Название: Kahtlusalune. Ravenite triloogia II raamat
Автор: Jasmine Cresswell
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Современная зарубежная литература
isbn: 9789949843572
isbn:
„Keegi, kes oli Jasonit Sophiega koos näinud, ei usuks midagi nii segast.”
„Aga politseinikud pole teie abikaasat koos Sophiega näinud,” märkis Liam vihaleajava rahuga. „Samuti mitte võimalikud vandemehed, kui teie asi kohtusse jõuab. Samas nähti teid Jasoni laiba kohale kummarduvat, mõrvarelv verises käes. Teie pärast võin ma ainult loota, et keegi ei kuulnud teid ja Jasonit eile õhtul tülitsemas?”
Mehe viimastes sõnades oli kindel küsimus. Veel üks inimene nende nimekirjas, kes olid juba kindlad, et ta oli oma abikaasa tapnud, mõtles Chloe väsinult. Ta langetas pilgu. Liam tõlgendab tema vaikimist muidugi mööndusena, et nad olid eile õhtul Jasoniga tülitsenud. Kahjuks oli see tõlgendus tõsi. Nende vaidlus puudutas Jasoni poliitilisi ambitsioone ja kuidas neid kõige paremini saavutada, kindlasti mitte Sophiet.
„Jason ei kahetsenud kunagi oma otsust Sophiet oma tütrena võtta,” ütles Chloe lõpuks. „Sophie oli meie mõlema jaoks rõõmuallikas. Ma ei saa sind selles kuidagi veenda, aga see on lihtne tõde.”
„Kas Jason teadis, et mina olin mees, kes tema naise rasestas?”
„Jah.”
„Ma ei usu teid. Miks ta minult kunagi aru ei pärinud? Miks ta ei nõudnud selgitust selle kohta, miks ma tema naisega magasin?”
Chloe vastas Liami pilkavale pilgule ning üle tema meeleheite libises vihavärelus. „Tõde on selles, et ta pidas meie tütre bioloogilise isa täpset identiteeti mõnevõrra ebaoluliseks. Niikaua kui sa tõde ei teadnud, polnud ta huvitatud sinult seletuse nõudmisest.”
Chloe’ torge tabas märki ja Liami suu tõmbus pingule. „Teie rasestajaks määratud mehena ei saa ma öelda, et oleksin teie abikaasa seisukohaga nõus. Mina pean fakti, et mul on laps, äärmiselt oluliseks ja ma olen maruvihane, et te seda minu eest varjasite.”
„Ma ei saanud sulle Sophiest rääkida,” ütles naine taibates, et oli peaaegu lootusetu, et Liam mõistaks, miks ta oli tundnud sundi vaikida. „Kui Jason oli valmis Sophiet oma tütrena tunnistama, tundsin, et võlgnen talle vastutulekuna vaikimise selles osas, kuidas tüdruk eostati.”
„Ja isegi õnnelik isa polnud väärt teadma?” Liami hääl väreles irooniast.
Naine raputas pead. „Isegi mitte sina. Võib-olla eriti mitte sina.”
„Te kindlasti piinlesite selle olukorra eetilisele küljele mõeldes.”
„Jah, piinlesin küll,” ütles Chloe Liami sarkasmist välja tegemata. „Eriti siis, kui otsustasin oma abielu lõpetada ja sinu käest lahutamiseks nõu küsida.”
„Räägime veidi sellest. Miks te valisite…” Sisetelefon helises ja Liam haaras toru. „Jah?”
Chloe ei kuulnud vastuvõtusekretäri sõnu, aga Liam vastas, et tuleb kohe.
Mees pani toru hargile. „Proua Hamilton, ma pean selle vestluse lõpetama. Minu klient on viisteist minutit oodanud…”
„Taeva pärast, lõpeta mu proua Hamiltoniks nimetamine!” nähvas Chloe. „Minu nimi, nagu sa väga hästi tead, on Chloe. Ma usun, et meie tutvus on nii intiimseks muutunud, et sul on lubatud seda kasutada!”
„Meie tutvuse juures pole midagi intiimset,” vastas mees vihaselt.
„Mida iganes.” Chloe kehitas õlgu, lasi need längu, olles liiga väsinud, et edasi võidelda. Ta tõusis, üritades oma endise uhkuse ja otsustavuse riismeid taastada. „Ma pean ära minema. See oli viga ja nagu sa mulle aina meelde tuletad, ootavad sind tähtsad kliendid.”
Chloe pöördus konditsioneeri jahedusest korraga värisedes minekule. Ta põimis käsivarred ümber keha, et külma peletada ning taipas, et kannab ikka veel närust T-särki, mille ta esimesena pihku haaras hommikul, kui politseiseersant ta ülemisele korrusele duši alla ja verest nõretavat hommikumantlit vahetama saatis. Ilmselt oli ta kodust lahkuma valmistudes nii endast väljas, et oli korralikud püksid jalga tõmmanud, kuid unustanud nendega sobiva siidist pluusi selga panna. Jumal küll, ta nägi ilmselt välja nagu poolearuline kodutu. Chloe tundis, kuidas piinlikkuselaine ta enda alla mattis.
Arvestades kõike juhtunut, oli hullumeelne sellepärast enesevalitsust kaotada, et tema riided kokku ei sobinud, aga teadmine, et ta kandis väljaveninud T-särki, oli viimaseks piisaks. Chloe vihkas seda, et politsei ülekuulamine oli ta nii rööpast välja viinud, et ta polnud suutnud end korralikult riidessegi panna. Teda ärritas tema enda soov, et ta igatses Liami heakskiitu, tunnustust või vähemalt nõusolekut. Miks ta mehe halvakspanust hoolis? Liam oli juhuslik spermadoonor, ei midagi enamat. Kuid kui naine oleks veidi elegantsem välja näinud, võib-olla oleks mees oma põlguse varjamisega natuke rohkem vaeva näinud. Pisarad ähvardasid purskuda, Chloe pilgutas neid alla surudes silmi, ning viimases hädas tuli uhkus talle appi. Ta ei kavatsenud enesehaletsusse langeda, vähemalt mitte Liami nähes, kes nii ilmselgelt polnud tema nutupeoga ühinemisest huvitatud.
Liam tuli oma laua tagant välja ning jäi Chloe’ ja ukse vahele seisma. Naine tundis kergendust, kui mees ei vihjanud millegagi sellele, et taipas, kui lähedal naine kokkuvarisemisele oli.
„Meil on vaja veel paljudest asjadest rääkida,” sõnas Liam. „Ma ei saa sulle praegu rohkem aega pühendada ja pärast lõunat pean ma kohtus olema. Kas sa saad kella neljaks siia tulla?”
Chloe lõi korraks kõhklema. „Kui politsei mind kinni ei võta, olen ma siin.”
„Mine kinno,” ütles Liam. „Vali mõni kenas perekeskses äärelinnas asuv kino. Kinod on suurepärased kohad politsei eest peitu pugemiseks.” Liam koputas kergelt vaheuksele, mida naine polnud varem märganud ning naisehääl vastas.
Mees avas ukse. „Tere, Helen, üks minu klient tuleb sealt läbi, kui sul midagi selle vastu pole.” Ta pöördus uuesti Chloe’ poole. „See uks viib minu juristi kabinetti. Kui sa siitkaudu välja lähed, saad kohe välisukse juurde minna. Ilmselt on parem, kui sa väldid vastuvõturuumi kaudu lahkumist. Ma arvan, et sina ja mu järgmine klient ilmselt tunnete teineteist.”
„Aitäh.” Chloe kõndis Heleni kabineti poole piisavalt tuimana, et mehe juhiseid küsimusi esitamata järgida.
„Chloe.”
Naine peatus ning keeras ringi, et mehe poole vaadata, tänulikuna selle väikese vastutuleku eest, et mees tema nime kasutas. „Jah?”
„Kus su… su tütar… praegu on?”
„Mu õde tuli talle täna varahommikul järele. Ta viis Sophie enda juurde Coniferi.”
„Kui kauaks sa saad… Sophie… sinna jätta?”
„Mis minu õesse puutub, siis igaveseks. Mis Sophiesse puutub – vähemalt magamaminekuni. Mu õel on endal kaks koolieelikut ja Sophiele meeldib tädilastega mängida.”
Liam noogutas naise vastust teadmiseks võttes kiiresti. „Siis ma ootan sind kella neljaks pärastlõunal siia tagasi. Ürita end vahepeal mitte kinni võtta lasta, eks ole?”
Kolm
Tal oli laps. Sophie oli tema tütar. Chloe Hamilton oli tema lapse ema. Tema tütar oli kolm ja pool aastat vana.
Ükskõik, СКАЧАТЬ