatit, ja ta kavatseb kolida juulis Florianópolisse, et õppida ülikoolis alternatiivmeditsiini. Tüdrukut ei huvita eriti teadmine, et tema on treener, aga ta kiidab entusiastlikult heaks tema Garopabasse kolimise.

      Sa saad siin õnnelikuks. Kõik on siin õnnelikud. See koht on ju täiega ilus. Mina olen siin väga õnnelik. Võin ma su autos savu teha?

      Tüdruk süütab kanepisuitsu ja pakub talle. Ta võtab paar mahvi ja hakkab teiste autode tulesid kartma.

      Nad jõuavad Pico do Surfi üht kraavidega ääristatud augulist liivateed pidi. Ta üritab meelde jätta, mis teed mööda nad tulid, aga ei suuda. Võtab aega, et parkida Fiesta nii, et see ei kukuks tee ja tühermaa vahelisse kraatrisse. Vaiadest aed ümbritseb ööklubi, kust kostab bassihelide tümpsu ja sähvib stroboskoobivalguse vihke. Mõned inimesed joovad õues autodele toetudes õlut. Sissepääsu juures on väike järjekord. Tüdrukud kannavad kõrgeid kontsi, lühikesi seelikuid ja õlgadelt langevaid pluuse ning paistavad kord ärevil, kord jälle purtsatavad naerma, vaadates igasse suunda, nagu oleksid nad ohus. Kutid on lühikeste pükstega ja mõned on plätudega. Kõik paistavad olevat surfarid või surfarite tüdruksõbrad. Dália lubab nad mõlemad sisse rääkida, aga lõpuks laseb uksehoidja ikka ainult tüdruku läbi ja tema peab sissepääsu eest maksma 20 reaali. Nad lähevad krundi nõlva sisse uuristatud astmeid mööda üles ja kõnnivad läbi aia, kus on suured puust lauad ja üks piljardilaud. Tantsupõrand on väga pime ja muusika väga vali. Mängitakse hüpnootilist hiphopi, mis mõjub talle häirivalt ja masendavalt. Nad lähevad nurgabaarist õlut ostma ja Dália kaob kohe, kui ta selja keerab. Ta kaotab tüdruku silmist piisavalt pikaks ajaks, et ta nägu unustada, ja tunneb ta uuesti kaelaketi järgi ära tükk aega hiljem, kui tüdruk koos teistega ringis tantsib. Tüdruk kallistab teda, kui ta lähemale astub, ja tutvustab oma sõpradele, aga läheb kohe jälle eemale ja tantsib edasi, energiajoogipurk käes. Ta ise üritab ka tantsida, aga ei saa järje peale. Ta astub kõrvale ja jääb seisma. Natukese aja pärast ilmub üks lühikeste vesinikblondide juustega kutt ja räägib tüdrukule midagi tungivalt kõrva sisse. Dália paistab olevat häiritud, aga jääb paigale, kuulates ja vastates lõpmatuna näiva aja. Ta mõtleb autole, mis on kraavi servale halvasti pargitud, asjad tagapingil kõigile näha. Ta unustas autoraadio kaasa võtta. Aken lüüakse sisse ja raadio varastatakse ära. Ta ostab veel ühe õlle. Tal on tunne, nagu mängiks algusest peale üks ja sama lugu. Dália kinniseotud juuksed ilmuvad uuesti ta ette ja tüdruk kaebab tüübi üle, kellega ta äsja vestles. Tema hingeõhk, mis on soe ja lõhnab suhkruvaba mentoolinätsu järele, mõjub rahustavalt. Jumal küll, milline ajudeta tüüp, pahvatab Dália. Ole siin minu juures, siis ta ei tüüta sind, ütleb ta. Tüdruk paneb oma pikad rahutud käed ümber tema, tantsib ja küsib, kas ta tahab ka kommi võtta, sest ta ise just võttis ühe. Üks sõber müüb kolmekümnega. Higipiisad paistavad ta rangluul ja turjal. Ta pistab nina vastu tüdruku kaela ja hingab sisse naha haput lõhna, mis seguneb magusa parfüümiga. Tüdruk ütleb kohe tulen ja kaob jälle. Ta mõtleb ka ecstasy’t võtta – ta pole seda ülikoolist saati teinud – ja lasta tüdrukul ülejäänud õhtu käiku dikteerida, sest ta usub ikka veel, et tüdruk on sel õhtul tema oma, ja osalt ka seetõttu, et ta on initsiatiivi võtmiseks liiga laisk. Kui ta Dáliat veidi aja pärast uuesti näeb, kuulab too jälle blondeeritud tüüpi. Pimedus neelab mitte ainult inimeste näod, vaid ka kehad, näoilmed, riided ja aksessuaarid, nullides täielikult võimaluse kedagi ära tunda. Lühikest kasvu blond naisfotograaf tiirutab peol ringi ja teeb pilte. Pundid poseerivad kallistades, naeratavad ja näitavad keelt ja teevad sõrmedega V-märki. Fotograaf astub ligi ja klõpsib kaks korda talle välgu näkku. Ta mõtleb uuesti oma auto, hotelli jäänud koera, maja peale, mille ta loodab homme leida ja üürida. Ta läheb Dália juurde, vabandab blondeeritud tüübi ees ja ütleb, et ta läheb ära. Nad on kõlari lähedal ja ta peab kisama. СКАЧАТЬ