Serafima ja Bogdan. Vahur Afanasjev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tellistest ja põllukivist, ja kuigi mõni ütleb, et nii ei ole kombekohane, püsib palvemaja ka siis, kui sõjatuli kümned ümberkaudsed puumajad sootumaks nahka paneb.

      Tsaari-Venemaa aeg saab 1917. aasta revolutsiooniga ümber. Aasta hiljem kuulutatakse välja Eesti vabariik ning eestlased peavad Nõukogude Venemaaga võiduka Vabadussõja. Too sõda starovere ei puutu, kuid pärast Tartu rahulepingu sõlmimist jääb suletuks rammusalt leiba andnud turg – Peterburi, mis nimetatakse ümber Petrogradiks ja hiljem Leningradiks.

      Ikka kõrguvad staroveride kitsukestel aialappidel köögiviljapeenrad, millel jämedad sibulavarred ja käharpäised sigurid seisavad uhkelt, justkui öeldes umbrohule – ennäe, vaata meid, me oleme jumalale lähemal! Ikka kuivavad laiadel varjualustel lavatsitel sibulad ning hallikaks tõmbunud lippidest taradele seatakse märjad kalavõrgud.

      Kuid praegu on mai algus, jää koguneb kuhjadesse ning varahommikul katab poriseks tallatud külatänavat kirmetis. Labidad on teritatud, varred korralikult kinnitatud – kohe tuleb need tumedasse mulda lüüa.

      Hooviväravad on valla. Tädi Varvara puistab kanadele teri. Nende söögikoht, mis talvel asus loomadest soojendatud laudas, on nüüd pimehoovi esimesse otsa tõstetud, nii et keskpäevane päike peale paistab. Kuldab päike, tulevad ka munad kollasemad. Vastu suve võib teri julgemalt ette anda – veidi veel ja kanad leiavad õuest niisamagi nokkimist. Kanadel on ükskõik riigikorrast ja inimeste mõtetest, nemad on rahul, kuniks jätkub süüa ja sooja.

      „Tere, perenaine!“ hõikab keegi käredal, veidi vinguval häälel. „Ilusad kanakesed teil!“

      Võidunud karvamüts pihus ja päike helkimas sinetaval pealael, mida kattev hõre juus on lühike nagu seaharjas, seisab väravas lühike ebamäärases vanuses habemik. Näha on, et sõjas käinud – punnis vatijope alt ulatub välja sinel, kõveravõitu jalgu katmas koredast riidest püksid, kaitsevärvi ja määrdunud.

      Varvara võtab tervituse mokaotsast vastu – kes teab, mida tahab, endalgi nappus majas. Kuid võõras ei soovi palju, uurib ainult, kus asub täitevkomitee. Varvara näitab suuna kätte – mine küsi Edison Vassiljevitši, tema tegeleb sinuga.

      Valla täitevkomitee on kolinud sadama vastu suurde punastest tellistest kaupmehemajja.

      Võõras tatistab, pühib nina käisega puhtaks ning marsib peauksest söakalt sisse. Vastuvõturuumis pole kedagi. Ta koputab mitmele uksele, enne kui ühe tagant kostab jäme mehehääl.

      Võõras astub ruumi ning seisab äkitselt silmitsi püstoliga, mida hoiab ukse taha varjunud Edison Vassiljevitš. Nähes, et sisse astub slaavilike näojoontega hulgus, torkab täitevkomitee esimees relva ükskõikselt kabuuri.

      „Tere, ülemus,“ ütleb võõras.

      Edison Vassiljevitš näitab vaikides toolile suure tammepuust laua ees.

      Võõras jääb püsti, ainult läheneb lauale ja lööb kulpi: „Sergei Vassiljevitš Sukšin, saabusin teie käsutusse!“

      „Ahah,“ vastatakse talle. „Kes sa oled?“

      „Sergei Vassiljevitš Sukšin, nooremseersant, demobiliseeritud. Ei jõudnud Berliinini.“

      „Ahah,“ kordab Edison Vassiljevitš pominal. „No, üldiselt, hästi siis… Ja milleks tulite?“

      „Demobiliseeriti, ütlesin. No vot, elada tahaks nagu korralik nõukogude inimene. Minna kuhugi pole – seal on kõik põlenud.“

      „No paljugi mis, meil on ka mitmel pool põlenud… Kus seal?“

      „Teisel pool järve. Läksin sõtta – oli küla, tulin – vares kraaksub, korstentki pole püsti.“

      „Pabereid näita.“

      Sergei Vassiljevitš võtab põuest dokumendid, paneb lauale ja võtab viimaks istet, teeb hõlmad lahti. Toanurgas õhkab kuuma must raudahi. Täitevkomitee esimees kirtsutab nina – tulijast õhkub nädalate, võibolla kuude pesematust. Söögiga pole mehel hästi läinud – tema närviliselt volksuvad silmad on sügaval tumedates koobastes, lõtv nahk põsesarnadel annab märku, et kunagi on tegu olnud rõõsa, ümara näoga. Edison Vassiljevitš ei tee etteheiteid – dokumentide vahel punetavad kommunistliku partei liikmepileti kaaned.

      „No nii, saame tuttavaks – mina olen Edison Vassiljevitš, valla täitevkomitee esimees. Isanimi on meil sama.“

      Sergei Vassiljevitš liigutab sõrmi, töntsakaid ja määrdunuid nagu ahjukartulid, küüsi raamimas mustad randid – kuid ei anta talle kätt, päritakse hoopis oskuste järele. Vastus ei ole kõige sirgemate killast. Olin, kasvasin, talutööd tegin, siis tuli sõda… No mida sa sellisega teed, või ükskõik millisega. Kolhooside moodustamisega ei jõutud 1941. aastal kuigi kaugele, nii et pole muud kui kaluribrigaadi ja kohe, kui jää läinud – järvele. Nii Edison Vassiljevitš ütlebki.

      Uustulnuk otsustatakse majutada lastetu lesknaise Glafira juurde. Eideke on esiti ehmunud, kui Edison Vassiljevitš „kosilasega“ ukse taha tuleb, aga too lubab tumedaks tõmbunud palkidega majakese korda teha – katus jookseb mitmendat aastat läbi. Mehekätt on hädasti tarvis, sest vana Serpion, joodik ja tujutseja, suri juba enne sõda, läks kasekesse, nagu öeldakse. Õhtul süütab Sergei Vassiljevitš ikooni ees küünla, lööb risti ette, mis siis, et kolme sõrmega, ja eidekese süda on sulatatud. Ei tea kust hangitud vahaküünal põleb kenasti, praksub ainult õige vähem. Vaata, et sa sauna kütad, see on Glafiral korralikum kui maja, on täitevkomitee esimees öelnud. Sergei Vassiljevitš teeb nagu kästud. Lesk Glafira annab talle mehe vanad riided selga ja kuigi need kõhu pealt õieti kokku ei käi, omandab Sergei Vassiljevitš ristiinimese ilme – piirab isegi roostes lambakääridega habet. Vastukaaluks kiilanevale peale on see tal tihe ja must nagu saapahari.

      „Tahavad, tähendab, mind brigadiriks panna,“ kurdab Feofan.

      Varvara kehitab õlgu: „Tahavad, ja mis sulle ei sobi?“

      „Kuidas ma nüüd niiviisi… Eluaeg olen auke raiunud, võrke vedanud, hakka nüüd vanast peast kamandama. Ütleb, tähendab, esimees, et mina ei ole tagurlane, ei ole külakurnaja – nagu siis Trofim oleks, või Isak Palõtš või keegi… Keegi meid kurnanud ei ole, niisama omast saatusest olime vaesed. Ei, mina ei hakka.“

      „Olgu, mis siis ikka – mees majas, jumal taevas,“ sõnab Varvara ohates.

      Nende sõnade peale pistab kägu kellast pea välja ja kuulutab keskpäeva. Võetakse kerget lõunat, eilseid pannikartuleid ahvenaga. Kala kenasti krõbedaks praadinud, nagu Feofanile meeldib. Tänavapoolsed aknad on tehtud nagu eestlastel – käivad lahti. Üks ongi praokile lükatud. Kardin kiigub tuules ja tuppa imbub sulanud maa erutavat lõhna. Kui nüüd saaks veel kruusitäie kohvi, mõtleb Hariton. Sakslaste juures oli see komme talle külge hakanud.

      „Emake, kas kohvi võiks?“

      Pahandab Varvara, mis ta pahandab, aga kui poeg ütleb, et nüüd on kevade esimene päev ja seda tuleb pühitseda, jääb temagi nõusse. Kohviveskit majas ei ole. Hariton saab ülesandeks tagakambrist pool peotäit ube tuua, et need uhmris puruks lüüa – ikka kuivatatud siguriga segi, sest väärtuslikku poekraami ei ole kusagilt võtta.

      „Näh, kurat,“ kohmab Hariton. „Teeb siia võrku!“

      Enne kui keegi jõuab keelata, rehmab ta ämbliku koos võrguga maha ja käib saapaga üle.

      „Mida sa!“ ehmatab СКАЧАТЬ