Naine meie vahel. Sarah Pekkanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tema, kes oli palunud margiveini − see oli ta lemmik.

      Mäletan, et liikusin keldri poole otsekui aegluubis, lükates edasi hetke, kui mul tuleb Richardile kõigi ta sõprade ja äripartnerite ees öelda seda, mida mina juba teadsin: meie keldris ei ole Raveneaud.

      Veedan järgmise tunni või selle ümber, teenindades üht vanaema, kes nõuab rõivakomplekti oma nimekaimu ristseteks, ja aitan seejärel kokku panna garderoobi naisele, kes siirdub Alaskasse kruiisireisile. Mu keha tundub raske nagu märg liiv; lootusekiir, mis ennast kord ilmutas pärast Nancy aitamist, on kustunud.

      Seekord näen ma Hillaryt enne, kui kuulen ta häält.

      Ta tuleb lähemale, kui ma parajasti riputan seelikut riidepuule.

      „Vanessa!” hüüatab ta. „Mul on nii hea meel, et sa veel siin oled. Palun ütle, kas sa leidsid …”

      Lause katkeb, kui ta pilk langeb mu randmele.

      Eemaldan kiiresti käevõru. „Ma ei … ma … ma olin mures, et see läheb siin kaduma … keegi leiab. Arvasin kohe, et sa tuled ise järele, muidu oleksin sulle helistanud.”

      Vari kaob Hillary pilgust. Ta usub mind. Või vähemalt tahab uskuda.

      „On su tütrega kõik korras?”

      Hillary noogutab. „Arvatavasti tahtis see väike petis lihtsalt matemaatikatunnist pääseda.” Ta kihistab naerda ja surub raske plaatinavõru randmele. „Sa päästsid mu elu. George kinkis selle mulle sünnipäevaks alles nädal aega tagasi. Kujutad ette, kui ma oleksin pidanud talle tunnistama, et kaotasin selle ära? Ta oleks lahutu…”

      Ta põsed löövad õhetama, kui ta silmad ära pöörab. Hillary ei olnud ealeski taktitundetu, nagu ma mäletan. Varasematel aegadel ajas see mind mõnikord isegi naerma.

      „Kuidas George elab?”

      „Hõivatud, hõivatud! Sa tead ju, kuidas need asjad käivad?”

      Järjekordne lühike paus.

      „Oled sa viimasel ajal Richardit näinud?” Püüan kasutada ükskõikset hääletooni, aga ei õnnestu. Mu nälg informatsiooni järele paistab läbi.

      „Oh, aeg-ajalt.”

      Ootan, aga on selge, et ta ei taha avaldada mitte midagi rohkemat.

      „Niisiis! Tahtsid proovida seda Alaïat?”

      „Pean nüüd minema. Tulen mõni teine kord läbi, kullake.” Aga ma aiman vist õigesti, et ta ei tule. Mida tal siin näha ongi – mõlgiga nööp kahe aasta vanusel Chanelil, soeng, millele tuleks kasuks tublisti professionaalsust – ning Hillary soovib meeleheitlikult, et selline visioon teda ei kummitaks.

      Saan lühima võimaliku kallistuse osaliseks, ja juba seab ta end lahkuma, ent pöörab siiski korraks tagasi.

      „Kui mina oleksin …” Ta kulm tõmbub kortsu, ta peab millegi üle aru. Tahab teha otsust. „Noh, arvan, et mina tahaksin teada.”

      Mis nüüd järgneb, on tunne, nagu tormaks mulle otsa rong.

      „Richard on kihlatud.” Ta hääl näib hõljuvat mu poole kusagilt kaugelt. „Anna andeks … Arvasin lihtsalt, et sa ei ole ehk kuulnud, ja näis, nagu …”

      Kohin mu peas lämmatab ta ülejäänud sõnad. Ma noogutan ja taganen.

      Richard on kihlatud. Minu abikaasa kavatseb tõesti temaga ka abielluda.

      Astun proovikabiini. Nõjatun vastu seina ja liuglen sealt põrandale. Vaip paneb reied kipitama, kui kleit üles kerkib. Langetan pea kätele ja nuuksatan.

      1 Azzedine Alaïa (1940–2017) – Tuneesia päritolu moekunstnik. Siin ja edaspidi tõlkija märkused. [ ↵ ]

      Kolmas peatükk

      Ühel pool terava torniga vana kirikut, mille ruumides oli peavarju leidnud Õpiredeli eelkool, seisid kolm sajandivahetusest pärit hauatähist – ajahambast puretud ja puulehtedest baldahhiiniga varjatud. Teisel pool kirikut pesitses väike mänguväljak liivakasti ning sinise-kollasekirju ronimisredeliga. Need elualguse ja surma sümbolid toetasid ühest ja teisest otsast kirikut, mis oli olnud tunnistajaks arvututele tseremooniatele kummagi austusväärse sündmuse puhul.

      Ühele neist hauakividest oli graveeritud nimi – Elizabeth Knapp. Ta oli surres kahekümnendates eluaastates ja ta haud asus teistest pisut eemal. Nellie tegi suure ringi ümber kvartali nagu alati, et vältida tillukest kalmistut. Ometi oleks ta tahtnud teada selle noore naise lugu.

      Tema elu võis katkestada mõni haigus või ka sünnitus. Või mingi õnnetus.

      Kas ta oli abielus? Oli tal lapsi?

      Nellie pani koti maha, et keerata lahti lapsekindel snepperlukk taras, mis lookles ümber mänguväljaku, ja jäi kuulama tuulesahinat puulehtedes. Elizabeth oli olnud kakskümmend kuus või kakskümmend seitse aastat vana; Nelliel polnud täpselt meeles, kumb neist aastatest oli õige. See detail hakkas teda äkki piinama.

      Ta kõndis uuesti kalmistu poole, et järele vaadata, aga kirikukell lõi kaheksa lööki ja selle sügavad kumisevad helid panid õhu värelema, tuletades talle meelde, et ta arenguvestlused vanematega algavad viieteistkümne minuti pärast. Üksik pilv kattis päikese ning temperatuur langes järsult.

      Nellie keeras ringi ja astus väravast sisse, tõmmates selle enda taga kinni, ning keris siis liivakasti kaitsva katte pealt ära, et kõik oleks valmis, kui lapsed tulevad välja mängima. Terav tuuleiil ähvardas ühe katte otsa tal käest ära tõmmata, kuid ta kiskus selle tagasi ning vedas siis kohale raske lillepoti, et serva kindlustada.

      Ta ruttas hoonesse ja seal trepist alla keldrikorrusele, kus asus eelkool. Kohvi nii maine ja rikkalik aroom andis teada, et Linda, direktor, oli juba saabunud. Harilikult seadis Nellie oma asjad klassis enne valmis ja suundus alles siis Lindat tervitama. Täna aga läks ta oma tühjast klassiruumist mööda ja kõndis edasi piki koridori kollase valguse poole, mis voogas Linda kabinetist – ta igatses näha tuttavat nägu.

      Nellie astus sisse ja avastas sealt mitte ainult kohvi, vaid ka vaagnatäie küpsetisi. Linda sättis parajasti plasttopside virna kõrvale lehvikuna pabersalvrätte. Ta läikiv tume paažisoeng ja hallikaspruun pükskostüüm, mida hoidis koos krokodillinahast vöö, oleks juhtkonna koosolekul olnud täiesti omal kohal. Lastevanemate puhuks ta nii ei riietunud – isegi väljasõitudel oli ta alati valmis kaamera ette astuma.

      „Ütle mulle, et need pole šokolaaditäidisega sarvesaiad.”

      „Deani ja DeLuca juurest,” kinnitas Linda. „Palun võta.”

      Nellie ohkas. Just täna hommikul oli kaalumisel selgunud, et tal on ikka veel vaja viis – olgu pealegi, kaheksa – naela enne pulmi maha võtta.

      „Kuule nüüd,” käis Linda tungivalt peale. „Mul on neid piisavalt, et vanemate meeli magusaks teha.”

      „Need on ju Upper East Side’i vanemad,” naljatas Nellie. „Mitte keegi neist ei hakka siin neelama suhkrumagusaid süsivesikuid.” Ta silmitses uuesti vaagnat. „Võib-olla ainult pool.” Ta lõikas ühe saiakestest plastnoaga kaheks.

      Tagasi СКАЧАТЬ