Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ jalaväe kombel järskudes viirgudes, vormirõivad puhtad ja pressitud.

      Oleks huvitav näha, mis juhtuks nende laitmatute ridadega, kui ma sünnitaksin hoovil. Mõte ajas muigama, aga laps põtkas ja tema lõbu lakkas.

      Wonda hoiatust mööda tammuski kantsitrepi jalamil üks käputäis. Esinumbriks lord Arther, jäigas paraadmundris ja odaga. Lordi kõrval Tarisa, krahvi lapsepõlveaegne hoidja, kellest oli tehtud Leesha ümmardaja. Garedil olid seltsiks kihlatu Rosal ja tulevane ämm. Samuti inkvisiitor Hayes, taimetundjad Darsy ja Vika, Leesha isa Erny ja … öö võtku, isegi tema ema Elona, kes pildus tagaselja Rosali pihta tapvaid pilke. Leesha oli küll palvetanud, et varane kellaaeg säästaks teda vähemasti sellest deemonist, kuid kurtidele kõrvadele nagu ikka.

      Wonda pistis pea tõlda. „Kas olete valmis, emand?”

      Leeshat läbistasid värsked tuhud. Tal oli palav, ta higistas külmas talveõhuski.

      Ometi naeratas ta, näitamata midagi välja. Tõusis värisevi sääri jalule ning tundis, kuidas laps nihkub allapoole. „Jah, kullake. Lähme ruttu.”

      Tõlla päralejõudmisel ronis Gamon sadulast. Kapten, Arther ja Gared oleksid lausa üksteisele otsa koperdanud, sibades käsivart pakkuma, kui Leesha sõidukist maha astus. Ta eiras mehi ja laskus astmetest hoolikalt Wonda käevangu klammerdudes. Kõigi kohalolijate ees ei kõlvanud kukkuda.

      „Tere tulemast tagasi Välu maakonda, krahvinna Paberivalmistaja,” ütles Arther õukondliku kummardusega. „On suur kergendus näha teid tervise juures. Kui kuulsime rünnakust Angiers’le, kartsime halvimat.”

      „Tänan,” sõnas Leesha tasakaalukalt. Hoovis ümberringi kummardati ja kniksutati. Leesha säilitas sirge rühi ja kinkis esindusliku noogutuse, millele oleks avaldanud tunnustust hertsoginna Araine’gi.

      Ta hakkas kõndima. Wonda seadis end talutajaks, ta naaldus tüdruku najale. Tema kannul marssis kaks tursket naispuuraidurit.

      Mehed, kes polnud sellega arvestanud, põrkasid nende teelt, aga toibusid kähku ja lippasid järele. Gamon oli esimene, kes pidas temaga sammu. „Mileedi, ma olen koostanud lossivahtide nimekirja …”

      „Tänan teid, kapten Gamon.” Leesha süda pööritas. Hirmul, et tema veed võivad tulla ära enne majja pääsemist, litsus ta kintsud vastamisi. „Palun olge nii lahke ja andke see kapten Wondale.”

      Silmad pärani, seisatas Gamon poolelt sammult. „Kapten Wondale?”

      „Käesolevaga määran ma Wonda Puuraiduri oma lossivahtide kapteniks,” ütles Leesha valjusti, aeglustamata kõnnakut. „Edutamiseks on ammugi aeg.”

      Gamon kiirustas uuesti järele. „Kui olin komandörina mingil viisil ebarahuldav …”

      Leesha naeratas, ise oksendamist peljates. „Sugugi mitte. Teie teenistus oli eeskujulik, teie käitumine maakonnas on olnud vaieldamatult vapper. Te jääte Puusõdurite komandöriks, minu lossivalvurid aga hakkavad alluma eranditult kapten Wondale. Käsutage mehed laiali ja las naasevad kohustuste juurde. Me ei oota praegu kallaletungi.”

      Gamon jättis mulje, nagu oleks ta munakivi alla neelanud, ent pärast kuudepikkust teadmatust, kas ta on Angiers’s vang või külaline, oli Leesha tüdinud igas paigas Puusõdurite nägemisest. Wonda oli juba ükshaaval valinud raidurid, keda lossivahtideks usaldada, ning viipaski nüüd, et kindlustagu nood sissekäik ja puhastagu häärber võõrastest.

      Sellal kui Gamon rabatult taandus, kiirustas tühja kohta hõivama Arther. „Lossi majakondsed …”

      „… näivad usinad ja valmis alustama päeva,” sekkus Leesha. „Ärgem pidagem neid kinni.” Ta lehvitas sõrmi, et saata kogunenud minema.

      „Muidugi mõista, mileedi.” Artheri käeviipe peale asus tervitussumm laiali tilkuma. Lord tahtis vist midagi lisada, kuid Leesha teele trügis ema, Erny sabas sörkimas. Ka Elona oli kuuendat kuud rase, ehkki varjas seda osavalt: madalalõikelised kleidid peitsid kõhtu ning juhtisid pilgu mujale. Mehed põrkusid tagasi justkui maa-aluse eest.

      „Minu tütar – Välukrahvinna!” Elona ajas käed õieli, nägu säras. Oli see uhkus, mis sealt paistis? Kui jah, siis oli see hirmuäratav.

      „Ema, isa.” Leesha lubas mõlemale põgusa embuse, püüdes hoiduda värisemast.

      Elona tajus seda, kuid tal jätkus oidu häält tasandada. „Sa näed kohutav välja. Mis viga?”

      „Vajan lihtsalt tubast puhkust.” Leesha pigistas Wonda käsivart ja nad läksid uuesti liikvele. Teised kartsid ehk Elonat takistada, aga Wonda oli leppimatu kui langev puu. Elona kavatses neile järgneda, ent Erny käsi tõmbas abikaasa eemale. Ema jõllitas meest vihaselt, kuid sarnaselt Wonda Puuraiduriga oli isa alati Leesha poolel.

      „Tere tulemast koju, krahvinna.” Rosal sooritas viimistletud kniksu, nõndasamuti Rosali ema.

      „Emelia,” ütles Leesha, kasutades hoolega noore naise pärisnime. „Ja proua Lakkmeister. On üllatav kohata teid siin nii varasel tunnil.”

      Platsi vuhises Gared, ning kolmik jälitas Leeshat trepini. „Sündsuse huvides majutas krahv daamid kantsi. Me võime otsida muu peatuspaiga …”

      „Rumalus.” Leesha pilgutas Rosalile silma. „Kambreid on meil piisavalt. Millise mulje see jätaks, kui seesugune hea mainega näitsik koliks paruniga ühte enne pulmi? Puhkeks ju kära!”

      Gared punastas. „Aitüma. Kui aega leiad, on mul sulle lugemiseks paar paberit …”

      „Need läkita hommikul.” Leesha oli jõudnud peaaegu trepile.

      Järgmisena ilmus inkvisiitor Hayes ja kummardas sügavalt. Vaimuliku õpilane noviits Franq, peremehest harilikult lahutamatu, oli tähelepanuväärsel kombel puudu. „Krahvinna. Kiidetud olgu Looja, et pääsesite tervelt.”

      Ette keeras kolonni teine tõld, selle uks avanes. Hayesi pilk läks pärani, sest välja astus hingekarjane Jona. Karjatusega eraldus Vika vastuvõtjate rivist ja tõttas trepist alla abikaasa juurde.

      Jahmunud Hayes vahtis teda, aga isegi valust vappudes oli Leesha naeratus ehtne. „Inkvisiitor, teil on kahtlemata rõõm kuulda, et teie ajutine lähetus Välu maakonnas on lõppenud. Edaspidi juhatab maakonna jumalateenistusi taas Jona.”

      „Jaburus,” kogeles inkvisiitor. „Ma ei mõtlegi loovutada oma katedraali …”

      Leesha kergitas kulmu. „Oma katedraali, inkvisiitor? Kas seda, mis asub minu maakonnas?” Ta liikus üha. Kantsi uksed olid lähemal, kuid ometi nii kaugel.

      Hayes oli sunnitud ohverdama väärikuse ja putkas talle järele, talaarisaba peos. „Ainult hertsog Pether tohib mind ametist vabastada …”

      Leesha katkestas, tuues lagedale kuninglikku pitserit kandva kirja: „Teie inkvisitsioon on läbi.”

      „Inkvisitsioon ei puudutanud vaid üht ketserlikku hingekarjast,” õiendas Hayes. „Arlen Põldaja küsimus …”

      „Kodus Angiers’ hingekarjaste nõukogus väidelge selle küsimuse üle, palju soovite,” ütles Leesha. „Aga Välu kogudust teenib edaspidi ülemkarjane Jona.”

      Hayes maigutas suud rohkemgi kui Gamon. „Ülemkarjane?!”

      „Hertsogiks СКАЧАТЬ