Serafima ja Bogdan. Vahur Afanasjev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Tema pea puhkab Haritoni õlal. Too mängib õrnalt tüdruku juustega.

      „Noh, kuidas siis?“

      „Mida siis?“ küsib noormees.

      Apollinaria tõstab häiritult pead, ei vasta.

      „Poljake, lollike,“ sosistab Hariton ja surub tüdruku kõvasti embusse, „nüüd sa oled mu naine.“

      „Jah?“ küsib tüdruk osataval toonil, kuid ometi lootusrikkalt.

      „Oled jah naine mulle! Juba nüüd, meie vahel. Nüüd ja igavesti!“

      „Ja teised?“

      „Mida meil teistest, neil on oma elu,“ tõrjub Hariton. Ta püüab küsimusi suudlustega lämmatada, ent Apollinaria ei jäta jonni, vaid surub noormehe käe endale jalgade vahele.

      „Aga see?“

      Hariton märkab enda sõrmedel punast. Tema näost, mille otsusekindlus kõlbaks löömamehelegi, paistab murelik mõtlemine. Reaalsus on siinsamas, eiramatu ja kõikjalviibiv. Lahtiselt väravalt tagasi ei pöördu, olgu ajad kui keerulised tahes.

      „Kui talv tuleb…“ ütleb Hariton.

      Apollinaria pöörab ennast mehe peale, surub tolle pea kahe käega vastu maad, vaatab silma.

      „Lubad?“

      „Luban, juba lubasin! Aga on nii – inimene lubab, jumal otsustab.“

      Järvel kääksatab valjusti aerutull. Üle pilliroopuhmastiku, kus nad lebavad, sõuab pilvevari. Siit samast lähedalt hõljutab tuul nendeni õitsevate toomingate lõhna, mis on ühtaegu magus ja kibe.

      Nööpe on ees täpselt tosin, kuus kummaski reas, ning taga veel neli – kõik säravad heledamalt kui taevatähed talveööl. Rihm jookseb vöökohast natuke kõrgemalt, alumiste nööpide vahelt. Tumesinist sinelit ääristavad punased randid. Särk on värskelt pestud ja tärgeldatud, vorm lausa tuliuus. Rihma kinnitades jääb piirkonnavolinik esiti hätta – ka see on vastne, pannal ei mahu hästi august läbi ning pealegi värisevad temal, Raimond Uuskülal, karastunud rindemehel käed!

      Uksele koputatakse.

      „Nii, ülemus, säärikud!“ ütleb Edison Vassiljevitš.

      Ta ulatab Raimondile pikasäärelised jalanõud, läikivad, nii et kasuta või peeglina – seda kunsti valdab esimees paremini kui ükski teine. Mitte sadu, vaid tuhandeid saapaid on ta lapsena läikima löönud! Ei olnud kerge, kui ema kolme lapsega üksi jäi – tuli tööd teha, kopikaid korjata, nimeta seda või kerjamiseks.

      Kabuur külge, vormimüts pähe ning laualt laiast kristallvaasist suur, vaid õige pisut väsinud roosikimp. Piirkonnavolinik on valmis.

      „Noh, hakake pihta, teeme ära, päike tuli välja!“

      Raimond noogutab, tahaks nagu midagi öelda, aga ei leia sõnu.

      Õues paistab tõesti päike, kuid kui nad silmi kissitades väljas seisavad, hakkab ootamatult uuesti sabistama. Soojad hõredad vihmapiisad langevad maha ning erkroheline muru lööb särama.

      Külatänaval kulgevad lehmad lõunasele lüpsile. „Ee! Kuhu, metsaline!“ hõigub külamutt värsket vitsa vibutades. Mehed kohmetuvad – neid on märgatud. Naine tervitab, jääb vaatama. On, mida uudistada. Edison Vassiljevitši trofeemootorratta lenkstangi küljes ripuvad punased lindid. Külgkorvi on esimees seadnud noore kasepuu.

      Viivitusega märkab Edison Vassiljevitš vastata: „No tere-tere, kuidas teid kutsutigi…“

      „A Jefrosinija olen ma, Kipriani naine. Tädi Sinja, kutsuvad. Kuhu te siis nõnda, ega ometi kosja?“

      „Oh, mis te nüüd, tädi Sinja, me niisama, agitatsiooni teeme – näete, punased lindid siin…“

      „Ahah, no kuidas arvate. Aga see on enne.“

      „Kus te ennet näete?“

      „Et vihma sajab ja päike paistab, korraga, vot, nagu praegu. Ütlevad, näkineiud sellise ilmaga suplevad. Ei tea, ei ole näinud. Ju see midagi tähendab, kui teil sellised käigud ees.“

      „No mis enne, meie oleme kommunistid, meie peale ended ei hakka.“

      „Kuidas suvatsete, kuidas suvatsete. Noh, jumal teiega, pojakesed,“ ütleb tädi Sinja ja sähmab vitsaga vastu Raimondi tagumikku.

      „Ai,“ kiljatab too ootamatusest kõrge, naiseliku häälega.

      Rohkem midagi lisamata ajab külanaine lehmi edasi, endal nägu naerul.

      Raimond pungitab pahameelest põski, kuid hoiab ennast tagasi – mine tea, millist kosjakommet täites mutt teda vitsutas. Pealegi matab hinge, otsekui oleks kärnkonn kurku pugenud. Sõjaväljade pori näinud trofee-mootorrattas ei taha esimese partsuga käima minna. Raimond tahab oma ratast pakkuda, ent ikka ei tule sõnakestki kuuldavale. Puhkides püüavad mehed rasket masinat käima lükata. See nõksatab, turtsub ja vaikib. Proovitakse uuesti. Edison Vassiljevitš astub saapaga lehmakooki, vannub, kuid ei peatu, laseb siduri lahti – Zündappi mootor kuriseb, partsatab, köhib ning hakkab järsku ühtlaselt käima.

      Ka aeglaselt sõites jõuavad nad mõne minutiga Arhipi maja juurde – õieti oleks võinud jala minna, aga kuidas sa nii tähtsat asja vaese mehe kombel ajad, mõtleb Edison. Ta hüppab sadulast, kiirustab laia värava juurde, veab selle päris vallale. Kilgates tormavad naabruskonna lapsed uudistama, kuidas mehed mootoriruigatuse saatel ümber majanurga pööravad, nii et tagaratas poriseks sõtkutud maapinnal vänderdab ning külgkorv peaaegu õhku kerkib.

      Masin vaikib.

      Hobusehigi lõhn ummistab sõõrmed.

      Raimond luksatab.

      Järve pool on taevas tumedaks tõmbunud. Majast, laudast, aiast ilmub Arhipi sugukond, teiste seas Bogdan, kes tuleb otsejoones Edison Vassiljevitši juurde ning tervitab kraapsu tehes, endal häbematu muie näos.

      Raimond luksatab veelkord, püüab hinge kinni hoides aeglaselt kümneni lugeda. Hetkeks on ta rahul, et keegi ei tee teda märkamagi, ent kohe valdab teda veel suurem ebakindlus.

      „Oleks, vot,“ alustab Edison, „peremehega juttu teinud. Ei tea, kus peremees käib?“

      Keegi nõksutab peaga kopli poole, kust juba läheneb Arhip, rakmeid käes keerutades. Ta tervitab mõlemat külalist kätt pidi.

      „Aulik seltsimees,“ räägib Edison pidulikult, „kuulsin, sa oled hobuste asjus targem kui kuningas Saalomon. Oleks meil, vot, tahtmist kaupa teha.“

      Arhip kissitab silmi, hindab mehi.

      „Olgu, tulge tuppa.“

      Nad lähevad majja. Naised ja lapsed käsutatakse õue.

      Suures toas teeb Arhip ikooni ees ristimärgi. Ka Edison, heites veidi kõhkleva pilgu Raimondi suunas, lööb risti ette – aga uut moodi, kolme sõrmega, mitte nagu Arhip. Raimond liigutab ebamääraselt kätt, nagu tahaks kõhu pealt kärbest ajada. Arhip vangutab vaevumärgatavalt pead.

      Vaevalt jõuab Edison Vassiljevitš üles СКАЧАТЬ