Kahtlusalune. Ravenite triloogia II raamat. Jasmine Cresswell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Chloe vaatas Liamile silma sisse. „Ei, härra Raven, ma ei pussitanud Jasonit. Ma ei vigastanud teda mingis mõttes. Kui Trudi mind nägi, üritasin ma Jasoni särgi nööpe lahti teha, et tema vigastusi näha. Ma tean, et see oli hullumeelne tegu, aga kui näed oma armastatut vereloigus suremas, siis ei mõtle, vaid lihtsalt tegutsed. Arvasin, et kui ma ainult noa välja saan ja haavale midagi peale panen, siis saan talle ehk esmaabi anda ja ta hakkab uuesti hingama.”

      See selgitus kõlas Chloe Hamiltoni suguse targa naise suust naeruväärsena, eriti arvestades teadmistega, mis tal pärast aastatepikkust intensiivset sportlikku treeningut pidid inimkeha anatoomiast olema. Ometi ei tähendanud see, et tema lugu oli vale. Liami väljaõpe ja professionaalne vaist viitasid sellele, et Chloe oli kõige tõenäolisem mõrvar, aga mees teadis sedagi, kuidas süütud inimesed aeg-ajalt valel ajal valesse kohta sattusid – ja seda mitte ainult televisiooni krimisarjades.

      Jenny vajutas sisetelefoni nupule. Liam võttis toru, et Chloe Jenny juttu ei kuuleks. „Liam, Terry Robbins on kohal.”

      „Aitäh, Jenny. Ma tulen kohe.”

      Liam heitis pilgu kellale. Terry Robbins oli kümme minutit varem kohale jõudnud, aga ta oli omaenese tähtsusest väga teadlik mees – sellist klienti polnud hea ootama jätta. Terryt ei saanud suunata ettevalmistavale kohtumisele Liami väga asjatundliku juristi Heleniga; mehe tähtsusemõõdik plahvataks õiglasest pahameelest väljavaate peale oma ebaõnnestunud abielu tühise juristiga arutada.

      Liam hakkas laual olevasse märkmikku nimesid kirjutama. „Proua Hamilton, mul on kahju, aga mu järgmine klient on juba kohal.” Mees rebis lehe märkmikust välja ja ulatas naisele. „Need on teile. Minu arvates on need kuus parimat praegusel hetkel Denveri piirkonnas tegutsevat kriminaalasjadele spetsialiseerunud advokaati. Nagu ma varem märkisin, on Bill Schuller parim, aga igaüks neist kuuest on enam kui sobiv. Panin ka Robyn Johnsoni nime kirja. Ta on suurepärane, aga ta on peaaegu kuuskümmend, ja praegu töötab ta suurema osa ajast tasuta juba süüdimõistetute heaks.”

      Chloe tõmbas nimekirja pooleks ja viskas tükid Liami lauale. „Ma ei taha Bill Schullerit ega suurepärast Robyn Johnsoni, kes ilmselt nagunii pole vaba. Ma ei taha ühtki neist advokaatidest. Ma tahan teid.”

      Chloe hakkas tõesti juba kinnisidee küüsis vaevlevat inimest meenutama. Mis kuradi probleem tal ometi oli? Liam otsustas, et siin oli midagi, mis tal kahe silma vahele jäi.

      „Proua Hamilton, ma olen hea advokaat, aga ma pole nii hea, ja see poleks praegu tõesti teie huvides, kui teie advokaadi kohtusaalikogemus on peaaegu kolm aastat roostetanud. Te peaksite anuma, et Robyn Johnson oma heategevusliku töö kõrvale paneks ja teie juhtumi võtaks, kui te suurepärast kaitset soovite. Miks te nii kangekaelselt mind palgata tahate?”

      Chloe vaatas meest vaikides ja Liam oli kindel, et naine ei vasta. Siis kehitas Chloe kergelt õlgu nagu mõnd viimast mõttelist tõket ületades.

      „Sest te olete Sophie isa,” ütles ta. „Ma arvasin, et see tekitab teis põhjendatud huvi mind vanglasse sattumise eest hoida.”

      Kaks

      Hetkeni, mil ta need sõnad ütles, polnud Chloe kindel, et räägib Liamile tõtt. Ta oli seda hetke tuhat korda ette kujutanud, aga paistis, et sellest hoolimata polnud ta suutnud Liami reaktsiooni õigesti ennustada. Liam ei karjunud ega vaielnud vastu, ta ei paistnud vihane olevat. Ta ei paistnud isegi üllatunud olevat. Kummalisel kombel ei reetnud tema ilme üldse mitte midagi. Chloe oli juba aprillis otsusele jõudnud, et Liam oli üks parima enesevalitsusega inimesi, keda ta kunagi oli kohanud, aga praegu oli tema rahulikkus häiriv. Mees kinnitas lihtsalt pilgu naisele, tema ilme muutus läbitungimatuks ning tema imelistest pähkelpruunidest silmadest kadusid kõik tunded.

      „Sophie on teie tütar, proua Hamilton, on see nii?” Liami küsimus oli viisakas kuid jahe.

      „Jah.”

      „Kui vana Sophie on?”

      Mehe jahedus viis Chloe’ räsitud närvid viimase piirini. „Ta on kolme ja poole aastane. Natuke vanem. Ta saab esimesel oktoobril neli.”

      „Selge. Ma arvasingi, et ta on umbes selles vanuses.”

      Liam avas kullaga graveeritud nahkkaantega kalendri ja lappas kiiresti lehti. Chloe oli emotsionaalselt liiga vapustatud, et mehe tegevuse vastu huvi tunda.

      Ilmselt leidis Liam selle, mida ta otsis. Ta keeras kalendri laual ringi ning lükkas selle naise poole nii et too sai sissekandeid lugeda, ja osutas vasakpoolse lehe keskel olevale reale. Naise nimi – Chloe Hamilton (proua Jason Hamilton) – oli kirjas 14.00 kolmapäeval, sama aasta 5. aprillil.

      Liam rääkis rahustavalt nagu hulluga või ülierutatud lapsega, kes on kohe jõulueelset jonnihoogu saamas. „Proua Hamilton, nagu te näete, kohtusime me esimest korda peaaegu täpselt kolm kuud tagasi. Täpsemalt selle aasta aprillis. Jättes kõrvale fakti, et meie vahel pole kunagi olnud mingit seksuaalset kontakti, saate te aru, miks ma olen üsna kindel, et olete oma lapse isaduse küsimuses eksinud. Sophie lihtsalt ei saa minu laps olla. Ta oli meie esimese kohtumise ajal juba kolmeaastane.”

      Chloe soovis, et tal oleks käekotis elegantne nahkköites märkmik sissekandega õhtu kohal, millal nad tegelikult esimest korda kohtusid. Talle oleks tohutut rahuldust pakkunud see kotist välja tõmmata ja Liami üleoleva nina alla lükata.

      Chloe oli aastaid mõelnud, kas Liam oli ta Sophie eostamise ööl ära tundnud. Aprillis, kui ta lahutuse asjus mehe juurde tuli, oli ta peaaegu kindel, et mees ei mäletanud nende eelmist kohtumist. Nüüd oli ta kahjuks kindel, et Liam ei mäletanud nende koosveedetud aega. Liam ei püüdnud lapse eostamise fakti eest kõrvale põigelda väites, et nad polnud vahekorras olnud; ta lihtsalt tuli vastu tema meelest vaimselt häiritud naisele. Ilmselt kartis mees, et naine hakkab suust vahtu välja ajama või teda klohmima, kui ta üllatust või viha välja näitab.

      „Ma tean väga hästi, et kohtusime 5. aprillil, et arutada võimalust algatada minu ja Jasoni lahutus.” Chloe kordas nende kohtumise täpset kuupäeva, üritades kõlada nii mõistliku ja rahulikuna kui võimalik. „Aga see polnud meie esimene kohtumine. Me olime varem kohtunud. Täpsemalt öeldes kohtusime me neli aastat tagasi Grovelandide uusaastapeol.”

      Liami ilme ei muutunud, aga naine tabas mehe pilgus kerge tundevirvenduse, enne kui ta tundetu maski uuesti näole manas. „Te väidate, et teie tütar eostati Grovelandide peol?”

      „Ta eostati motellis Hampden Avenuel, aga me kohtusime Grovelandide majas Cherry Creekis. Kas te mäletate seda korda? Tol aastal korraldasid Grovelandid karnevali.”

      Liami silmad tõmbusid pilukile ja tema põsesarnad lõid kergelt õhetama. Värv kadus tema näost peaaegu sama kiiresti, kui see oli sinna ilmunud. „Ma mäletan seda pidu,” tunnistas ta.

      „Sina kandsid Ameerika Ühendriikide esimese peakohtuniku John Jay kostüümi.” Ja ta oli oma kaheksateistkümnenda sajandi härrasmehe sametmantli ja satsilise kaelasidemega naise peaaegu jalust rabanud.

      Liam ei öelnud midagi.

      „Mina tulin Kleopatra kostüümis,” lisas Chloe.

      Liami pea nõksatas püsti, kuid tema nägu ei reetnud ikka veel midagi.

      Ta mäletab, mõtles Chloe. Jumal tänatud. Naine tundis kergendust, et mees nende koosveedetud ajast midagigi mäletas, isegi kui see mälestus polnud tema hinge põletatud.

      Liami СКАЧАТЬ