Kättemaks. Jasmine Cresswell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Anna jäi kõigutamatuks. „Avery on ilus naine, kuid nähes teda Larry Kingis intervjuud andmas, jättis ta mulle pesuehtsa snoobi mulje. Ilmselt on ta sedasorti naine, kelle aluspesule on tikitud tema nimetähed ja kes ei lahku kunagi kodust ilma pärleid kaela panemata.”

      „Kas ta jättis sulle tõesti sellise inimese mulje? Roni mõrva järel näidatud teleklippides näis ta mulle nagu iga teine närvivapustuse üle elanud naine.”

      Anna kehitas õlgu. „Seda muidugi ka. Iva on aga selles, et ilmselt sa eksid. Sa ei saanud Ron Ravenit näha.” Anna häälest kostis lõbusust. „Ta on juba pool aastat surnud, mis välistab võimaluse, et ta sõi siin õhtust.”

      Luke arvas, et on lollilt põikpäine, kuid vaidles sellegipoolest õe lihtsale loogikale vastu. „Politsei ei leidnud ei Roni ega temaga hotellitoas olnud naise laipa. Keegi ei saa kindlalt väita, et ta on tõepoolest surnud.”

      „Kui sina välja arvata, arvab seda terve maailm.” Anna kortsutas kulmu. Naise lõbusus oli kadunud. „Politsei ei leidnud nende laipu ainult seepärast, et mõrvar viskas ohvrite surnukehad mitme miili kaugusele kaldast Atlandi ookeani. Nägid oma silmaga seda turvakaamera verdtarretavat salvestust, kus mõrvar sõidutab mööblikäruga surnukehi jahile. Seda videot näidati igas telekanalis ja fotod olid ajalehtedes. Ka parima tahtmise juures ei saanud nende klippide nägemisest hoiduda.”

      Luke kehitas õlgu. „Mulle ei tundunud need videod kunagi eriti veenvatena. Nägin ainult maskis inimest – pole teada, kas meest või naist – kärutamas midagi jahi pardale.”

      „See polnud miski. Kärul olid ilmselgelt laibakotid.”

      „Olgu, ta kärutas laibakotte. Kuid taeva pärast, kotid olid kinni! Neis võis olla mis iganes, alates mustast pesust kuni Vene tsaari kroonijuveelideni.”

      „Jah. Sul on õigus – võis,” sõnas Anna nipsakalt. „Politsei aga usub, et neis kottides olid Ron Raveni ja temaga hotellitoas viibinud naise laibad ning ilmselt on neil õigus. Lõppude lõpuks leidsid politseinikud jahi pardalt mitmes kohas verd ja sa ise ütlesid, et hinnatud labor tegi DNA-analüüside põhjal kindlaks, et see veri kuulus Ron Ravenile. DNA ei valeta, Luke.”

      „Olen nõus. Ma ei vaidlegi vastu DNA tõenditele, mis kinnitavad, et jahi tekilt leitud veri kuulub Ronile.”

      „Näed nüüd.”

      „Tõsiasi, et labor tegi kindlaks, et see on Roni veri, ei ütle meile aga midagi selle kohta, kuidas see jahile sattus,” rõhutas Luke. „Kui tilgutan näiteks pudelitäie sinu verd oma magamistoa põrandale, ei tähenda see, et oled surnud või isegi seal käinud. DNA analüüs tõestaks lihtsalt, et minu magamistoa põrandal olev veri kuulub sulle.”

      „Kuidas Ron Raveni mõrv siia puutub?”

      „See näitab lihtsalt seda, et kuigi varastatud jahi tekilt leiti Roni verd, pole meil õrna aimugi, kas ta on elus või surnud.”

      „Mida sina siis arvad?” Anna vaatas venda pingsalt. „Kas tahad öelda, et Ron ja tundmatu naine lavastasid oma mõrva küllalt veenvalt, et panna kogu Miami politsei seda uskuma? Jumal hoidku, Luke, tule ometi mõistusele.”

      „Kuna ma äsja Roni nägin, pidi just nii juhtuma.” Luke’i hääl oli kangekaelne. „Ronil oli lihtne endale ise sisse lõigata ja tilgutada oma verd igale poole, jättes mulje tulistamisest.”

      „See pole kaugeltki lihtne.” Anna raputas pead. „Toas oli palju verd. Me ei räägi sõrme lõikamisest. Verd oli palju rohkem ja vereplekkide asukoha järgi võis arvata, et teda tulistati.”

      „Kui Ronil oli kadumiseks mõjuv põhjus – ja ilmselt oli –, oli ta hea meelega nõus paar pinti oma verd ohverdama.”

      „Unustasid ühe tähtsa asja – politseinikud tegid Roni mõrvari isiku kindlaks.”

      „Jah, tegid küll.” Luke hääl nõretas pilkest. „On üldteada, et politsei ei süüdista kunagi mõrvas vale inimest.”

      Anna pööras vasaku käe ja pööras peopesa ülespidi. „Siin on nädalaid kestnud professionaalne juurdlus ja kuhjakaupa asitõendeid, mis kinnitavad, et Roni mõrvas hotellitoas mees, kes oli varemgi tapnud.” Naine pööras parema käe ülespidi. „Siin on fakt, et nägid nõbu Bruno restoranis õhtust söömas kedagi, kes sarnanes väga Ron Raveniga.”

      Anna kallutas pea küljele ja ohkas tehtud nõutusega. „Hmm… Vaatame. Millist teooriat uskuda? Kas Ron on elus või surnud? Heldeke, mul pole aimugi.”

      Luke kummardus laua kohale. „Lõpeta ninatarga mängimine ja selgita mulle, mida teame Ron Raveni kadumisest sellist, mis lubaks oletada, et mees oma mõrva lavastas.”

      „Arvasin, et ma just tegin seda, aga olgu, teen seda veel kord.” Anna loendas sõrmedel oma väiteid kaasa. „Roni hotellitoast leiti küllalt palju verd, et oletada, et mees oli tõsiselt vigastatud. Sama käib tema naiskaaslase kohta. Politseinikud leidsid toast ka kolmanda inimese verd. DNA-analüüsid näitasid, et see kuulus kurjategijale, kes oli varem mitu aastat kahe inimese tapmise eest trellide taga veetnud. Lisaks pole pärast Roni kadumist tema pangaarvel liikumist olnud. Kui Ron oleks oma surma lavastanud, oleks ta suure summa raha niisama tuulde heitnud. Miks pidanuks ta seda tegema?”

      „Sest Ronil oli kaks naist ja ta elu oli muutunud liiga keeruliseks?”

      „Tal oli mitu aastakümmet kaks naist olnud,” vaidles Anna vastu. „Kumbki naine ei kahtlustanud midagi.”

      „Võib-olla olid Ronil rahalised raskused.”

      „Ta rahalises seisus polnud mingit pinget. Kõik on nõus, et Raveni Ettevõtted andis enne Roni kadumist suurt kasumit ja annab ka praegu.”

      Tundes vajadust õega vaidlemise asemel teha midagi kasulikumat, lükkas Luke tooli lauast eemale. Võib-olla ei tahtnud ta aga lihtsalt endale tunnistada, et Anna jutt on igati loogiline. „Pean rääkima Ron Ravenit teenindanud ettekandjaga.”

      „Ron Raveni teisikut teenindanud ettekandjaga,” parandas Anna.

      Luke ei teinud õe etteheitest välja. „Palun vabandust, Annie, aga see võtab kõigest paar minutit. Vali magustoiduks midagi meelepärast, eks?”

      Luke läks saali teise otsa ja ootas kannatlikult, kuni noor naine serveeris viiest ärimehest koosnevale seltskonnale eelrooga. Ta peatas kööki tagasi ruttava naise ja vaatas tema nimesilti.

      „Tere, Merrie. Palun vabandust, et raiskan teie aega, kuid minu nimi on Luke Savarini. Olen Bruno Savarini nõbu.” Luke viipas peaga saali teises otsas istuva Anna poole. „Too seal on mu õde Anna. Võib-olla tunnete teda – ta on siinne püsiklient.”

      „Vabandust, aga olen siin uus.” Naine naeratas ja üritas kärsitust mitte välja näidata, kuigi kahtlemata ta nii tundis. „Sellegipoolest on rõõm teiega tuttavaks saada, härra Savarini. Loodetavasti teile ja teie õele õhtusöök maitses.”

      „Tänan, toit viis keele alla.” Tavaliselt oli Luke’il toidu suhtes raske valetada, seekord ta aga vaevu märkas seda. „Teenindate ka toda ukse juures olevat lauda, eks ole?”

      Merrie vaatas vaba laua poole, mille poole Luke osutas ja noogutas. „Jah, miks te küsite? Kas sellega on probleeme?”

      „Kaugeltki mitte.” Näib, et Merrie on juba kaitseasendi sisse võtnud, mõtles СКАЧАТЬ