Kättemaks. Jasmine Cresswell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tardus soolasambaks. Äkki hüppas ta püsti ja jõudis toolist kinni haarata just õigel hetkel, et takistada selle ümberminekut. „Tulen kohe tagasi,” ütles ta õele ja kiirustas paarikese poole.

      „Mis lahti, Luke? Kuhu sa lähed?”

      Mees ei vastanud osalt seepärast, et tal ei jätkunud õhku, osalt seepärast, et ta pilk oli nagu hüpnotiseeritult ukse lähedal istuval paaril. Ilmselt tajus mees Luke’i pilku. Ta vaatas üles ja võpatas silmanähtavalt vapustatult. Ta tõusis, võttis naiskaaslasel piha ümbert kinni ja kiirustas koos temaga ukse poole. Naine oli kummaliselt järeleandlik ja kuuletus mehele sõna lausumata.

      Luke’i teele jäi toidust lookas kandikuga kelner ja varjas tal vaate. Mees soovis, et suutnuks kelneri jõhkralt teelt eest lükata nagu filmis. Kuradile see kandikule laotud toit! Harjumus sai aga võitu. Nõusid kandvale kelnerile tee andmine oli sügavalt sisse juurdunud. Luke astus kelneri teelt kõrvale ja kaotas nii kriitilise tähtsusega sekundeid. Ta pidi kaks korda vabandama koguka naise ees, kes oli tooli lauast kaugele lükanud ja moodustanud nii ületamatu barrikaadi. Lõpuks õnnestus Luke’il läbirääkimiste tulemusena barrikaadist mööda saada. Ta pressis end viimase kahe administraatori töökoha ees seisva laua vahelt läbi ja jõudis viimaks vabale põrandale. Selleks ajaks olid mees ja tema kaaslane silmist kadunud.

      Luke jooksis välja, kirudes end viisakuse pärast maapõhja. Miks polnud ta küünarnukke käiku lasknud ja teinud endale söögisaalis teed? Kurat nende mahakukkuvate nõudega! Kahjuks oli parklas palju rahvast ja Luke ei näinud paarikest kusagil. Kurat, kas neil tõesti oli ärasõitmiseks piisavalt aega?

      Restorani esine parkla oli mitme erikauplusega ühine. Platsil kõndis vähemalt tosin inimest ja kurvis seisis prügiauto. Kuigi parkla oli valgustatud, oli ööõhk nii niiske, et väljas sadas hõredat uduvihma. Luke’i pahameeleks muutis see nähtavuse pea olematuks. Viimaks märkas ta jälitatavaid ainult seepärast, et mees jooksis, kõrgetel kontsadel komistav kaaslane kohmakalt kannul.

      „Seis!” hüüdis Luke möödujate uudishimulikest pilkudest välja tegemata. „Jumala eest, jää seisma! Ron Raven, kas see oled sina? Ron, jää seisma!”

      Mees ei vastanud, vaid kiirendas hoopis sammu. Naine ei suutnud märjal asfaldil temaga sammu pidada. Ta viskas kingad jalast ja jooksis edasi paljajalu.

      Luke tormas seisvate autode ridade vahel paarikesele järele. Mees avas puldiga ukselukud ja viskus hõbehalli Mercedese rooli taha. Ootamata ära, millal ta naiskaaslane autosse istub, käivitas Ron – või tema teisik – auto ja hakkas tagurdama juba enne, kui naine jõudis autoukse sulgeda, rääkimata turvavöö kinnitamisest.

      Luke spurtis. Ta seisis auto taha ja vehkis kätega. Võimatu, et juht teda ei näinud, ometi jätkas ta tagurdamist.

      Mu jumal! Ta ajab mu alla, kui ma eest ära ei lähe, taipas Luke jahmunult. Tal ei jäänud muud üle, kui viimasel hetkel kõrvale hüpata. Juht ei heitnud tema poole pilkugi, vaid pööras kummide vilinal ringi ja kihutas väljapääsu poole.

      „Oli sel mehel vast kiire.” Keskealine naine vaatas Mercedesele järele ja kortsutas kulmu. „Hullud autojuhid. Ta oleks teid tapnud. Kui ta sellist kihutamist jätkab, põhjustab ta kindlasti avarii. Kas teiega on kõik korras?”

      „Tänan küsimast, jah.” Luke taipas just õigel ajal, et kui tal õnnestub auto numbrit näha, saab politsei selle omaniku kindlaks teha. „Vabandage mind. Tõesõna, minuga on kõik korras.”

      Luke pigistas end kahe seisva auto vahelt läbi ja jooksis järgmise vahe poole, kust avanes parkimisplatsi väljapääsu poole kihutavale Mercedesele parem vaade. Autol oli Virginia numbrimärk AB7 4K3. Või oli see hoopis 4K8. Luke kissitas silmi, et numbrit paremini näha, kuid numbrimärk oli määrdunud, väljas pime ja auto kaugenes kiiresti. Mercedes kihutas ühe kvartali edasi ja pööras esimesele kõrvaltänavale. Luke teadis, et on hea jooksja, kuid tal polnud lootustki autole järele jõuda. Mees võttis jakitaskust pihuarvuti ja sisestas auto numbri, enne kui see tal meelest läheb.

      Äkki Luke taipas, et on terve minuti tühja teed jõllitanud. Ta läks tagasi restorani ning naasis rahvast täis laudade ja kelnerite vahel põigeldes õe juurde. Mehe jalad värisesid ja ta hingeldas. Anna oli kavatsenud vennale peapesu teha, kuid talle otsa vaadates muutis meelt.

      „Milles asi?” küsis ta. „Jumala eest, mis juhtus? Kas sinuga on kõik korras?”

      „Ma ei tea.” Luke sirutas käe veiniklaasi poole, kuid lükkas selle eemale ja jõi hoopis ahnelt vett. Ta ütles õele tõtt, nii uskumatu kui see ka oli. „Arvan, et nägin just Ron Ravenit.”

      Teine peatükk

      „Kes on Ron Raven?” Anna kibrutas taipamatult laupa ja võpatas siis jahmatusest. „Kas sa mõtled seda Ron Ravenit? Toda meest Raveni Ettevõtetest, kes finantseeris su esimese restorani avamist ja kes, nagu hiljem selgus, oli kahenaisepidaja?”

      „Jah, just teda ma mõtlen.” Luke üritas oma kärsitust varjata. „Nägin teda äsja. Ta oli siin ja sõi ühe naisega õhtust.”

      Anna tegi üllatusest suured silmad. „Aga sa ei saanud teda näha – Ron Raven on surnud! Ta mõrvati kevadel Miamis.”

      „Nii arvatakse.”

      „Mis tähendab, arvatakse? Ron Raven mõrvati, nagu ka naine, kes oli tema kadumise ööl temaga koos hotellitoas. Oleme tema mõrvast tosin korda rääkinud. Jumal hoidku, Luke, sa ei saa seda unustanud olla! Tookord peale Ron Raveni teleris naljalt midagi polnudki. Tuli välja, et tal oli üks naine Chicagos, teine Idahos…”

      „Wyomingis,” parandas Luke.

      „Õigus, Wyomingis. Lisaks oli tal kolm last. Kaks Wyomingi, üks Chicago naisega. Muidugi on nood nüüd täiskasvanud.”

      „Anna, ma tean seda kõike.”

      „Rääkisime tema lastest, kui noid teleris näidati.” Anna lükkas venna vastustusest välja tegemata läikiva pruuni juuksepahma laubalt. „Kuigi nood pole eriti sarnased, on kõik kolm kahtlemata nägusad. Ron Raveni poega näidati hiljuti uudistes. Mul ei tule ta nimi meelde, kuid ta on Denveris kuulus advokaat.”

      „Ta nimi on Liam. Kuigi ta on olnud seotud mitme kurikuulsa kohtuasjaga, mina teda kuulsaks ei pea.”

      „Ma ei mõelnudki, et tema on kuulus,” täpsustas Anna. „Tahan öelda, et ta kaitseb kuulsaid inimesi. Ta kaitses kohtus Denveri linnapea naist, kui toda süüdistati abikaasa mõrvas. See oli kõigest paari kuu eest, eks ole?”

      Nii nagu kauguste hindamisel, sobis Anna ajataju paremini astronoomilise mõõtkavaga, kuid seekord oli naisel enam-vähem õigus. „Jah. Denveri linnapea mõrvati augustis.”

      „Vaatasin neid uudistereportaaže seepärast, et Ron oli sinu restoranidega seotud. Liam Raven veenis kohtunikku süüdistusest loobuma ja päästis naise kindlast vangimõistmisest.”

      „Ilmselt on Liam hea advokaat. Ka Ron oli oma ametis hea.” Luke kehitas pilklikult õlgu. „Arvan, et professionaalne asjatundlikkus on Ravenite suguvõsas päritav.”

      „Ravenite kohta käivatest uudistest pole kusagil pääsu.” Anna nõjatus toolileenile ja nautis viimaseid veinilonkse. „Eelmisel nädalal nägin hambaarsti juures käies ajakirjas Roni Chicago naise pilti.”

      „Tema nimi on Avery Raven.”

      Anna СКАЧАТЬ