Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Amanvah kummardus ning uudistas arbusid lähemalt.

      „Vaadake,” avastas ta ja osutas tähisele, mille tahk oli pööratud kobara suhtes sissepoole. „Ting.” Naine, naissugu. Mööda arbu serva edasi libisedes näitas sõrm ristumist irrajesh’i joonega. „Sõlmpunkte on vähem, kui teatate lapse olevat naissoost.”

      Ajaks, kui Leesha ja Amanvah lõpule jõudsid, oli laps pestud ja uuesti mähitud. Elona tukastas toolil, magav lapsuke süles. Wonda seisis kiivalt juures, kuna Darsy tammus toas ärevalt sinna-tänna. Tarisa, kes oli eemaldanud verised voodiriided ja laotanud värsked linad, askeldas nüüd perenaisele vanni ette valmistades.

      „Tüdruk,” ütles Leesha valjusti, astudes vaikuseloitsude tagant.

      Darsy seisatas poolelt sammult. Elona virgus võpatusega. „Ah, mäh?”

      Leesha vidutas loitsuprillides silmi, puuris tema ümber kogunenud naisterahvaste aurasid. „Kui sellest ruumist väljas tuntakse huvi, siis sünnitasin ma nüüdsama terve tüdruklapse.”

      „Just nii, emand,” kostis Wonda. „Aga te ise ütlesite, et maimukesele on ööd ja päevad valvureid tarvis. Varem või hiljem kaeb keegi perra, kuidas me mähkmeid vahetame.” Ihukaitsja aurat värvis mure. „Kui see juba jutuks tuli …”

      Leesha puhkes naerma. „Wonda Puuraidur, krahvinna käsul oled sa mähkmetoimkonnast vabastatud. Tagumikku pühkides läheks sinu anne raisku.”

      Wonda hingas kergendatult. „Tänu Loojale.”

      „Ma kavatsen isiklikult lugeda iga majakondse ja lossivahi aurat, kes puutub kokku mu tütrega.” Leesha heitis Tarisale pilgu. „Need, keda ei saa usaldada, otsigu tööd mujalt.”

      Ümmardaja auras välgatas hirm ja Leesha ohkas. Ta oli sellega arvestanud, kuid asju ei hõlbustanud see põrmugi.

      „Me räägime ka Vikale ja Jizellile,” ütles Leesha. „Minu tütre arengut jälgigu kõik, juhuks kui seisund põhjustab ettenägematuid tervisehädasid.”

      „Saab tehtud,” kinnitas Darsy.

      „Rääkides Jizellile, räägite ühtlasi hertsoginna-emale,” hoiatas Wonda. Hertsog Pether oli määranud Jizelli kuninglikuks taimetundjaks, hertsoginna Araine’i otseseks alluvaks.

      Leesha vaatas Tarisale silma. „Ma arvan, et tõde jõuab Araine’i kõrvu niikuinii. Parem tulgu see välja minu kaudu.”

      „Ja kas tema kohta kehtib sama?” Darsy sõrm sihtis Amanvah’d.

      „Kehtib küll.” Amanvah’ jahe aura püsis häirimatu. Küsimus oli õiglane. „Ma ei kavatse valetada ega varjata oma ema eest teavet, aga meie huvid pole vastuolus. Damajah hakkab innukalt taotlema lapse julgeolekut, mis on elutähtis selleks, et takistada mu vennal tüdrukut endale nõutada või tappa.”

      Ehkki Elona avas suu, katkestas Leesha arutlused. „Mina usaldan teda.” Ta vaatas uuesti Amanvah’le. „Kas sina ja Sikvah jääte meie juurde?”

      Amanvah raputas pead. „Tänan teid, emand, kuid minu aulise abikaasa häärberis on sissekolimiseks viimistletud piisavalt tube. Nõnda pika vangistuse järel tahaksin viibida omaenda katuse all, omaenda inimeste seas …”

      „Muidugi.” Leesha asetas käe Amanvah’ kõhule. Noor naine vakatas jahmunult. „Aga püüa palun mõista, et meiegi oleme nüüd sinu inimesed. Kolm korda verega seotud.”

      „Kolmekordselt seotud,” nõustus Amanvah, pannes käe Leesha käele sõbraliku liigutusega, mis oleks vaid mõne kuu eest olnud mõeldamatu. Oli kummaline, kuidas ühise valu läbi saavutati vahel märksa enamat kui headel aegadel.

      „Ja mida see veel tähendab?” päris Darsy, kui Amanvah lahkus toast.

      „See tähendab, et Amanvah ja Sikvah kannavad kumbki Rojeri last,” ütles Leesha. „Ning tõrgub keegi täitmast nende pisimaidki tujusid, siis olgu tõrkumiseks mõjuv põhjus.”

      Kulmud kargamas juuksepiirini, noogutas Darsy ometi. „Jah, emand.”

      „Loodetavasti vabandate mind nüüd,” jätkas Leesha, „sest ma sängitaksin tütre meeleldi hälli ja käiksin vannis.”

      Darsy ja Wonda tegid ukse poole minekut, kuid Elona viivitas: tema aurast paistis soovimatus lapsukesest lahti lasta.

      „Öö võtku, ema,” ütles Leesha, „sa oled tunniga rippunud selle tite küljes rohkem kui minu küljes terve mu elu jooksul.”

      „Esialgu ei ole titel sinu suuvärki.” Elona vaatas magavat lapsukest. „Õnnelik väike sohik. Oleksin mina sündinud tilliga, oleks asula mu pilli järgi tantsinud.”

      „Sinust oleks saanud imeline mees,” kinnitas Leesha.

      „Mitte mees,” ütles Elona. „Seda pole ma iial tahtnud. Tilli tahtsin ma pealekauba. Steave voolis mulle kunagi puidust ühe. Lihvis läikima ja kinkis mulle lõbutsemiseks, kui kodus parajasti oks ei tõuse.”

      „Looja,” pomises Leesha, aga Elona ei teinud kuulma.

      „Ehkki see oli minule mõeldud, meeldis hoopistükkis su isale, kui ma …”

      „Maapõu võtku, ema!” nähvas Leesha. „Sa kiusad mind ju nimme.”

      Elona kõkutas. „Muidugi mõista, tüdruk. Ora sinu persest eemal hoidmine vajab pidevat talitsemist.”

      Leesha vajutas näo peopessa.

      Viimaks leebus Elona ja ulatas Leeshale lapse. „Ma räägin lihtsalt, et meie, Paberivalmistajate naised, oleme kanged isegi ilma tillita.”

      Siinkohal Leesha naeratas. „Ausõna.”

      „Mis nime sa plikale paned?” küsis Elona.

      „Olive,” vastas Leesha.

      „Ei taipa mina, miks see on alati tüdruku nimi,” ütles Elona. „Oliivid meenutavad ju meesterahva kulinaid.”

      3. KRAHVINNA PABERIVALMISTAJA

      334 pN

      Tarisa ootas, kuni Leesha suutis viimaks kiskuda silmad lahti hällilt, kus Olive magusasti uinus. Kuigi vanema naisterahva aura meenutas ikka nurkaaetud jänest, ei näidatud too seda välja. „Mileedi on küllap kurnatud. Tulge istuge ja ma harjan te juukseid.”

      Käsi tõstes avastas Leesha, et tema juuksed on kojusaabumisest saati alles nõeltega soengusse kinnitatud, pool nõeltest ripakil või kaotsis. Ta kandis pelka higist ja vereplekilist naistesärki, millele tõmmatud siidist hommikumantel. Põsed olid kuivanud pisaraist krimpsus. „Ma olen vist õudne vaatepilt.”

      „Kaugeltki mitte.” Tarisa viis ta magamistoa tualettlaua juurde, noppis ära soengunõelad ning asus harjama Leesha juukseid. Sama kombetalitust olid nad sooritanud nii palju kordi, et Leeshas tärkas igatsev kahetsusvalu. Need olid Thamose eluruumid, Thamose kants ja teenijad. Ta oli kavatsenud jagada mehega kõike otsekui juturaamatu lugudes, ent tema printsi roll loos oli lõpule jõudnud.

      Teda ümbritsesid märgid mehest, parimas eas katkenud elu tegusad killukesed. Seinu ehtisid jahitrofeed ja odad koos kuningliku pere suurustlevate portreedega. СКАЧАТЬ