Kahtlusalune. Ravenite triloogia II raamat. Jasmine Cresswell

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ toonil, olles harjunud oma välist käitumist ja tõelisi tundeid lahus hoidma. „Proua Hamilton, tänan komplimendi eest, aga ma pole seda ära teeninud. Asi on selles, et ma lihtsalt juhtusin paari oma varase juhtumiga palju kõmu tekitama. Ma pole mitmeid aastaid kriminaalasjade kaitseadvokaadina praktiseerinud. Nüüd tegelen ma ainult lahutustega.” Mis mitte ainult ei hoidnud teda eemal süüdimõistetud mõrvarite, narkodiilerite ja relvastatud röövlite maitsetust seltskonnast, vaid pakkus lisaväärtust võimaluse näol öelda mine persse! oma kahenaisepidajast isale iga kord, kui ta uue lahutusega tegelema hakkas, või vana juhtumi lõpetas. Liam mõistis, et lapse jaoks oli palju hullemaid asju teadmisest, et tema isal oli kaks naist ja kaks erinevat perekonda. Ja tema polnud tegelikult enam laps, kui ta oma isa teise perekonna kohta tõtt kuulis. Ometi oli tema põlgus isa vastu sügav; isegi fakt, et Ron Raven oli hiljuti tapetud, polnud tema viha leevendanud.

      Liam koondas tähelepanu uuesti Chloe’le. „Te peate Bill Schullerile helistama, enne kui politsei teid küsitlema tuleb, proua Hamilton. Ja pidage meeles, et politsei ei tee nalja, kui nad teid hoiatavad, et kõike teie öeldut võidakse tõendina teie vastu kasutada. See on Billi kontori number. Helistage talle kohe, enne kui te midagi muud teete. See on oluline.” Liam luges numbri ette, kordas oma kaastundeavaldust Jason Hamiltoni surma puhul ja lõpetas kõne, enne kui Chloe jõudis vastuväiteid esitama hakata.

      Just siis, kui ta vestluse Chloe’ga lõpetas, tuli Nimetu vannilinasse mähituna magamistoast välja. Ta paistis unine, kena ja kohutavalt noor. Jeesus, mis tal küll eile õhtul arus oli olnud, mõtles Liam süngelt.

      „Oh, sa oled veel siin,” ütles naine kergendatult naeratades. „Ma kartsin, et sa oled juba läinud.”

      „Ei, ma olen veel siin, aga olin minemas. Võtsin telefoni vastu ega tahtnud sind segada.” Liam vastas naise naeratusele kogu soojusega, mis tal õnnestus esile manada. Nimetu ei saanud olla vanem kui kahekümne ühene, mis tähendas, et ta oli mehest peaaegu viisteist aastat noorem. Tema ilmes oli veel säilinud veetlev vihje süütusele ning mees tundis teravat kahetsusetorget, et oli tüdruku naiivsust ära kasutanud. Liam oli aastatepikkuse kogemuse alusel välja töötanud külgelöömisfraasid, mis alati töötasid ja tüdruk oli nende kõikide õnge läinud. Tõsi küll, mees oli kohtunud temaga LoDo baaris, mis oli kurikuulus kui juhuseksi keskjaam. Aga isegi üheöösuhteks oli tüdruk väärt kedagi, kes oli suhete suhtes paganama palju vähem küüniline kui tema. Kolm kuud tagasi oleks mees tüdruku kindlasti kõrvale jätnud kui sobimatu, aga pärast isa surma mai alguses tundus, et pärast Sherri Norquisti fiaskot alles jäänud väike inimliku lahkuse varu mädanes sügaval Atlandi ookeani põhjas koos isa ja isa armukesega.

      „Soovin, et saaksin jääda.” Liam suunas Nimetule ühe kahetseva naeratuse, mis viitas sellele, et kui tema töö oleks vähenõudlikum, veedaks ta ülejäänud päeva meelsasti tüdrukuga. Liam tahtis tüdrukule leebelt ära öelda. Või ehk tahtis ta end veenda, et polnud tüdrukuga magades täielik tõbras olnud.

      Liam koputas oma mobiilile. „Anna andeks. Vastasin kontorist tehtud hädakõnele ja ma pean kohe ära minema. Tegemist on perekondliku hädaolukorraga, mis puudutab üht minu klienti ja ma pean kahjusid vähendama.”

      „Kohe?” küsis Nimetu huuli prunti ajades. „Nii vara? Kell pole veel pool seitsegi!”

      „Ma tean. Segane värk, eks ole? Ma vannun, advokaadid saavad rohkem väljakutseid kui arstid.”

      „Aga sa oled lahutusasjade advokaat. Ma ei arvanud, et lahutusadvokaadid väljakutseid saavad.”

      „Oh sa poiss, kuidas sa eksid.” Liam müksas tüdruku lõuga ja tundis end naeratust näole manades saja aasta vanusena. „Ma arvan vahel, et lahutusadvokaadid saavad rohkem väljakutseid kui keegi teine. Eriti esmaspäeva hommikuti. Nädalavahetused on lahkuminevatele paaridele rasked. Just siis puhkevad lahingud hooldusõiguse üle ja teinekord ei piirdu need lahingud sõnadega.”

      „Mulle pole vaja sellest rääkida.” Nimetu pilk muutus nukraks. „Mu vanemad lahutasid, kui ma olin viisteist. Minu meelest oleksid nad oma lastele suure teene teinud, kui oleksid kümme aastat varem lahku läinud. Nad polnud füüsiliselt vägivaldsed, aga karjumine oli kohutav.”

      „Ebaõnnestunud abielud on laste jaoks rasked nii siis, kui vanemad asja venitavad, kui ka siis, kui nad valu läbi raiuvad ja lahutuspaberid sisse annavad.” Liam ei tahtnud tõesti laskuda vestlusse probleemidest, mis seondusid paaridega, kes ei tahtnud tunnistada, et nende abielu oli läbi. See oli teema, mis puudutas liiga paljusid liiga lähedalt.

      Liam läks magamistuppa ja mõtles, kas hoolduslahing Jasoni ja Chloe’i vahel oli linnapea mõrvale kaasa aidanud. Inimesed tapsid oma abikaasasid hooldusõiguse pärast peaaegu sama tihti kui raha pärast ja palju sagedamini kui truudusetuse pärast. Ta oli esimesel konsultatsioonil Chloe Hamiltoniga vaevalt viisteist minutit vestelnud, kui mõistis, et tütar oli naise elu keskpunkt. Chloe võis olla võimeline oma tütart kaitstes tapma, mõtles Liam, isegi kui selline tegu oleks tema jaoks muudes olukordades võimatu olnud.

      Kui Chloe esimest korda tema juurde tuli, oli mehe professionaalne vaist hüüdnud, et käimas oli midagi enamat kui soov lahutada. Samuti oli paistnud, et naise otsuse taga linnapea juurde jääda oli midagi enamat kui ainult otsus ära leppida. Hoolimata pingutustest veenda Chloe’t end usaldama, oli naine jäänud kindlaks seisukohale, et tema oli meelt muutnud, ja soovis nüüd oma abielule veel üht võimalust anda. Liam polnud kindel, et ta naist uskus – ei siis ega nüüd. Tol ajal oli ta kahtlustanud, et Jason Hamilton kasutas mingit väljapressimistaktikat, et takistada naist abielu lahutamast. Kui linnapea oli ähvardanud nende tütre hooldusõiguse pärast võitlema hakata, võis Chloe otsustada emotsionaalse väljapressimise abikaasa kõrvaldamisega lõpetada.

      Nimetu tuli Liami järel magamistuppa ja sundis meest tähelepanu uuesti endale pöörama. Naine nõjatus vastu uksepiita, rätik provokatiivselt maha libisemas ja jälgis, kuidas mees riietus. „Kas sa ei taha enne minekut duši all käia? Või vähemalt kohvi juua?”

      Liam toppis särgi pükstesse ning tõmbas luku kinni, püüdes teeselda, et ei märganud Nimetu paljaid rindu. „Aitäh pakkumise eest, aga ma pean koju minema ja puhtad riided selga panema. Ma pean täna kohtus olema ja mu klient maksab rasket raha privileegi eest näha mind tärgeldatud särgi ja siidist lipsuga välja ilmumas.”

      Nimetu üritas veel protestida, kuid mitte liiga veenvalt, nagu poleks ta Liami vabandusi küll uskunud, aga ei tahtnud liiga palju peale käia juhul, kui mees oleks öelnud midagi, mida ta kuulda ei tahtnud. Liamil õnnestus vähem kui viie minutiga naise korterist kaduda. Valetamine oleks lihtne olnud, aga viimane südametunnistuseraasuke sundis teda vaikima, nii et ta jättis Nimetu nukrana välisuksele seisma. Tõde, mõtles Liam virilalt, oli seksuaalsuhete osana tohutult üle hinnatud.

      Kui ta auto juurde jõudis, oli tema sisikond kõvaks pingesõlmeks keerdunud. Liam pistis peotäie kõrvetiserohtu – tema tavaline hommikueine – suhu ja sõitis metsiku otsustavusega läbi juba tiheneva liikluse. Denver oli suurlinn, mis ärkas vara ja kell seitse oli hommikune tipp-tund juba ammu alanud.

      Liam tundis kergendust sisenedes oma hiljuti ostetud rahustavalt rangesse korterisse, mille akendest avanes vaade Confluence Parkile. Liam oli valinud valged seinad, kivitahvlitega sillutatud põrandad ja läikiva moodsa mööbli kontrastina oma vanemate Wyomingi rantšo Flying W segipaisatud hubasele mugavusele.

      Ta mõistis, et tema peaaegu kinnismõtteline iha korrastatud ümbruse järele peegeldas otseselt kaost tema siseelus. Teinekord kahtles Liam, kas ta jõuab kunagi selleni, et suudab valvsusest loobuda, ilma et riskiks kokkuvarisemisega. Hoolimata sisekujundusstiili psühholoogilistest põhjendustest oli tubades valitsev veatu kord ja läbimõeldud otstarbekus palsamiks tema hingele.

      Liam viskas autovõtmed СКАЧАТЬ