Kättemaks. Jasmine Cresswell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aga vajan su abi. Tänu taevale pole sel minu restoranidega vähimatki pistmist. Kas töötab hästi sinu paigaldatud turvasüsteem või on mul õnnestunud palgata truud ja ausad töötajad. Loodan, et põhjus on viimases.”

      „Mina samuti. Miski ei meeldi mulle rohkem kui installida turvasüsteemi, mis ei aktiveeru kunagi. Millega saan sind aidata?”

      „Lootsin, et sul on aega ühe autonumbri jälgi ajada. Tegu on Virginia numbrimärgiga ja tahan teada, kelle nimele on auto registreeritud. Kas sul on Virginias kontakte?”

      „Paar kontaktisikut mul on. Loodetavasti tulevad nad mulle vastu. Ütle number ja annan endast parima.”

      „Viimases numbris pole ma kindel. Väljas oli pime ja ma ei näinud hästi, kas numbrimärk oli AB7 4K3 või AB7 4K8. Auto oli hõbehall kaheistmeline Mercedes. Ma ei tea, kas see midagi annab.”

      „Kindlasti annab. Sellest on suur abi.” George Klein oli nii taktitundeline, et ei pärinud, miks Luke ajab Virginia autonumbri jälgi. „Lasen mõlemad numbrid autoregistrist järele vaadata ja kui mu kontaktisikud on endiselt tasemel, võin sulle homse tööpäeva lõpus öelda nende omanike nimed ja aadressid.”

      George helistas Luke’ile järgmise päeva pärastlõunal mehe kõige väiksemasse ja tagasihoidlikumasse Luciano restorani Oakbrookis. Eradetektiiv teatas Luke’ile, et auto numbriga AB74K3 on Hyundai ja selle omanik on naine nimega Jennifer Parker, alalise elukohaga Restonis Virginias.

      „Tuginedes sinu infole, et auto oli hõbehall Mercedes, arvasin, et omanik pole meie otsitav isik,” ütles George.

      „Ei, ma otsin meest,” ütles Luke. „Ta on minu vana sõber ja me… ee… oleme teineteist silmist kaotanud.”

      George Klein jättis lahkelt Luke’i hädise õigustuse kommenteerimata. „Seevastu auto numbrimärgiga AB7 4K8 on kaheteistmeline Mercedes CLK 550,” ütles ta. „Autoregistris on selle värviks märgitud Õhtupärl. See sarnaneb juba rohkem sinu otsitavale autole.”

      „Jah, see on kindlasti see õige.”

      „Selgus, et auto vahetas eelmisel nädalal omanikku. Uus omanik registreeris end kõigest paar tundi enne minu järelepärimist, nii et meil vedas. Praegu on auto registreeritud Arlingtoni Mercedeste edasimüüja nimele. Arvasin, et tahad teada eelmise omaniku nime…”

      „Jah, kindlasti.”

      „Tolle nimi on Stewart M. Jones.”

      „Tuttavat nime kuuldes jäi Luke’il hing kinni. Võis olla puhas juhus, et Jones müüs auto maha vahetult pärast seda, kui ta oli meest restorani parklas jälitanud, samas võis selline kiirustamine tähendada ka, et Ron Raven oli nii kindlalt otsustanud end varjata, et avastamise ärahoidmiseks oli valmis loobuma peaaegu tuttuuest Mercedesest.

      „Kas said teada ka härra Jonesi aadressi?” küsis Luke eradetektiivilt.

      „Jah. Härra Jones elab Virginias McLeanis, Kuuse väljakul majas number 2737.”

      „Tänan, George. Olen sulle kiire teeninduse eest väga tänulik. Kas saad minu heaks midagi teha? Uuri välja, kas Stewart Jones elab veel Kuuse tänaval.”

      „Arvasingi, et tahad seda teada.” George Kleini häälest kostis rahulolu oma ettenägelikku pärast. „Pärisin juba majaomanikelt järele. Nende sõnutsi asuvad Kuuse väljakul põhiliselt üürimajad, kuid see on üpris noobel kant. Suuremas osas on üürnikud diplomaadid ja ärimehed. 6. rajoonis, kus härra Jones auto registreerimise ajal elas, on üür viis tuhat taala kuus. Majad on möbleeritud ja hinna sees on koristaja teenus, kes käib kord nädalas. Washingtoni kohta pole see midagi erilist, aga silmanähtavalt pole see odav. Härra Jones elas sellel aadressil kõigest kuu aega ja lahkus kolme kuu eest, tasunud kõik arved. Kinnisvarafirma ametniku sõnutsi polnud härra Jonesis ega tema lahkumises midagi erilist. Loomulikult uurivad nad kõigi üürnike tausta, kuid härra Jones läbis järeleuurimise puhtalt.”

      Kui Ron Raven on elus ja tahab seda tõika varjata, on Washington ideaalne peidupaik, mõtles Luke. Washingtonis ei märka keegi võõraid või sissesõitnuid, sest terve linn on neid täis. Roni seisukohast oli Ühendriikides vähe linnu, kus olid paremad ärivõimalused koos rohkete mõnusate peidupaikadega.

      Tõsiasi, et „Stewart Jones” läbis tavapärase taustauuringu libedalt, ei üllatanud Luke’i vähimalgi määral. Ron Raven oli võimalike klientide taustu kontrollinud kolm aastakümmet ja teadis kindlasti ohupunkte, mille eest end kaitsta. Kõigele tipuks oli ta kakskümmend kaheksa aastat kahenaisepidamist varjanud. Ta ei usaldanud kunagi kedagi täielikult, kandis kaasas kaht dokumendikomplekti ja leiutas tõe varjamiseks usutavaid lugusid. Praegu sellele mõeldes taipas Luke, et Ron Ravenil olid kadumiseks ja uue identiteedi all ilmumiseks peaaegu ainulaadsed teadmised.

      Paraku oli aga nii, et mida rohkem oli Luke veendunud, et Stewart Jones ja Ron Raven on üks ja seesama isik, seda raskem oli tal ette kujutada, kuidas meest leida. Kõigele tipuks peab ta õige pea vaagima küsimusi, mille Anna eelmisel nädalal oli tõstatanud. Kas ta teeb Ravenite perekonnale teene, kui teatab neile, et nägi Roni? Või soojendab ta üles kuumad tunded, mis pärast traumeerivat uudist Roni surmast olid hakanud maha jahtuma?

      „Arvatavasti on liiga palju loota, et härra Jones jättis firmale oma uue postiaadressi,” ütles Luke George Kleinile.

      „Õigupoolest jättis küll, aga see asub Austraalias, täpsemalt Adelaide’is. Ma ei uurinud asja edasi, arvates, et pean enne sinuga nõu.”

      „Härra Jonesi postiaadress asub Austraalias?”

      „Jah. Kas see üllatab sind?”

      „Jah.”

      „Nagu ma aru saan, ei teadnud sa, et härra Jones on Austraalia diplomaat?”

      „Austraalia diplomaat?” Luke vahtis mõttelagedalt mereandide edasimüüjaga sõlmitava lepingu mustandit, mida ta enne eradetektiivi telefonikõnet oli lugenud. Ron Ravenil olid kahtlemata anded, millest tema perekondadel õrna aimugi polnud, kui tal õnnestus edukalt austraallast kehastada.

      „Luke? Kas oled veel seal?”

      „Vabandust, sa üllatasid mind, see on kõik. Arvasin, et… härra Jones… on ameeriklane.”

      „Võib-olla ongi. Kui keegi tahab end varjata, on välismaalase identiteedi võtmine suurepärane lüke.”

      „Miks nii?”

      „Ühendriikides on isikuandmete kontroll üles ehitatud sotsiaalkindlustuse numbrile. Austraalia diplomaadil pole Ühendriikides sotsiaalkindlustust, mis tähendab, et tema isikuandmeid on palju raskem kontrollida, rääkimata sellest, et see on tunduvalt kulukam.”

      „Seega on palju raskem avastada, et Stewart Jonesi pole tegelikult olemas,” ütles Luke.

      „Kindel see,” lausus George. „Kui Stewart Jones pole aga austraallane, saab seda kaunis lihtsalt kindlaks teha. Kas tahad, et kontrollin tema kinnisvarafirmale antud postiaadressi?”

      Luke’i esimene uid oli jälitamine lõpetada. Mida kuradit loodab ta saavutada, jälitades pöörast mõttekujutlust tuhandete kilomeetrite kaugusele üle Vaikse ookeani? Siiski ei suutnud mees seda ka niisama jätta.

      „Kuna saime nii lühikese ajaga nii palju teada, ei tee see arvatavasti halba. Tänan, СКАЧАТЬ