Verest nõretav habe. Daniel Galera

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ei ole võimalik koera eest hoolitseda. Ja nagunii … raisk, ma ei suuda seda uskuda. Vabandust. Ma pean ära minema.

      Ma ei taha, et sa tema eest hoolitseksid. Ma tahan, et sa viiksid ta Rolfi juurde, Belem Novosse. Pärast seda, kui ma olen … teinud seda, mis ma kavatsen teha. Lase talle süst teha. Ma juba uurisin, see on valutu.

      Ei, ei.

      Ta on juba praegu depressioonis. Ta juba teab. Ta kustub, kui ta üksi jääb.

      Tee seda ise. Sina oled see, kellel pole mingit kuradima valikut. Minul on. Ma ei taha selles kaasa lüüa.

      Ma ei julge, poiss.

      Ei, ei.

      Sa pead mulle lubama.

      Unusta ära, isa. Võimatu.

      Luba.

      Ma ei saa sellist asja teha.

      Palun.

      Ei. See ei ole aus.

      Sa keeldud minu viimasest soovist.

      Jääb ära.

      Sa teed seda. Ma tean, et teed.

      Ei tee. Sa oled üksi. See pole võimalik. Anna andeks.

      Ma tean, et sa teed ära. Sellepärast sa oledki siin.

      Sa üritad mind veenda. Alles sa ütlesid, et veenmine on rõve.

      Ma ei veena sind. Juba lõpetasin. See on palve. Ma tean, et sa ei ütle ära.

      Õnnetu vanamees.

      See ma olen.

      Üks väga vana mälestus kerkib silmade ette. See on suvaline pildike, mis ei väärikski mälus talletamist, veel kohatum oleks seda nii ebasobival hetkel meelde tuletada. Isa ajas hommikul enne tööleminekut lahtise uksega vannitoas habet ja tema, toona kuuevõi seitsmeaastane, vaatas pealt. Kui isa oli žiletiga valmis saanud, pesi ta näo seebiga ära, kattis lõua vahuga ja pärast loputas mitu korda. Juba teise loputamisega sai nägu vahust puhtaks, aga ta viskas veel vett näkku, neli-viis korda. Ta küsis isalt, miks ta nii palju loputab, kui vaht oli juba teisel korral läinud. Isa vastas, nagu oleks see kõige enesestmõistetavam asi maailmas: sest see on hea.

      Mu käsi väriseb, isa.

      Küll sa hakkama saad. Sa oled kõrgema järgu inimolend.

      Pea suu.

      Tõsiselt, ma olen su üle väga uhke. Keegi teine ei saaks sellega hakkama.

      Ma ei ole midagi lubanud.

      Ma oleks võinud sinult midagi palju hullemat paluda. Näiteks, et sa oma vennaga ära lepiksid.

      Ma teen seda, kui sa selle nalja nüüd ära lõpetad. Paari tunni pärast kallistan teda. Sina võid grillipidu korraldama hakata.

      Hea katse. Aga tegelikult on mul suva. Mina sinu asemel ei annaks talle andeks.

      Hea teada.

      Just, nüüd ma võin sulle seda öelda. Aga mul on tõesti vaja, et sa mu loomakese päästaksid. Ta on viieteistaastane, aga see tõug elab vabalt kahekümneseks. See koer on minu elu. Oled sa näinud depressioonis koera? Kui ta jääb minust maha, pean ma tema kannatuse endaga kaasa võtma. Võin ma sinu peale loota?

      Võid.

      Aitäh.

      Ei, ei või. Ma ei saa ennast sellesse segada.

      Ma armastan sind, poiss.

      Ma ei ole midagi lubanud. Ma ei lubanud. Ära toetu minule.

      Ei kavatsenudki. Ma olen täiesti paigal.

      2.

      Meri ilmub viimaks linna peatänava otsas nähtavale, asfalttee lõpus paistev külm ja sinine killuke, mis sätendab pärastlõunase tuikava päikese käes. Tal on sünnipäev. Ta sõidab teise käiguga, aknad lahti ja ventilaatorid põhjas, et jahutada autot sel tuuletul päeval, ventilaatori summutatud sumin seguneb üheliitrise mootori vaoshoitud turtsatuste ja Ben Harperi CD-lt kostva muusikaga, ta jääb lamavate politseinike ees peaaegu seisma, et mitte kriipida ülekoormatud auto põhja. Väikese Ford Fiesta pagasiruumis ja tagapingil on kaks riidekohvrit, muusikakeskus, mille kaks osamakset on veel tegemata, 29-tollise ekraaniga televiisor, PlayStation 2, isiklikke esemeid täis matkakott, hoolikalt kokku pandud pleed ja villane tekk, botaseid ja saapaid täis kilekotid, CD-d, peamised köögiriistad. Ta on kaasa pakkinud fotoalbumid, isa kingitud lihanoa, vöölase nahast pideme ja terasest teraga, mis kipub vahel roostetama ja vajab raudlapiga nühkimist ja õliga määrimist, spetsiaalse kummiülikonna ujumiseks ja mustas raamis 20 × 25 cm foto endast triatloni MM-i finišijoonel Hawaiis. Haakide ja rihmade abil pagasiruumi ukse külge kinnitatud raam hoiab valget, paariaastasest kasutamisest väsinud, jämeda raske alumiiniumraamiga mägiratast, juba vananenud mudelit. Beta magab kerratõmbunult kõrvalistmel, intensiivsest päikesest loid, viietunnisest autosõidust uimane. Ta hingab ühtlasel vilinal, aeg-ajalt aevastab, avab silmad ja sulgeb need taas asendit muutmata.

      Ta sõi Osórios salaami ja juustuga röstsaia ning Jaguaruna lähedal bensiinijaamas lihapiruka, seepärast sõidab ta teeäärsetest restoranidest sirgelt mööda ja pöörab selle asemel tähelepanu pilkupüüdvate reklaamtahvlitega kinnisvaraagentuuridele peatee ääres. Sel kellaajal on need kõik ootuspäraselt suletud. Ta sõidab keset rahulikku autode voolu edasi meresina suunas, vastu letargilistele ujumisriietes jalakäijatele, kes päikesest uimastena suunduvad restorani või kodu poole, kandes kokkupandavaid toole ja rannakotte. Veidi üle nädala on möödas vastlapäevast, mis suurema turistide hulga ära viis, aga need vähesed, kes jäid või nüüd alles saabusid, peavad end ülal hilinejate külma rahuga. Peatänav lõppeb paremale keerava kurviga ja läheb üle rannapromenaadiks. Ta leiab ranna vastas parkimisplatsil autode vahel ühe viltuse tühja parkimiskoha. Päike ei halasta Fiesta kerele. Ta kõnnib ümber auto ja avab kaasreisijapoolse ukse. Beta tõstab pead, aga ei liigu paigast. Nii nagu ka reisi eelmises kolmes peatuses, peab ta koera tõstma ja maapinnale seisma panema, et too elavneks ja lakuks viieliitrisest purgist tühja jäätisekarpi valatud leiget vett. Ta joob purgi tühjaks. Ta võtab särgi ja tennised ära ja jääb vaid ujumispükste väele. Ta paneb auto lukku ja läheb, Beta süles, Embarcação restorani kõrvalt betoonitud kaldteed mööda alla liivaranda. Hooajavälised turismigrupid naudisklevad avaral liivaribal. Ta läheb naise juurde, kes suitsetab ja loeb üksi päikesevarju all raamatut. Raamatul on punane kaas. Tema põlved on tumedad, varbaküüned pärlikarva lakitud ja tal on pahkluu ümber väga õrn kuldkett. Sinine päikesevari on ühe kindlustusfirma logoga ja päikesekiired, mis sellest läbi tungivad, annavad naise väljasirutatud jalgadele roheka tooni. Ta jätab selle kõik meelde, et teda hiljem ära tunda.

      Hei. Kas te oleks nõus korra mu koera järele vaatama?

      Naine tõstab päikeseprillid ja heidab aeglase pilgu koerale, keda ta kätel kannab.

      Ta ei liigu?

      Liigub, aga ta on väga väsinud. Kui ma tohiksin ta panna päikesevarju alla, jääks ta vaikselt pikutama, kuni ma tagasi tulen.

      Hästi, jäta ta siia. Aga ma ei jookse talle järele, kui ta ära põgeneb.

      Ei ta põgene. Ja kui jooksebki, СКАЧАТЬ