Naine meie vahel. Sarah Pekkanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Jaa, oleks ta tahtnud öelda. Olen nendega vägagi hõivatud. Eile küürisin seda vaipa pärast seda, kui üks laps loksutas maha šokolaadipiima. Ostsin pehme teki vaikse tunni jaoks, et teie üleriietatud poiss saaks välja puhata. Tegin sel nädalal kolm hilist vahetust restoranis, kus ma olen ettekandjaks, sest sellega, mis ma siin teenin, ei kata ma oma elamiskulusid … ja ikkagi astun igal hommikul kell kaheksa siit uksest sisse täis energiat, mis kõik kulub ära teie lastega tegeledes.

      Ta kavatses just naasta Linda kabinetti, et süüa ära ka teine pool sarvesaiast, kui kuulis härra Porteri häält kõmavat: „Unustasin oma kuue maha.” Mees sisenes uuesti klassiruumi ja võttis väikese tooli seljatoelt oma kuue.

      „Miks te arvate, et ma olen pärit Floridast?” pahvatas Nellie mõtlematult.

      Mees kehitas õlgu. „Minu õetütar õppis ka seal ja käis Granti ülikoolis. Mulle tundus, nagu oleks keegi maininud, et teiegi õppisite seal.”

      Sellist informatsiooni ei olnud Nellie biograafias eelkooli veebilehel. Tal ei olnud alles midagi, millel oleks olnud kolledži logo – mitte ainsatki dressipluusi, võtmehoidjat ega ripatsit.

      Linda on vist andnud Porteritele teavet tema kutsesobivuse kohta. Nad paistavad olevat sellist tüüpi vanemad, kes on huvitatud, ütles Nellie iseendale.

      Ometi vaatas ta nüüd meest hoolikamalt, püüdes kujutada ta näojooni mõnel noorel naisel. Talle ei meenunud ühtegi, kelle perekonnanimi oleks olnud Porter. See aga ei tähendanud, et too naine ei oleks võinud istuda loengul ta selja taga või üritada teda seltsiellu tõmmata.

      „Hm, mu järgmine arenguvestlus peab kohe algama, nii et …”

      Mees heitis pilgu tühjale koridorile ja siis uuesti temale. „Loomulikult. Kohtumiseni lõpuaktusel.” Ta astus vilistades piki koridori edasi. Nellie vaatas talle järele, kuni ta kadus ukse taha.

      Richard rääkis harva oma endisest naisest, nii et Nellie teadis temast vaid paari asja. Ta elas ikka veel New York Citys. Tema ja Richard olid lahku läinud natuke aega enne seda, kui Richard kohtas Nelliet. Ta oli ilus – pikkade tumedate juuste ja kitsa näoga. Nellie oli otsinud Google’ist ja leidnud temast tillukese ähmase foto ühelt heategevusürituselt.

      Ja ta hilines alalõpmata – komme, mis oli Richardit ärritanud.

      Viimasest kvartalist enne Itaalia restorani möödus Nellie jooksusammul, kahetsedes juba kahte klaasi Pinot Grigiot, mida ta jõi koos kolmanda ja neljanda rühma õpetajatega kui tasu selle eest, et nad arenguvestlused üle elasid. Nad olid sõjakalt arvamusi vahetanud, ja Marnie, kelle klass oli Nellie oma kõrval, oli võitjaks kuulutatud, sest üks vanematepaar oli saatnud ennast esindama lapsehoidja, kelle inglise keel ei olnud kuigi hea.

      Nelliel oli ajataju täiesti kadunud, kuni ta teel tualetti kontrollis oma mobiilikella. Kui ta kabiinist väljus, tormas üks naine talle peaaegu otsa.

      „Vabandust!” oli Nellie automaatselt öelnud. Ta oli astunud kõrvale, aga koti maha pillanud, nii et selle sisu pudenes põrandale laiali. Naine oli sõnagi lausumata astunud üle segadiku ja sisenenud kiiresti kabiini. („Kombed!” Nellies pesitsev eelkooliõpetaja mõtles juba karistusele, kui ta põlvitas maha, et oma kosmeetika ja rahakott kokku korjata.)

      Ta jäi restorani üksteist minutit hiljaks ja tõmbas just lahti rasket klaasust, kui ülemkelner tõstis pilgu nahkkaantega ettetellimiste kaustikult. „Mul on kokkusaamine oma kihlatuga,” hingeldas Nellie.

      Ta laskis pilgul lennata üle söögisaali ja nägi Richardit tõusmas oma istmelt nurgalauas. Ta silmi raamisid üksikud peened kortsud ja meelekohtadel põimus läbi tumedate juuste paar hõbedast viirgu. Mees vaatas teda ülalt alla ja tegi lõbusalt silma. Nellie oleks tahtnud teada, kas kunagi tuleb ka selline aeg, mil selle mehe nägemine ei tekita tal kõhus värinaid.

      „Palun vabandust,” ütles ta lähemale jõudes. Richard suudles teda ja tõmbas talle laua alt tooli ning Nellie hingas sisse ta puhast tsitruselõhna.

      „Kas kõik on korras?”

      Iga teine oleks seda küsinud formaalselt, aga Richardi pilk jäi talle pidama, nii et Nellie sai aru, et mees tõesti hoolib ta vastusest.

      „Hullumeelne päev.” Ta võttis ohates istet. „Arenguvestlused. Kui meie oleme kord Richard juuniori pärast teisel pool lauda, siis tuleta mulle meelde, et ma õpetajaid ikka ka tänaksin.”

      Nellie silus seelikut jalgadel, kui Richard sirutas käe Verdicchio pudeli järele, mis jahtus jää-ämbris. Laual põles madala leegiga väike teeküünal, heites kuldse ringi raskele kreemi karva linale … „Mulle ainult pool klaasi. Jõin ühe kiire pokaali koos teiste õpetajatega pärast vestlusi. Linda kostitas; ta ütles, et see on tasu tapluse eest.”

      Richard tõmbas kulmu kortsu. „Soovin, et oleksin teadnud. Ma poleks siis pudelit tellinud.” Ta kutsus kerge nimetissõrme liigutusega kelneri ja palus tuua San Pellegrinot. „Mõnikord võib saada peavalu, kui juua päevasel ajal.”

      Nellie naeratas. See oli üks esimesi lugusid, mida ta Richardile jutustas.Ta oli istunud ühe sõduri kõrval lennul Lõuna-Floridast tagasi pärast ema külastamist. Ta ise oli selleks ajaks kolinud juba Manhattanile, et alustada uut elu pärast kolledži lõpetamist. Kui ema ei oleks endiselt elanud Nellie kunagises kodulinnas, poleks Nellie sinna enam iialgi tagasi läinud.

      Enne kui lennuk õhku tõusis, oli sõjaväelase juurde tulnud stjuardess. „Esimeses klassis on üks härra, kes tahaks teile pakkuda oma istekohta,” oli ta öelnud noorele sõdurile, kes tõusis kohe püsti ja sõnas: „Suurepärane!”

      Varsti oligi Richard tulnud piki vahekäiku. Ta lipsusõlm oli lõdvaks lastud, nagu olnuks tal seljataga pikk päev. Ta hoidis käes klaasi joogiga ja nahkportfelli. Kui ta pilk kohtas Nellie oma, oli ta soojalt naeratanud.

      „See oli teist tõesti väga kena.”

      „Pole probleemi,” lausus Richard, kui asutas end istuma Nellie kõrvale.

      Siis algas turvavahendite tutvustamine. Mõni minut hiljem kaldus lennuk järsult küljele ja tõusis siis õhku. Kui nad õhuauku sattusid, haaras Nellie käetoest kinni.

      Richardi sügav hääl ta kõrva juures üllatas teda: „See on täpselt nii nagu siis, kui auto sõidab teelohku. Täiesti ohutu.”

      „Loogiliselt võttes küll.”

      „Aga ega see teadmine ei aita. Võib-olla aitab hoopis see siin.”

      Mees ulatas talle klaasi ja Nellie märkas, et sõrmust tal sõrmes ei olnud. Ta kõhkles. „Mul hakkab mõnikord pea valutama, kui päevaajal joon.”

      Lennuk mürises ja ta rüüpas pika sõõmu.

      „Jooge see lõpuni. Ma tellin veel … või vahest ehk eelistate klaasi veini?” Ta kergitas küsivalt kulme ja Nellie märkas poolkuukujulist hõbejat armi mehe parempoolse meelekoha lähedal.

      Ta noogutas. „Tänan teid.” Mitte kunagi varem ei olnud kõrvalistmel istuja üritanud talle lendu mugavamaks teha; harilikult vaatasid inimesed kõrvale või lehitsesid mõnda ajakirja, sellal kui tema võitles üksi oma paanikahäirega.

      „Saan sellest aru, teate,” tähendas mees. „Minul juhtub seda vere nägemisel.”

      „Teil?” Lennuk rappus kergelt ja kaldus vasakule. Nellie sulges silmad ning neelatas tugevasti.

СКАЧАТЬ