Verest nõretav habe. Daniel Galera

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ päikesevarju alla ja kõnnib vee poole, tundes jalataldade all kleepuvat külma liiva. Laht on rahulik, nõrgalt puhuv lõunatuul murrab väikesed lained klaassiledal veepinnal õrnadeks pea vahuta harjadeks. Väga külm ja läbipaistev vesi teeb kõhu märjaks ja ta tõstab käed instinktiivselt üles. Ta paneb, nagu isa teda õpetas, peopesad vette, et randmed märjaks teha ja vähendada termilist šokki. See ei mõju, aga ta ei jäta seda iial tegemata. Sellistel päevadel toob meri temas välja lapseliku pilgu, mis kõike suurendab. Tillukesed lained on veepinna kohalt vaadates mütoloogilised tsunamid, mis ta pea kohal murduvad. Looklev liiv merepõhjas on suure kõrbe makett, kus vähi kitiinkoorik muutub eelajaloolise väljasurnud eluka luukereks. Riivates rinnaga liivast põhja, hing kinni ja silmad pärani, näeb ta ümberringi laiuvat tillukeste düünide maastikku, kuni see kaob rohekasse veesügavikku. Vaade on kristallselge ja vaikne ja kõrgemal murdub päike vastu veepinda valgeteks kildudeks, pritsides arusaamatuid lendlevaid geomeetrilisi mustreid. Tagasi pinnale tõusnud, ujub ta pikkade tõmmetega sügavamale, tunnetades soolase vee vastupanu. Külmast valusad lihased lähevad peagi lõdvaks. Kui ta ujumises pausi teeb, on keha soe ja vesi üle pea. Ta näeb horisondil Corali saart, selle valge majakas on distantsilt pea eristamatu, ja palju kaugemal Santa Catarina saart, mille lõunakülg oma pleekinudroheliste mägedega hajub ümbritsevasse õhku. Üks kajakas puudutab peaaegu veepinda oma madallennul Vigia lahe suunas, kus tosina kalalaeva seas loksub puust kai ääres üks kahe mastiga kuunar, mille valgele pardale on suurte punaste tähtedega maalitud nimi Lendário. Ta pöörab ookeanile selja ja vaatab ranna poole. Ta on ujunud kaugemale, kui arvas. Ta näeb võrgukuuride rida, näoga mere poole suunatud, hallist puust või pehmetes toonides üle värvitud, näeb võõrastemajade ja restoranidega pikitud kõnniteed, männimetsa mereäärses kämpingus, mida sihivad eri suundadest ilmuvad üksikud pääsukesed, Siriú mäge ja selle tagant Siriú ranna kreemjaid liivaluiteid, mis laiuvad mõne kilomeetri pikkusel ribal kuni kaljuse rannikuni, ja selle varjus puhkava Gamboa rannani. Kuldne, sinine ja roheline maailm. Rannaäärsel teel kurvi võtvate autode tuuleklaasid peegeldavad välklampide sähvakutena päikesevalgust ja pimestavad teda. Liigsest valgusest väsinult hingab ta sügavalt sisse ja puhub õhku vähehaaval välja, lastes kehal vertikaalis põhja vajuda. Ta jätab põhjas silmad lahti, kuni ta jaksab hinge kinni hoida, tundes end kõige eest kaitstuna. Hiljem jätab ta nina veepinnale ning liigutab käsi ja jalgu minimaalselt, et hõljuda pea märkamatult tõustes ja langedes, keha on juba temperatuuriga harjunud, ta tunneb soolast maiku, mineraalide lõhna ja vee kleepuvat tekstuuri. Ta ei taju aja möödumist ja veest väljatulek meenub talle alles siis, kui ta laup päikeses põleb.

      Kui ta naisele läheneb, asub too kohe ennast kaitsma.

      Sa ütlesid, et ma laseks tal minna, et ma ei teeks midagi. Ütlesid, et ta püsib paigal. Ta läks ära. Ma proovisin hüüda, sa olid seal kaugel, tulistab naine aktsendiga, mida ta alles nüüd märkab ja mis lubab oletada, et naine on pärit Minas Geraisi osariigist. Seal, kus koer enne lamas, on sile lohk.

      Kuhupoole ta läks?

      Sinnapoole.

      Ta tänab ja jookseb mööda kõva liiva Siriú poole. Ta möödub kioskist, mille ees istub poole tosina õlgedest päevavarju all ülekaalulisi mehi ja naisi, seejärel mehitamata rannavalvetornist ja künka peale ehitatud vabaõhujõusaalist. Ta jookseb aeglaselt edasi, kuni märkab koera kämpingu vaatetorni ees betoontorust nirisevat vett joomas. Ta põlvitab koera kõrvale ja paitab hoogsalt ta pead, lükates kõrvad tahapoole. Koer hingeldab, märg keel ripakil, ja paistab naeratavat nagu koerad ikka, kui neil palav on. Pistsid põgenema, ütleb ta noomivalt. Beta ärajooksmine ei ole probleem, vaid pigem oodatud märk energiast ja initsiatiivist, mille koer on peale isa surma kaotanud. Koer kõnnib tema kannul tagasi auto poole, aga tahab iga natukese aja tagant peatuda ja teda peab uuesti kutsuma. Ta hüüab koera kuival ja käskival toonil, nagu isa seda tegi.

      Pärastlõunal hakkab ta elukohta otsima. Ta käib kolmes kinnisvarafirmas ja saab sealt vaid ühe kontakti. Maaklerite väitel polevat siin linnas aastaringseks üürimiseks midagi saadaval. Üks neist paistab küsimuse peale lausa ärrituvat. Siinne rahvas ei üüri aastaks, ainult pühadeks või suvehooajaks. Me üritame seda tava muuta. Garopaba kasvab järgmiste aastate jooksul tunduvalt. Inimesed tulevad siia elama. Omanikud tahavad suvel koore riisuda ja ülejäänud aasta neid ei huvita. Sa ei leia siin midagi.

      Ta loobub kinnisvarafirmadest ja tiirutab autoga rannaäärsetes kvartalites, otsides üürikuulutusi ja märkides linnakaardile majade asupaiku. Vastupidiselt maaklerite väidetele nõustuvad paljud omanikud kogu aastaks üürima. Üks silma hakanud maja asub Pescadorese tänaval, vanalinna südames, ja on rannast vaid paadikuuridega eraldatud. Glasuuritud plaatidest fassaadil on kaks kreemjate ribakardinatega akent ja see ulatub peaaegu liivase jalgraja ja munakiviteeni, kus paljajalgsed lapsed, päikesest põlenud ja poolalasti, taovad võidu penalteid oma pleekinud ja narmendava palliga. Õhus on tunda kerget kala- ja kanalisatsioonihaisu. Lainemühale lisanduvad ühe vanamehe naerurõkked, piljardikiide kõksud, naiste sosin vastasmaja külgrõdul.

      Majaomanik Ricardo on üksjagu närviline argentiinlane, kes justkui lülitab tähelepanu iga natukese aja tagant välja, otsekui mõtleks ta pidevalt mingi pakilise probleemi peale. Ta on ilmselt veidi üle neljakümne ning tal on vesised silmad ja hallikas habemetüügas. Nad lähevad sissesõiduteed pidi maja taha, kus on välisuks. Põlenud telliskividest laotud grill paistab olevat ehitatud palju suvesid tagasi. Kogu siseõu on betooni ja killustikuga kaetud. Veranda põrandal ja seintel on kohutavad valkjad plaadid, mis viivad mõtted külmale ja surmale. Maja on seest ilusti korras, aga seal on liiga pime, isegi kui aknad on lahti. Rahuliku pärastlõuna hääled kajavad toas mitmekordselt vastu ja võib vaid kujutleda, milline põrgulik sümfoonia võib seal lahti minna ärevamatel päevadel.

      Ricardo ei sekku ega selgita midagi, ainult kõnnib tema kannul läbi maja. Ta tundub rahutu. Väljudes küsib Ricardo kehvas hispaania-portugali segakeeles, miks ta Garopabasse kolib. Ta ütleb, et tahab lihtsalt mere ääres elada, ja argentiinlane torkab vastu, et jah, loomulikult, kõik tahavad mere ääres elada, aga miks tema tahab mere ääres elada? Kuna ta, nagu enamik gautšosid, on harjunud argentiinlasi mitte usaldama, ei tee ta küsimusest välja. Ust sulgedes küsib Ricardo, kas ta tegeleb surfiga. Ta vastab eitavalt. Ricardo küsib, kas ta kavatseb surfima õppida. Ta vastab eitavalt. Ricardo küsib, kas ta tuli äri tegema. Esialgu mitte. Argentiinlane vaatab talle pikalt otsa.

      Mujer’i pärast siis.

      Mis?

      Inimesed tulevad el surf’i pärast või et mõnd mujer’i unustada, sólo eso.

      Ma tahan lihtsalt mere ääres elada, asi pole naises.

      Si, si, jajaa, seguro.

      Mis ajast sa ise siin elad?

      Peaaegu diez años.

      Ja mispärast sa siia tulid?

      Et üht mujer’i unustada.

      Õnnestus?

      Ei. Noh, kas võtad selle casa üürile?

      Ei. Minu arust on siin liiga pime.

      Pime, õige. Tõesti oscuro. Bueno. Edu sulle.

      Ta pargib auto Garopaba hotelli garaaži ja maksab kolmkümmend reaali lisaks, et nad koerale läbi sõrmede vaataks. Ta pikutab voodis, kuni õues hämardub. Uinakut häirivad kaks telefonikõnet, mida ta üritab tagant kiirustada nii palju kui võimalik, sest mobiilileping on Porto Alegres tehtud ja osariikidevaheline rändlustasu sööb krediiti. Sõbrad soovivad palju õnne sünnipäevaks ja avaldavad kaastunnet isa surma puhul, teadmata, et ta ei elagi enam gautšode pealinnas, et ta läks ära paljudele inimestele sellest teatamata, pisiasi, mille ta jätab ise mainimata, sest СКАЧАТЬ