Verest nõretav habe. Daniel Galera

Чтение книги онлайн.

      Originaali tiitel: Daniel Galera Barba ensopada de sangue Companhia das Letras 2012 Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital Toimetanud Leena Tomasberg ja Leenu Nigu Korrektuuri lugenud Leena Tomasberg Kujundanud Maris Kaskmann Copyright © Daniel Galera, 2012 © Tõlge eesti keelde. Mele Pesti, 2018 ISBN 978-9985-3-4374-6 ISBN 978-9985-3-4427-9 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2018 www.varrak.ee www. facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

      DP-le

      Olin seitsmeteistkümneaastane, kui mu onu suri, ja ma tean teda vaid vanadelt fotodelt. Mingil arusaamatul põhjusel ütlesid mu vanemad, et külla minemiseks peab algatus tulema temalt, ja keeldusid mind sel ettekäändel Santa Catarina rannikule viimast. Mind aga huvitas, kes ta selline on, ja ma juhtusin mõnikord üsna tema elupaiga, Garopaba linna lähedale, aga alati läks nii, et jätsin küllamineku järgmiseks korraks. Noorena tundub ülejäänud elu igavikuna ja me eeldame, et aega jääb kõigeks. Uudis onu surmast jõudis minu isani hiljem, sest ta oli eraldunud mägimajakese üksindusse São Paulo osariigis ja üritas seal oma uut romaani lõpetada. Minu onu uppus, päästes Ferrugemi rannas kividelt vette kukkunud suvitajat ühel kohutavalt tugeva tagasitõmbega päeval, mil kolmemeetrised lained lõid vastu randa. Suvitaja klammerdus poi külge ja peagi aitasid teised vetelpäästjad ta välja. Onu surnukeha ei leitud kunagi. Garopabas peeti sümboolsed matused, millest me osa võtsime. Ema näitas mulle kohta, kus oli onu esimene korter tänaseks maha lammutatud majas. Tolleaegsetel fotodel seisab otse mere ääres kaljude kohal beež kahekorruseline katuseterrassiga maja. Ranna ääres ei olnud veel kõrghooneid ja see oli hea ujumiskoht. Tänaseks muinsuskaitse alla võetud vanalinna elanikud teenisid toona veel elatist kalapüügiga, hiljem aga asendus see turistlike lõbusõitude korraldamisega. Tutvusime onu lese, väga luitunud tätoveeringutega heledanahalise naisega ja kahe väikese lapse, poisi ja tüdrukuga, kes olid mõlemad pärinud oma ema sinised silmad. Need olid minu nõod. Matusel oli vähe rahvast. Mu ema tabas seletamatu nutuhoog ja hiljem vahtis ta pool tundi merd ja rääkis omaette või justkui vestles kellegagi. Oli ka teisi inimesi, kes vaatasid merele, justkui ootaksid midagi, ja mul oli veider tunne, et kõik mõtlesid onule, kuigi teda kirjeldati erakuna, keda keegi õieti ei tundnud, möödunud ajastu jäänukina. Mul tuli mõte filmida, mida inimesed tema kohta räägivad, ja vanemad lubasid mul paar päeva üksinda linnas veeta. Mitte keegi ei tundnud mu onu lähemalt, aga kõigil näis olevat midagi tema kohta öelda. Eelmise kümnendi algul oli ta avanud väikese stuudio, kus õpetas venitusharjutusi ja Pilatest. Enamik inimesi mäletab teda triatlonitreenerina ja paistab, et tema käe alt käis läbi pool tosinat osariigi ja Brasiilia tšempionit. Suvehooajal jättis ta talvised tegevused kõrvale, et töötada vetelpäästjana. Ta oli parim. Ta õpetas igal aastal vabatahtlikke välja. Õhtuti, pärast kaheteist tunni pikkust tööpäeva päästjana, pärast seda, kui ta oli tegelenud kuumarabanduse ja millimallikakõrvetuse ohvritega, kõndinud Lõuna-Brasiilia ränga päikese all, mida osoonikiht ei pehmenda, nähti teda kaugel merel üksi ujumas, trotsides tormist merd, paduvihmu ja öö äkilist saabumist. Ta oli üksildane mees, aga ühtäkki abiellus ta naisega, kes kurat teab kust välja ilmus, ja ehitas majakese ühele nõlvale Ambrósio mäe kandis. Igaüks, kes mu onu vanadest aegadest mäletab, mainib lombakat koera, kes ujus nagu delfiin ja läks temaga koos kaugele merele. Sellega lõpeb ka kõik, mida võiks nimetada faktideks. Ülejäänu moodustab kaleidoskoopilise pildi kuulujuttudest, legendidest ja värvikatest lugudest. Räägiti, et ta suutis kümme minutit hinge kinni hoides vee all olla. Et koer, kes temaga kaasas käis, oli surematu. Et ta olla kakluses paljaste kätega kümnele kohalikule korraga vastu hakanud ja neid võitnud. Et ta ujus öösiti rannast randa ja teda nähti siin või seal merest välja astumas. Et ta olla inimesi tapnud ning oli just seetõttu vaikne ja endassetõmbunud. Et ta osutas abi igaühele, kes seda temalt palus. Et ta oli neis randades alati elanud ja jääbki alatiseks elama. Rohkem kui paar inimest ei uskunud, et ta päriselt surnud on.

      1.

      Ta näeb kartulinina, läikivat ja krobelist nagu bergamotikoor. Kummaliselt nooruslik suu peenete kortsudega kaetud lõua ja põskede vahel, veidi lõtv nahk. Aetud habe. Suured kõrvad veel suuremate, justkui iseenda raskusest välja venitatud kõrvanibudega. Lahja kohvi värvi iirised meelates rahulikes silmades. Kolm sügavat vagu otsmikul, horisontaalsed, täiuslikult paralleelsed ja üksteisest võrdsel kaugusel. Kollakad hambad. Paks hele juuksepahmak, mis langeb üheainsa lainena üle pea kukla taha. Ühe hingetõmbe jooksul laseb ta pilgu üle näo iga detaili ja ta võiks vanduda, et ei ole seda inimest elu sees näinud, aga ta teab, et see on tema isa, sest kedagi teist selles majas Viamãos ei ela ja tugitoolis istuva mehe paremal käel lamab, pea püsti, sinaka karvaga koer, kes on palju aastaid isa kaaslane olnud.

      Ja kes see siin on?

      Isa näol väreleb põgus naeratus, see on neil vana nali ja ta annab oma tavalise vastuse.

      See, kes ikka.

      Nüüd märkab ta isa riideid, tumehalle rätsepapükse ja pikkade üles keeratud varrukatega sinist särki, mis on kaenla alt ja ümara kõhu ümbert higist märg, sandaale, mis paistavad olevat vastu tahtmist jalga pandud, otsekui takistaks vaid kuumus teda nahkkingi kandmast, ning ta märkab ka pudelit Prantsuse konjakit ja revolvrit, mis lebavad lauakesel allalastava seljatoega tugitooli kõrval.

      Istu siia, ütleb isa, osutades peaga valgest kunstnahast kahekohalisele diivanile.

      On veebruari algus ja hoolimata sellest, mida termomeeter näitab, on Porto Alegres ja selle ümbruses tunde järgi üle neljakümne kraadi. Saabudes nägi ta, et kaks tuutupuud, mis maja ees vahti peavad, on paksult lehti täis ja piinlevad seisva õhu käes. Viimati, kui ta siin käis, oli veel kevad ning puude punased ja kollased ladvad värisesid külmas tuules. Ta möödus autoga viinamarjapõõsastest vasakul pool maja ja märkas palju väikseid kobaraid. Võis vaid ette kujutada, kuidas need pärast kuivi ja kuumi kuid suhkrut higistavad. Koht ei olnud paari kuuga üldse muutunud, see ei muutunud kunagi, tasane rohtu täis kasvanud ristkülik pinnastee ääres, unarusse jäänud jalkaplats, mida kunagi ei kasutatud, samal tänaval elava koera närvesööv haukumine, lahtine majauks.

      Kus su auto on?

      Müüsin maha.

      Miks sul revolver laual on?

      See on püstol.

      Miks sul püstol laual on?

      Mööduva mootorratta mürale kõlavad kaasa Bagre haugatused, kähedad nagu parandamatu suitsetaja rögin. Isa kortsutab kulmu. Ta ei kannata seda ülbet ja lärmakat elukat ning peab teda ainult vastutustundest. Sa võid maha jätta poja, venna, isa, kindlasti naise, on asjaolusid, mil kõik see on õigustatud, aga sul ei ole õigust jätta maha koera, kui oled tema eest juba mõnda aega hoolitsenud, ütles isa talle ükskord, kui ta oli veel laps ja elas kogu perega Ipanema majas, kus oli eri aegadel peetud kokku poolt tosinat koera. Koerad kaotavad inimestega koos elades alatiseks osa oma instinkte ega saa neid enam iial tagasi. Truu koer on sandistunud loom. See on kokkulepe, mida meie ei tohi rikkuda. Koer võib seda teha, ehkki seda juhtub harva. Aga inimesel seda õigust ei ole, ütles isa. Bagre kärisevat köha tuleb seega taluda. Ja seda nad kahekesi teevadki, isa ja Beta, vana austraalia lambakoer, kes lamab ta kõrval, imetlusväärne loom, intelligentne ja ettevaatlik, tugev ja jässakas nagu metssiga.

      Kuidas elu läheb, poeg?

      Ja see revolver? Püstol.

      Sa paistad väsinud.

      Ma olen suht väsinud, jah. Treenin Ironmaniks ühte tüüpi. Arsti. Tüüp on tugev. Suurepärane ujuja, hakkab ülejäänus ka järje peale saama. Tema jalgratas kaalub koos kummidega seitse kilo, selline maksab mingi viisteist tuhat dollarit. Tahab järgmisel aastal eksami teha ja täita maailmameistrivõistluste normi kolme aastaga või kiiremini. Ta saab hakkama. Ainult et ta on ilgelt tüütu kuju, pean kuidagi välja kannatama. Ma olen vähe maganud, aga asi on seda väärt, ta maksab mulle hästi. Annan ujumistunde ka СКАЧАТЬ