Naine meie vahel. Sarah Pekkanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kolistati pottide ja pannidega, ja ka garderoobinurk, mis sisaldas kõike arstikitlitest baleriiniseelikute ja astronaudikiivriteni.

      Ema oli kunagi Nellielt küsinud, miks ta ei taha saada „päris” õpetajaks, ega saanud aru, miks Nellie selle küsimuse peale solvus.

      Tunda neid trullakaid, usaldavaid käsi oma peos; tabada hetke, kui laps veerib tähti ja saab esimest korda kokku sõna ning tõstab siis hämmeldunud pilgu Nelliele; see värskus, kuidas lapsed tõlgendavad maailma – mil viisil suudaks ta selgeks teha, kui hindamatu see kõik on? Ta oli alati teadnud, et ta tahab õpetada, nii nagu mõned lapsed tunnevad, et nende kutsumuseks on saada kirjanikuks või kunstnikuks.

      Nellie limpsis viimase õhulise saialiistaku sõrmeotsalt ja võttis siis käekotist koos kalendermärkmikuga ka hunniku „hinnangulehti”, mis ta tahtis laiali jagada. Vanemad maksid aastas kolmkümmend kaks tuhat dollarit, et saata lapsed siia mõneks tunniks päevas. Indiaanitelgi lingi saatnud Porterid ei olnud ainukesed, kes tahtsid, et asju korraldataks nende soovitatud viisil. Iga nädal sai Nellie meilisõnumeid, nagu viimane kord Levine’idelt, kes palusid täiendavaid töölehti oma andekale väikesele Reese’ile. Õpetajate mobiilinumbrid olid hädaabi puhuks kirjas kooli teatmikus, aga mõned vanemad kasutasid neid väga suvaliselt. Kord sai Nellie kõne kell viis hommikul, sest Bennett oli öösel oksendanud ja ema tundis huvi, mida ta oli eelmisel päeval koolis söönud.

      Äkiline terav helin pimeduses oli sundinud Nelliet toas kõik tuled põlema panema ja jätma nii isegi pärast seda, kui ta oli aru saanud, et kõne on ohutu. Ta põletas täiendava adrenaliiniannuse kummutisahtlite ja kapi koristamisega.

      „Vaat kus alles diiva,” oli korterinaaber Sam mühatanud, kui Nellie kõnest aru andis. „Miks sa telefoni välja ei lülita, kui magama lähed?”

      „Hea mõte,” oli Nellie valetanud, teades, et seda nõuannet ei järgi ta ealeski. Ta ei kuulanud valju muusikat, kui ta jooksmas või töö vahet edasi-tagasi käis. Hilja õhtul ei tulnud ta kunagi üksi jalgsi koju.

      Kui oli ohumärke, tahtis ta saada õigeaegse hoiatuse.

      Nellie pani laua ääres viimaseid märkmeid kirja, kui kuulis koputust uksele ja silmas üles vaadates Portereid: mees tumesinises peenetriibulises ülikonnas ja naine roosas kleidis. Nad nägid välja nii, nagu oleksid teel sümfooniakontserdile.

      „Tere tulemast,” lausus ta, kui nad lähemale tulid ja kätlesid. „Palun võtke istet.” Ta surus alla naeratuse, kui nägi, kuidas nad püüdsid end mahutada söögilaua äärde lastetoolidele. Ka Nellie võttis istet, aga tema oli juba harjunud.

      „Niisiis, nagu te teate, on Jonah imetore väike poiss,” alustas ta. Kõik ta arenguvestlused algasid sellise armastusväärse Lake Wobegoni^[1.] tooniga, aga Jonah’ puhul oligi see õige. Nellie toa seina kaunistasid ta lemmikõpilaste maalitud pildid, kaasa arvatud Jonah’ kujutlus temast kui suhkruvatinaisest.

      „Kas olete märganud, kuidas ta pliiatsit hoiab?” küsis proua Porter, võttes käekotist märkmiku ja pastapliiatsi.

      „Hm, ma ei ole …”

      „Käsi on ettepoole kõveras,” katkestas härra Porter. Ta demonstreeris seda, haarates naiselt pastapliiatsi. „Näete, kui kõver on ta käsi? Mida teie arvate, kas peaksime ta kutseteraapia nõustaja vastuvõtule registreerima?”

      „Noh, ta on ju alles kolme ja poole aastane.”

      „Kolm ja kolmveerand,” parandas proua Porter.

      „Õige,” ütles Nellie. „Paljudel lastel ei ole motoorsed oskused selles eas veel nii välja arenenud, et …”

      „Te olete Floridast pärit, eks?” küsis härra Porter.

      Nellie pilgutas silmi. „Kuidas te … vabandust, miks te seda küsite?” Mitte mingil juhul poleks ta Porteritele öelnud, kust ta pärit on. Ta oli alati ettevaatlik ega avaldanud liiga palju oma tausta kohta.

      Ei olnud raske vastamisest kõrvale põigelda, kui sul olid vastavad nipid selgeks õpitud. Kui küsiti lapsepõlve kohta, võisid neile rääkida majast puu otsas, mille su isa oli sulle ehitanud, ja oma mustast kassist, kes arvas, et ta on koer: muudkui sitsis ja nõudis kostitamist. Kui kõne alla tuli kolledž, võisid keskenduda jalgpallimeeskonna kaotusteta hooajale, ka su poole kohaga tööle üliõpilaslinnaku restoranis, kus sa kord röstides põhjustasid väikese tulekahju ja pidid lõunasöögi järel ka laudu koristama. Jutusta värvikaid venitatud lugusid, mis juhivad tähelepanu kõrvale faktilt, et sa ei kavatse tegelikult midagi jagada. Väldi eriseiku, mis sind massist eraldavad. Lõpetamise aastast räägi ähmaselt. Valeta, kuid ainult siis, kui on hädasti vaja.

      „Noh, siin New Yorgis on asjad teisiti,” tähendas härra Porter. Nellie uuris teda ettevaatlikult. Ta võis vabalt olla oma viisteist aastat vanem kui ta abikaasa ja ta kõneviis viitas sellele, et ta on sündinud Manhattanil. Siiani ei saanud nende teed ristuda. Kust ta küll teada sai?

      „Me ei taha, et Jonah teistest maha jääks,” lausus härra Porter, nõjatudes tooliseljale ning siis kohe nihelema hakates, et tasakaalu säilitada ja mitte ümber kukkuda.

      „Mida minu abikaasa püüab teile selgitada, on see,” hüüdis proua Porter vahele, „et me taotleme järgmiseks sügiseks lasteaiakohta. Meie eesmärgiks on kõrgema tasemega koolid.”

      „Saan aru.” Nellie tõmbus tagasi. „See on kindlasti teie otsustada, aga võib-olla soovite veel aasta oodata.” Ta teadis, et Jonah on juba registreeritud mandariini keele klassi, karatesse ja muusikatundidesse. Kaks korda sel nädalal oli ta näinud teda haigutavat ja uniseid silmi hõõruvat. Siin viibides oli tal vähemalt piisavalt aega liivalosse ehitada ja klotsidest torne laduda.

      „Tahtsin teile teada anda millestki, mis juhtus siis, kui üks ta klassikaaslastest unustas eine kaasa võtta,” alustas Nellie. „Jonah pakkus talle poolt enda omast, mis näitab sellist empaatiat ja lahkust …” Ta hääl vajus ära, kuna helises härra Porteri telefon.

      „Jah,” ütles ta telefoni. Ta vaatas Nellie poole ja jäi teda üksisilmi vaatama.

      Nellie oli teda varem kohanud vaid kahel korral – lastevanemate õhtul ja sügisesel arenguvestlusel. Siis ei olnud ta teda niiviisi jõllitanud ega imelikult käitunud.

      Härra Porter tegi käega kiireid ringe, andes märku, et Nellie jätkaks. Kellega ta rääkis?

      „Kas te hindate lapsi regulaarselt?” küsis proua Porter.

      „Kuidas palun?”

      Proua Porter naeratas ja Nellie pani tähele, et ta huulevärv sobis täpselt kokku kleidi värvivarjundiga. „Seda tehakse Smithi koolis. Igal veerandaastal. Õpivalmidus, võimetel põhinevad väikesed lugemisrühmad, varane korrutamisoskus …”

      Korrutamine? „Lapsi ma hindan küll.” Nellie tundis, kuidas ta selg ajab end sirgu.

      „Te teete minuga vist nalja,” ütles härra Porter telefoni. Nellie tundis, kuidas ta pilk tõmbub mehe poole.

      „Korrutamist küll mitte … hmm … rohkem põhioskusi, nagu loetlemist ja tähtede tundmist,” seletas Nellie. „Kui te vaatate hinnangulehe tagumist külge, siis näete … Mul on seal oma kategooriad.”

      Järgnes silmapilk vaikust, kui proua Porter libistas pilgu üle Nellie märkmete.

      „Ütle Sallyle, et ta jätkaks. Ära aruannet kaota.” СКАЧАТЬ