Maapõu. I osa. Deemoni sarja 5. raamat. Peter V. Brett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ rühkis otsustavalt edasi. Ehkki hertsogi käskkiri volitas Leeshat valima Välu maakonnale vaimse juhi, kompas Jona ülemkarjaseks edutamine piire. Säärane sõltumatusekuulutus ei tee Luuderohutroonile heameelt, ent teda pole võimalik ka eriti takistada nüüd, kus Leesha oli jälle kord maakonna rüpes.

      Leesha viipel lähenes kiiresti Darsy, kereka naisterahva vaheleastumine peletas inkvisiitori. „Kiidetud olgu Looja, rõõm teid näha, emand.”

      „Sa ei kujuta ettegi.” Kallistuseks naaldudes tasandas Leesha häält. „Tuhud iga kahe minuti takka. Kui ma ei pääse varsti tuppa, toon lapse ilmale siinsamas trepil. Wonda saatis naised kuninglikke eluruume julgestama.”

      Darsy noogutas, kohanedes kähku. „Kas tahate, et lähen majja või kõnnin teiega?”

      Leesha tundis kergendusesööstu. „Kõnnime palun.”

      Võtnud Leesha käe, talutas Darsy teda parajasti koos Wondaga, kui seiskus kolmaski tõld, millest väljusid mornis rodus Amanvah, Sikvah ja Kendall. Darsy jälgis pilti imestunult.

      „Emand,” ütles Darsy. „Kus on Rojer?”

      Säilitades sügava ühtlase hingetõmmete rütmi, osutas Leesha puuraidurite rühmale, kes tõstis tõllast kirstu.

      Darsy samm takerdus, suust vallandus lämbuv karje. Kui poleks olnud Wondat, oleks Leesha komistanud uperkuuti.

      „Mokk kinni, Darsy,” urises Wonda. „Meil pole mahti.” Darsy noogutas, toibus ning aitas neil edasi liikuda.

      Amanvah, kes liugles sujuvalt trepile, eiras Wonda ja Darsy vihaseid jõllitusi. Üksainus pilk tema silmadesse oli kõik, mis Leeshal tarvis.

      Amanvah teab.

      „Krahvinna Leesha,” alustas dama’ting.

      „Mitte praegu, Amanvah,” hingeldas Leesha.

      Amanvah ei kuuletunud, vaid astus ligi. Wonda katsus teed sulgeda, aga Amanvah tonksas sõrmenukiga ja tüdruku käsivars langes küllalt kauaks, et ta mööda lasta.

      „Minu kohus on sünnitust abistada,” ütles krasialanna sissejuhatuseta.

      „Maapõu võtku, seda ei juhtu,” urises Darsy.

      „Ma olen heitnud arbusid, emand,” kostis Amanvah vaikselt. „Te surete, kui mind pole saabuvail tundidel teiega.”

      „On see ähvardus või?” Wonda hääl oli kume ja ohtlik.

      „Lõpetage,” ütles Leesha. „Amanvah tuleb kaasa.”

      „Minu oskused …” alustas Darsy.

      Leesha ägas, tundes, et vajub kohe kummuli. „Selleks pole aega.” Ta asetas jala trepile. Aste oli madal, kuid paistis talle mäekõrgusena.

      Tipus ootas teda Tarisa. Ehkki Leeshal õnnestus trepimademele tõusta toetuseta, piisas ümmardajale tema nägemisest, et taibata, mis on teoksil.

      „Siiapoole,” ütles Tarisa, keeras kannal ringi, avas uksed ja nipsutas sõrmi teenijatesalga poole. Nood ruttasid ligi ja Tarisa jooksutas neid kindrali kombel käigu pealt juhtnööridega.

      Leesha teadis, et nüüd hakkab uudis kiiresti levima, aga polnud parata. Ta keskendus visalt hingamisele, ühe jala asetamisele teise ette.

      Vaevalt oli lahkutud pidulikust eeskojast, kui Wonda teavitas lossivahte. Läbipääs tõkestati, sellal kui suurt kasvu ihukaitsja kahmas Leesha sülle nagu lapsukese ja tassis teda teekonna ülejäänud osa.

      „Pressige,” õpetas Darsy.

      Mõttetu targutus. Et laps liigub, tundis Leesha niipea, kui ta oli sätitud voodiservale. See kavatses sündida, kas ta pressib või mitte. Emakakael oli lõpuni laienenud, tema veed tulnud ära ja kastnud märjaks Wonda toreda puitturvise. Mõne hetkega on kõik möödas.

      Ent laps hakkas rapsima ja Leesha kisendas valust. Ka Darsy karjatas, nähes Leesha väljaveninud kõhtu, mille sopistuses tõuklesid tillukesed käekesed-jalakesed. Tundus, nagu viibiks tema sees deemon, kes püüab end vabaks küünistada. Kogu kõhupiirkonnas moodustusid luitunud sinikatele värsked.

      „Kas laps paistab?” nõudis Leesha.

      Tõmmanud kohkunult hinge, pöördus Darsy tagasi hädise sünnitusraami jalutsisse. „Ei, emand.”

      Maapõue needus. Igatahes oli ta väga lähedal.

      „Aita mind üles,” käskis ta, haarates Wonda käe. „Lihtsam on kükitada.” Ta proovis last vabadusse suruda köötsakil asendis.

      Laps põtkas jällegi, see oli kui hobuse kabjahoop. Leesha kisendas ja kukkus, aga Wonda püüdis ta kinni ja lükkas hellalt uuesti patjadele.

      „On, nagu ma kartsin,” ütles Amanvah. „Emand, mul tuleb laps vabaks lõigata.”

      Viivitamatult rüsis Wonda vahele. „Ei mingil juhul.”

      Darsy tõusis, kogukas naisterahvas kõrgus pisikese Amanvah’ kohal. „Isegi siis mitte, kui oleksid viimane taimetundja maailmas.”

      „Leesha vah Erny am’Paberivalmistaja am’Välu,” ütles Amanvah. „Ma vannun teile Everami ja oma paradiisilootuse nimel, et minu lõikus on teie ainuke võimalus hommikuni elada.”

      Wondal oli nüüd puss peos, ja Leesha teadis, kui kärme on tüdruk seda kasutama.

      Aga Amanvah’ käitumist poleks Leesha eales kujutleda osanud. Krasialanna langes põlvili, asetas käed põrandale ja vajutas lauba maani.

      „Meie ühise vere nimel, emand. Palun. Ala vajab teid. Sharak Ka vajab teid. Te peate mind uskuma.”

      „Teie ühise vere?” päris Darsy. „Mida Maapõue …?”

      „Teeme ära,” uratas Leesha, kuna rapsimine kestis.

      „Te ei mõtle ometi, et …” alustas Darsy.

      „Mõtlen ja teen, Darsy Puuraidur,” nähvas Leesha. „Noaga on ta sinust osavam, sa tead küll. Neela uhkus alla ja abista teda.”

      Pahaselt põrnitsev Darsy noogutas, kuna Amanvah otsis hora-paunast loitsukivid. „Ma panen teid mõlemaid magama …”

      Leesha raputas pead. „Last võid rahustada, kuid mina jään ärkvele.”

      „Valu vastu ravimtaimi võtta pole aega,” hoiatas Amanvah.

      „Siis andke mulle midagi hammustada,” ütles Leesha.

      Amanvah’ silmanurgad kurdusid, kui ta loori taga naeratas. Ta noogutas. „Teie au on piiritu, Erny tütar. Valu on kõigest tuul. Kui paindute nagu palmipuu, lõõtsub see teist üle.”

      Tuba täitis lapse nutt, maimuke mähiti pambuks ja pisteti Wondale sülle, sellal kui Amanvah ja Darsy lõpetasid töö. Darsy õmbles haava, kuna Amanvah valmistas ette hora võlujõudu, et kiirendada tervenemist.

      Wonda seisis kangestunult nagu suvaline vastne isa, hirmul, et pitsitab ehk liig kõvasti ja lömastab lapse. Ilme järgi, millega noor naine vahtis tillukest oliivikarva СКАЧАТЬ