Serafima ja Bogdan. Vahur Afanasjev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „Oo, Serafima Arhippovna, tervist!“ ütleb Edison Vassiljevitš ja teeb tüdrukule silma.

      Rasked jalad ajavad tolmu üles. Edison Vassiljevitš aevastab valjusti.

      „Oi, aga kes see on?“ imestab Serafima.

      Piirkonnavolinik Raimond rapsab riided sirgemaks, annab kätt. Katusepraost maja ja pimehoovi vahel langeb peotäis valguskiiri tüdruku juustele, helgib silmades. Häbenemata võtab Serafima tervituse vastu. Soojade sõrmede puudutus toob miilitsamehe kätte imeliku värina.

      „Tulge,“ kutsub Bogdan kolihunniku vahelt.

      Minnakse pööninguakna juurde. Lauakesel seisab uuem raadioaparaat. Piirkonnavolinik klõpsutab lülitit, keerab nuppu. Raadio vaikib.

      „Sakslased jätsid maha,“ ütleb Bogdan. „Õiget patareid pole kuskilt võtta. Võibolla on üldse nässus – me oleme lihtsad inimesed, parandada ei mõista.“

      Miilits vaatab ringi, sirvib raamatuid, vaatab küsivalt Edison Vassiljevitši otsa. Too teeb sõrmega vaevumärgatava liigutuse meelekoha suunas.

      „Milleks teile raadio, kui kuulata ei saa?“ küsib miilits.

      Bogdani suunurgad venivad laiali, ta tõmbab pea ühele küljele, vaatab võõrale õige lähedalt näkku: „Vaikiv raadio räägib rohkem.“

      Edison Vassiljevitš hakkab alla minema. Raimond kõhkleb hetke, vaatab selja taha – Serafima on juba kadunud. Ta lööb käega ning järgneb esimehele.

      Bogdan istub vanale voodile, sätib ennast valguse kätte, võtab pooleli jäänud raamatu, kuid ei hakka lugema, vaid vaatab oma kehvade silmadega helendavat punktikest laastukatuses.

      Mõne minuti pärast naaseb Serafima pööningule. Natuke sobramist heintes ning võõraste eest ära peidetud raadiopatareid on üles leitud. Ta istub venna kõrvale, kes hakkab tal tasakesi juukseid silitama. Äkitselt haarab käest, lukustab lühinägeliku pilgu tüdruku silmisse.

      „Mida?“ küsib Serafima.

      „Me kõik oleme tänase vangid, homne aina tuleb ega jõua kohale, mida siin muretseda homse pärast,“ ütleb Bogdan.

      „Aga ma ei muretsegi,“ vastab õde.

      Tänaval jookseb Edison Vassiljevitš mootorratta käima; piirkonnavolinik hüppab sõidu pealt tagaistmele. Raimond haarab parema käega mütsiservast – külm vastutuul tahab seda endale haarata. Ta vaatab otsatuna paistvat majaderida, järve ja kõrkjariba, mis vilksatab põõsaste, majade ja aedade vahel.

      Mida arvata nendest kõrgetest mustavatest peenardest, mille lõhnav muld meenutab pahaendeliselt värsket hauda? Kuidas teada, mida arvavad sinust endast need imelikud Peipsiveere inimesed, kes alatihti peatuvad tänaval, et vahetada üle aia mõni lause? Ehkki teevad lihtsaid töid, räägivad lihtsaid jutte, ühendab neid sõnulseletamatu elutunnetus, mis katab raskesti läbitungitava kilena nende soove, hirme, lootusi ja igapäevast vaeva. Sa võid suruda käe vette ükskõik kui suure jõuga, kuid see voolab pihust välja, tehes sõrmed märjaks ning jättes sellega endalegi loetamatu, kiiresti kuivava märgi. Piirkonnavolinik Raimond tunneb, et vägivallaga võib neid võimu all hoida, nagu inimesi ikka, kuid elutunnetuse kilest läbimurdmiseks ei piisa tulest ja mõõgast. Et teha siinne kant osaks uuest, nõukogude maailmast, tuleb muuta inimeste hinge. Raimond ei tea, kuidas seda teha, ning õieti on tal ka ükskõik, kuni kord on majas ja kõrgemalt tulnud käsud täidetud. Videvikutunnil, asetanud puhastatud säärikud voodi ette kaltsule, tõmmanud niiskust õhkuva teki kurguni ja sulgenud silmad, nihkub argimõtete segipööratud kaardipakk toanurkade pimedusse ning alles jääb ainuke selge ja maine eesmärk – teha Kolki külavanema ilusast tütrest oma naine.

      Õhtul on järve ääres kuulda kudevate latikate lobistamist. Teadjamad inimesed noogutavad selle peale pead ja vaatavad üle, et aknad ei jääks ööseks praokile ega lina õue kuivama. Hommikuks ongi torm kohal – jõuline kevadraju, mis rahuneb päeva või paariga ega too halba ilma, vaid veelgi kauneimaid päevi.

*

      „Tere-tere, lugupeetavad,“ käristab Sergei Vassiljevitš katkise viiuli häälega. „Tulin teilt kanaseemet paluma!“

      „No mis hullu sa ajad, inimene?“ imestab tädi Varvara. „Feofan, ae, külaline!“

      „No seemnekest-munakest, kanakest-kukekest?“ selgitab tulija. „Lahke pererahvas, aidake meid vaeseid! Ei ole Glafira-mutikesel tibupojakestki jäänud, kõik on nahka pannud.“

      „Mis ta tahab?“ hõikab Feofan.

      „Ei mina tea, tule siia!“ ütleb Varvara käsi laiutades.

      Sergei ootab alandlikult, ümiseb midagi omaette.

      „Kanad, räägib, on nahka pandud,“ selgitab Varvara Feofanile.

      „Just nõndamoodi, just nõndamoodi,“ kinnitab Sergei. „Panin panni sooja, lõikasin pekki ja sibulaid – lööks paar muna praadima, aga ei midagi! Teil ilusad pruunid kanad – aidake ristiinimest! Olid mul vanasti tibukesed-kanakesed – sõda võttis koos koduga. Ei jõua inimene ainult kala ja leiba süüa – paljugi, mis Jeesus Kristus jagas.“

      Külaline ütleb jumalapoja nime uut moodi, pika i-ga16. Teadagi – pole meie oma, mõtleb Feofan, aga paljud pole – ei saa selle pärast kõrvu luku panna. Feofan on segaduses. No kuidas sa niimoodi lihtsalt annad, ei ole endalgi kanakasvandus. Soovitaks mujalt vaadata, ent imelik kah inimest niisama ära saata – oleks veel soovitada, kellelt küsida. Ta kutsub külalise tuppa – mehed peavad asju rahulikult arutama, ei ole tarvis, et naine kõrval õiendab. Ometi ei lähe kaubategemisega üleliia kaua. Sergei Vassiljevitš lahkub, pruunikirju kana kaenlas. Lepitakse kokku, et kui kanad hauduma lastakse ning tibusid tuleb, saab neid nii palju kui kulub – hoolitse nagu kord ja kohus, siis jääb neil ka hing sisse.

      „Vanamees, ee! Põrsale vett vaja tuua, janus on loomake!“ kisab Varvara pimehoovist. „Feofan, tule nüüd! Ei jõua mina üksi, Hariton pole ju tagasi!“

      Kuid Feofan ei kuule, istub lummatult köögilaua taga. Ta surub äsja saadud käekella vastu kõrva, kõlksutab tiksumise taktis hambaid kokku. Ettevaatlikult näpib ta kettakest, sätib aja õigeks – seinakell näitab minuti pärast viit. Oh, kui oleks kogu elu üle selline võim. Muudkui kruti, kuidas endal tarvis, edasi või tagasi. Ta jälgib pika seieri ühtlast tuksuvat liikumist, ikka sekund korraga. Natuke, veidi veel, mitte et see midagi muudaks – ja osutid nõksatavad paigale. Kumedate löökide saatel avaneb seinakellas luugike.

      „Noh, kägu, kuidas meeldib?“ küsib Feofan. Ta tõuseb ning tõstab käe võidukalt poolviltu üles.

      Noormees Merkul kõnnib kodu poole, kott kaladega õlal. Ta ei ole neid Arhipi juurde suitsutada andnud, ehkki too lahkelt pakkus – tahab omamoodi, mitte lepaga, vaid et alguses panna leppa ja enne lõppu sületäis kuuske või mändi, maitse pärast. Feofani ja Varvara majast möödudes heidab ta pilgu potisiniste raamidega akna poole, kust kostab käokella kukkumist. Ennäe inimest – majaperemees seisab keset tuba ja tervitab kella sakslaste kombel. Milleks nõnda, mis rada küll käivad mõtted? Merkul vangutab pead. Ei ole asjad õiged.

      Tihti ärkab Merkul öösiti üles, meeles vaid üks – kuidas valgete käelintidega mehed 1942. aastal nende uksele kolkisid, maja pahupidi pöörasid ja isa kaasa viisid. Pärast saatsid omakaitsemehed külavanem Arhipile sõna, et tulgu vankriga järele. Ehkki ema keelas, oli Merkul ise СКАЧАТЬ