Naine meie vahel. Sarah Pekkanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõned aastad tagasi kaotas üks mu kolleeg teadvuse ja lõi pea otse koosoleku ajal konverentsilaua serva vastu … arvatavasti oli tal vererõhk madal. Kas see asjaolu või lihtsalt igav koosolek − miski viis ta peaaegu et koomasse.”

      Nellie avas silmad ja tõi kuuldavale naeruturtsatuse. Ta ei suutnud meenutada, millal ta viimati lennukis naeris.

      „Palusin kõigil kohtadele jääda ja haarasin tooli järele, et aidata mees istuma. Hõikasin, et keegi tooks vett, ning siis korraga näen kogu seda verd ning tunnen äkki, kuidas pea hakkab ringi käima, nagu hakkaksin ka teadvust kaotama. Tegelikult ma vist lausa lükkasin vigasaanud mehe toolilt maha, et saaksin ise istuda, ja äkitselt ignoreerisid teda kõik teisedki ning üritasid aidata mind.”

      Lennuk oli jälle neutraalses tasakaalus. Kõlas tasane kellamäng ja stjuardess liikus vahekäigus kõrvaklappe pakkudes. Nellie laskis käetoe alla ning vaatas Richardile otsa. Mees silmitses teda ja muigas.

      „Jäitegi ellu, oleme pilvedest läbi. Nüüd peaks edasi sujuvalt minema.”

      „Tänan teid. Ka joogi ja loo eest … Päästsite meeste au, kuigi seoses minestamisega.”

      Kahe tunni jooksul jõudis Richard rääkida Nelliele oma tööst kindlustusfondi juhina ja avalikustada ka selle, et ta on õpetajatest sisse võetud sellest ajast saadik, kui üks neist oli aidanud tal õppida hääldama r-tähte: „Tänu temale ei esitle ma ennast teile kui Litchad.” Kui Nellie küsis, kas tal on New Yorgis perekond, raputas mees pead. „Ainult vanem õde, kes elab Bostonis. Mu vanemad hukkusid juba aastaid tagasi.” Ta põimis sõrmed kokku sillaks ja langetas pilgu. „Autoavarii.”

      „Ka minu isa suri.” Mees silmitses teda uurivalt. „Mul on alles tema vana sviiter … mõnikord panen selle selga.”

      Nad mõlemad jäid korraks nukralt vait, siis palus stjuardess reisijatel klapplauad kinni lükata ja seljatoed püstasendisse reguleerida.

      „Kas teil võib olla maandumisel probleeme?”

      „Vahest ehk jutustate veel ühe loo, et mind sellest läbi aidata,” pakkus Nellie.

      „Hmmmm. Praegu ei tule ühtegi pähe. Võiksite anda mulle oma telefoninumbri juhuks, kui midagi meenub.”

      Mees ulatas talle kuuetaskust pastapliiatsi ning Nellie kallutas pea ja kirjutas numbri salvrätikule, ta pikad heledad juuksed langesid ette õlgadele.

      Richard sirutas käe ja laskis sõrmedel libiseda läbi juuste, enne kui ta need kõrva taha lükkas. „Nii kaunid. Ärge neid kunagi ära lõigake.”

      1 „Lake Wobegon” – Garrison Keillori romaan (1985) väikelinna rahulikust elust USA-s. [ ↵ ]

      Neljas peatükk

      Istun garderoobi põrandal, ruumi viivlema jäänud roosilõhn tuletab mulle meelde pulmi. Mu asendajast saab peagi kaunis pruut. Kujutan ette, kuidas ta vaatab üles Richardile otse silma, tõotades teda armastada ja austada, nii nagu lubasin minagi.

      Ma otsekui kuuleksin ta häält.

      Tean, kuidas see kõlab. Olen talle mõnikord helistanud, kuid kasutan seejuures muidugi blokeeritud privaatnumbrit.

      „Tervist,” algab ta sõnum. Ta hääletoon on muretu ja särav. „Mul on kahju, et ma teie kõnele kohe ei saanud vastata.”

      On tal tõesti kahju? Või on see võidurõõm? Ta suhe Richardiga on nüüd avalik, kuigi see algas juba siis, kui olime veel abielus. Meil oli probleeme. Kas ei ole neid mitte kõigil abielupaaridel, kui mesinädalate hõõgus hakkab kustuma? Ometi poleks ma uskunud, et mul kästakse nii kiiresti välja kolida. Et meie suhte jälgi kustutada.

      Paistab nii, nagu tahaks ta teeselda, et me pole olnudki abielus. Just nagu mind ei eksisteeriks.

      Kas temake eales ka minust mõtleb, kas ta tunneb süümepiinu kõige selle pärast, mida ta on teinud?

      Need küsimused ahistavad mind igal ööl. Mõnikord, kui olen tundide viisi ärkvel viselnud, linad väändunud mu ümber, sulen lõpuks silmad, olles nii lähedal uinumisele, ja siis korraga näen taas oma vaimusilmas ta nägu.

      Istun tikksirgelt, koban käsikaudu öökapi sahtlist tablette. Närin ühe neist katki selle asemel, et tervelt alla neelata, lootes niiviisi kiiremat mõju.

      Tervitus automaatvastajalt ei anna aimu ta tunnetest.

      Aga kui ma jälgisin teda ühel õhtul, kui ta oli Richardiga, tundus ta lausa hõõguvat.

      Olin jalutanud meie lemmikrestorani Upper East Side’il. Mu eneseabiraamat oli soovitanud külastada valu tekitavaid paiku minevikust, et vabastada end nende võimu alt ja kuulutada linn taas enda omaks. Nii ma siis tegin retke kohvikusse, kus Richard ja mina olime joonud latet ja jaganud pühapäevast The New York Timesi, kõndisin mööda Richardi kontorist, kus ta firma pidas igal aastal detsembris pillavat jõulupidu, ning uitasin Central Parkis magnooliate ja sirelite vahel. Iga sammuga tundsin ennast järjest kehvemini. See oli olnud hull mõte; pole ime, et raamat vedeles allahinnatute riiulil.

      Pressisin muudkui edasi, kavatsedes lõpetada oma ringreisi klaasikesega restorani baaris, kus Richard ja mina olime tähistanud oma viimaseid pulma-aastapäevi. Seal ma neid nägingi.

      Võib-olla püüdis ka tema seda kohta tagasi võita.

      Kui oleksin kõndinud kas või natuke kiiremini, oleksime jõudnud sissepääsu juurde peaaegu samaaegselt. Mina põikasin aga poeesisele ja piilusin ümber nurga. Silmasin päevitunud jalasääri, võrgutavaid kurve ja põgusat naeratust, mille ta välgutas Richardi poole, kui see talle ukse avas.

      Otse loomulikult himustas mu mees teda. Milline mees seda ei teeks? See naine oli nauditav kui küps virsik.

      Hiilisin lähemale ja vahtisin pärani silmi läbi maast laeni akna, kuidas Richard tellis kallimale joogi – paistis, et too on vahuveinimaias – ning kuidas tüdruk rüüpas kuldset vedelikku kõrgest pokaalist.

      Ma ei võinud lubada, et Richard mind märkab; ta ei usuks, et see on lihtsalt kokkusattumus. Olin muidugi teda varemgi jälitanud. Või pigem jälitasin neid mõlemaid.

      Ent jalad lihtsalt ei hakanud liikuma. Ahnelt silmitsesin tüdrukut, kui ta pani oma jala üle põlve, nii et kleidilõhes vilksatas reis.

      Richard surus end talle lähemale ja kummardus ettepoole, et panna käsivars tüdruku tooli seljatoele. Ta juuksed olid nüüd pikemad ja puudutasid taga kraed, ent see sobis talle. Tal oli samasugune lõvi-ilme näol, kui siis, kui tal õnnestus kirjutada alla suurele ärilepingule, mida ta oli kuude viisi jahtinud.

      Tüdruk viskas pea selga ja naeris millegi üle, mida Richard oli öelnud.

      Mu küüned surusid end peopesa lihasesse, ma ei olnud enne Richardit kedagi teist armastanud. Sel silmapilgul sain äkki aru, et ma polnud ka kedagi vihanud.

      „Vanessa?”

      Hääl proovikabiini ukse taga äratab mu mõtisklustest. See briti hääldus kuulub mu ülemusele Lucille’ile, keda ei tunta just kannatlikkuse järgi.

      Kompan sõrmedega silmaaluseid, teades, et ripsmetušš on laiali läinud. „Kohendan siin pisut.” Mu hääl tundub СКАЧАТЬ