Serafima ja Bogdan. Vahur Afanasjev

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Kärmelt lendab kirves ta käes – ei tea keegi, mil viisil löögid aina õigesse kohta tabavad – mees lööb, kirves näeb. Tulehakatis käib kuiva puuga, pärast juba läheb peeneks raiutud lepp, lõikekohad punetamas – lepp on ainus puu, millel veri sees nagu inimesel, kuid mis parata, tuleb võtta ja põletada. Ega külade lähedal muu kui lepp tahagi kasvada, kui ehk kõrgemates ja kuivemates kohtades mõni mänd, madal kuusk või üksik kange iseloomuga lehtpuu.

      „No mis sa nii peenikesi, pole tarvis!“ toriseb vanaema.

      Bogdan jääb endale kindlaks: „Tarvis, ikka tarvis, kuidas need läbimärjad muidu põlevad.“

      „Olgu, pojake, ja aitab juba! Ega me kogu külale…“

      Varsti on halge rohkem kui küllaga. Pole rahu Bogdani hinges – tahab veel suure kuhja nõgeseid valmis rebida, kuid nüüd tuleb vanaema lausa vahele – vara ju, närbuvad ära ja ei tule neist suitsukalale kuldkollast läiget. Nõges ka jumala looming, mis siis, et kõrvetab – ei ole õige teda asjata tappa.

      Bogdan asetab prillid õunapuu võra vahele. Ta pomiseb midagi, teeb venitusi, kasvatab tiritamme, hakkab siis kasehalgusid kinnisilmi õhku pilduma ja kinni püüdma. Enamjaolt saab ta need puhtalt kätte, vaid mõni üksik nätsatab maha. Vanaema vangutab pead – oleks mõni kasulik töö anda, kuid midagi ei tule pähe.

      Tänaval podiseb mootorratas.

      Bogdan, kes on just vana vaiba maha laotanud ning rätsepa moodi istet võtnud, pöörab pead. Tal on õigus, podin lakkab nende maja juures. Kostab meeste hääli, värav kääksatab, koer haugatab.

      Bogdan tõuseb rahulikult ning enne veel, kui ta jõuab prillid ette torgata, ilmub maja nurga tagant nähtavale esimees Edison Vassiljevitš koos võõra meesterahvaga. Tollel on punaste lampassidega püksid jalas ning pruunist nahast püstolikabuur külje peal. Noor pehmete joontega nägu kaldub rasvumisele, areneval topeltlõual veiklevad hõredad porgandikarva udemed.

      „Tere päevast!“

      „Tere-tere, pojakesed,“ ütleb vanaema Akulina neile kepi najal vastu minnes. „Mis teid siia tõi?“

      Edison Vassiljevitš kiidab ilusat ilma, küsib põllutööde kohta. Võõras mees vaikib, uurib suitsuahju.

      Edison Vassiljevitšil ei tule jutust puudu: „Küll näete, varsti ehitame uue sadama, Moskva saadab suured mootorlaevad! Hästi hakkame elama, hästi ja sõbralikult.“

      „See on hea, see on hea, aidaku teid jumal!“ kiidab Akulina.

      „Noh, ja kuidas noorsugu on meelestatud?“ pöördub Edison Vassiljevitš Bogdani poole. Too kehitab õlgu.

      „A millest see teil aina nõnda? Ma ei ole ka vana mees, aga aru ei saa – muudkui kehitate õlgu. Rääkisin, vot, tolle Haritoniga, rääkisin Pimeniga, hommikul paatide juures – õlad käivad nagu veski, valaks vilja, tuleks jahu! Sul on prillid, küllap loed raamatuid…“

      „Mida meie, külainimesed, ikka öelda oskame,“ vastab Bogdan. „Kui saad aru, on asjad, nagu on. Kui aru ei saa – ikka on kõik, nagu on.“

      „No-noh, näed, rääkida oskad küll! Aga koosolekutel võiksid siiski käia. Vennad sul vahel tulevad, saavad targaks. Nüüd on uued ajad, kõigil on palju õppida. Mina ka muudkui õpin. Kas teil raadio on?“

      Selle sõna peale lõpetab võõras mees suitsuahju uurimise.

      Bogdan kehitab jällegi õlgu, mille peale Edison Vassiljevitš laksab endale vastu otsaesist ning hakkab naerma – natuke südamest, natuke tehtult.

      „No hüva, hüva, pean vist vanaemalt küsima. Tädi Akulina?“ hõikab esimees maja poole, kuhu vanaeit on poolenisti märkamatult kadunud.

      Võõras mees rehmab käega ja teeb esimest korda suu lahti.

      „Ärge keerutage,“ ütleb ta eesti keeles. „Mitu raadiot teil peres on?“

      „Üks,“ vastab Bogdan. „Kes küsib?“

      „Mina küsin,“ sõnab võõras. Ta läheb üle vene keelele, mida räägib puiselt, aga üpris õigesti. „Lubage tutvustada – vanemleitnant Raimond Uusküla, piirkonnavolinik.“

      „Meeldiv tutvuda, seltsimees Raimond,“ ütleb Bogdan aupaklikult, kuid miilitsavolinikule ei jää märkamata tema suunurga õhkõrn kaardumine. „Bogdan Arhippovitš, invaliid.“

      „Seda ta niisama, tubli poiss on,“ torkab Edison Vassiljevitš vahele.

      „Meil on käsk kõik raadioaparaadid kirja panna,“ teatab Raimond. „Lääs on hakanud edastama saateid, mis sisaldavad imperialistlikke provokatsioone. Ei ole hea, kui need häirivad töötavaid inimesi.“

      Bogdan kehitab kolmandat korda õlgu ning seekord ei naera keegi.

      „Seltsimees, me ei hakka ju rohkem kordama!“ ütleb Raimond jahedalt. Ehkki Edison Vassiljevitš püüab märku anda, et ehk pole vaja, lähevad mehed pimehoovi kaudu majja. Majast suuremas laudaosas, mis täidab ka hobusetalli aset, korskab valjusti hobune, ammub kaks lehma, röhivad sead – need on ammu kirja pandud. Veel sõja ajal oli loomi rohkem, kuid need on maha löödud või määramata ajaks ära antud, et vältida kulaku, rikkurist külakurnaja nimetust ja sellega kaasnevaid kohti. Teiselt poolt Peipsit-merekest on küllalt kuuldud, milliseid repressioone võib liigse ettevõtlikkuse eest kaela saada.

      Nüüd kamandab miilitsamees hoopis raadioaparaate ette näitama. Ohtu ei saa iialgi lõpuni välistada.

      Tuppa pääsemiseks tuleb kõigepealt astuda puust trepikest mööda laiale platvormile. Selle nurgas on lauake kruustangide, puutööriistadega, ukse kõrval pööninguredel, teises nurgas solgipang. Miilits uurib kõike silmadega, jätab meelde. Saapad pühitakse korraliku, linna moodi uksemati sisse puhtaks. Esimene ruum, kuhu astutakse, on köök – kohe ukse kõrval peremehe magamisase, kardinakesega muust ruumis eraldatud. Suur pliit – külmal talvel keedetakse siin loomadelegi rokka, muidu käib see haisev töö sauna pajas. Söögilaud on pikk, hoolega mahutades saab kogu pere istuda, kuigi tavaliselt süüakse kordamööda.

      Keset maja on hiigelsuur Vene ahi, mida köetakse köögist – samast ahjusuust käib sisse pada, lükatakse puust labidaga leivad küpsema. Ahjusuu kõrval on pliidiosa, mille ees askeldab vanema venna naine Taisija, prullakas, kõht ees. Ahi on äsja kütte pandud, köögis heljub veel suitsu. Laes parte peal on sibulakotid, kalapüügiriistad. Keskmine tuba on juba puhas ruum, selle sisemine sein on lesoga truup, millel kõlgutavad jalgu kaks särgiväel last. Akendega seinas on voodid, uksepoolne neist riidekapiga eraldatud. Tagumisi tube on lausa kolm – suur tuba ja kaks kitsukest. Siseuksi ei ole, ainult kardinad.

      Vähene mööbel on mõeldud vaid peamiste vajaduste teenimiseks – pikk pink, taburetid, kirjutuslaud, petrooleumilambid. Elektrit ei ole majja pandud. Kummutil seisab kohmakas raadio, kõrval must ümmargune metalltaldrik – kõlar – ja puust raami sisse ehitatud suur patarei, mida käiakse küla peal laadimas.

      „Selline siis… Ja kus õige raadio on?“ küsib Raimond.

      „Milline õige?“ imestab Bogdan. „See on Philips, mis, ei meeldi?“

      „Aga sina, ära naljata minuga,“ pahandab Raimond. „Peitsite ära? Kui tarvis, otsin maja läbi. Leian – tuleb pahandus!“

      „No on teine veel, pööningul,“ СКАЧАТЬ