Valetamise mäng. Ruth Ware

Чтение книги онлайн.

      „Hea küll,“ vastan vaikselt. Aga korraga ei ole kõik hästi. Mitte sugugi.

      Järgmisena saabub Fatima.

      Hakkab hämarduma ja laisk tuuleõhk puhub avatud aknast tuppa, kus pähetungivatest kujutluspiltidest pääsemiseks raamatulehti pööran. Osa minust tahab Kate’i raputada, et temast tõde välja pressida. Teine – ja sama suur osa – tunneb eelseisva ees hirmu.

      Hetkel, praegusel hetkel, on kõik rahulik, mina istun raamatuga, Freya nohiseb kärus ja Kate seisab pliidi ääres, kus ühele pliidiaugule seatud pannilt kerkib soolakasmaitsvaid lõhnu. Osa minust soovib seda hetke lõputult pikendada. Kui me sellest ei räägiks, siis ehk saaksimegi teeselda, et asi on nii, nagu ma Owenile ütlesin – vanade sõprade kokkusaamine.

      Pannil hakkab midagi susisema, see sunnib mind võpatama ja samal ajal toob Vari kuuldavale lühikeste haugatuste seeria. Pead pöörates kuulen autot peateelt Reachi äärde viivale rajale pööramas.

      Tõusen akna alt püsti, avan veski maapoolse ukse ning näen üle soo muusika möirates lähemale rühkivat suurt musta nelikveolist sõidukit, mis ärritunult tiibu plagistavaid linde lendu ehmatab. Auto jõuab ikka lähemale ja lähemale ning peatub viimaks käsipiduri kriiksudes kruusal.

      „Fatima?“ hüüan ja jooksen üle paadisilla teda tervitama. Ta haarab mu jõekaldal nii tugevasse embusse, et peaaegu unustan hingata.

      „Isa!“ Fatima säravad silmad on mustad nagu punarinnal. „Kaua me pole näinud?“

      „Ma ei mäleta!“ Suudlen ta pooleldi siidise pearäti varju jäävat, auto kliimaseadme tõttu jahedat põske ning tõmbun siis eemale, et teda korralikult vaadata. „Ma arvan, et viimane kord oli pärast Nadia sündi, siis ma käisin katsikul, ehk siis … issake, kuus aastat tagasi.“

      Fatima noogutab, puudutab pearätti paigal hoidvaid klambreid ning korraks mõtlen, et ta võtab selle ära nagu mingi Audrey Hepburni stiilis aksessuaari. Aga ta ei võta, vaid kinnitab hoopis kindlamalt pähe ja siis ma taipan, et tegemist pole mitte lihtsalt rätiga – see on hijab. See on midagi uut. Uus pärast meie viimast kohtumist, mitte kooliaega.

      Fatima märkab, et ma vaatan teda salli sättimas, ja naeratab viimast klambrit paika seades.

      „Jajah, midagi uut, eks ole? Olin sellele juba pikalt mõelnud ja pärast Sami sündi, ma isegi ei tea, kuidas see juhtus, aga tundus kuidagi õige.“

      „Kas see – kas Ali …“ alustan, aga kui Fatima mulle kõrvalpilgu heidab, tahaksin iseendale virutada.

      „Isa, kullake, oled sa kunagi näinud, et teeksin mõne mehe survel midagi, mida ma ise ei taha?“ Siis ta ohkab. Mõtlen, et minu pärast, aga vahest siiski kõikide kordade pärast, mil talle on sama küsimus esitatud. „Ma ei tea,“ ütleb ta, „võib-olla sundis laste saamine asju ümber hindama. Või midagi, mille poole olen eluaeg liikunud. Ma lihtsalt ei tea. Tean vaid, et olen nüüd õnnelikum kui iial varem.“

      „Noh, ma …“ vakatan, püüdes aru saada, mis tunne mul on. „Olen vist rabatud. Ja Ali? Kas tema – noh, tähendab, teeb ka kõik kaasa? Ramadani ja kogu värgi?“

      „Jah. Minu arvates jõudsime selleni kuidagi ühiselt.“

      „Küll su vanemad rõõmustavad.“

      „Ma ei teagi. Ei saagi täpselt aru – aga ma usun küll.“ Fatima viskab koti õlale ja hakkame üle paadisilla minema viimastes päikesekiirtes hoolega jalge ette vaadates. „Ma arvan küll, kuigi ema ütles alati selgelt, et tal pole selle vastu midagi, et ma rätti ei kanna, aga usun, et salamisi on ta väga rõõmus, et ma sinnamaani olen jõudnud. Ali vanemad … kummalisel kombel eriti ei rõõmusta. Ema on tal jumala naljakas, muudkui räägib: aga Fatima, siin riigis hijab’e ei armastata, see rikub su võimalused tööd saada ja koolis hakkavad teised emad sind radikaaliks pidama. Olen püüdnud talle selgeks teha, kui uskumatult tänulik on polikliinik, et on leidnud urdu keelt rääkiva perearsti, kes on valmis täiskohaga töötama, ja pooled laste sõbrad on samuti moslemiperedest, aga ta lihtsalt ei usu mind.“

      „Ja kuidas Alil läheb?“

      „Suurepäraselt! Ta sai just konsultandiks. Noh, ta töötab liiga palju – aga seda teeme ju kõik.“

      „Mina mitte.“ Itsitan süüdlaslikult. „Naudin vanemapuhkust.“

      „Ah jaa, muidugi.“ Fatima vaatab mulle kõveralt muiates otsa. „Neid naudingud ma mäletan, hõlmavad ka magamatust ja katkisi rinnanibusid. Töötan ka lastekliinikus, tänan väga.“ Siis vaatab ta ringi. „Kus Freya on? Ma tahan teda näha.“

      „Magab – usun, et ta on reisist surmväsinud. Aga küll ta varsti õhtuseks toitmiseks üles ärkab.“

      Oleme veskiukseni jõudnud ja Fatima seisatab, käsi ukselingil.

      „Isa …” ütleb ta aeglaselt ja mõistan sõnadetagi, mida ta öelda ja küsida kavatseb. Raputan pead.

      „Ei tea. Küsisin Kate’ilt, aga ta tahtis oodata, kuni kõik kohal on. Ütles, et muidu poleks aus.“

      Fatima vajub norgu ja korraga tundub kõik nii tühine – mõttetu seltskondlik loba pudeneb tolmuna huultelt. Tean, et Fatima on sama närviline kui minagi ja et me mõlemad mõtleme Kate’i sõnumile ja üritame mitte mõelda, mida see võiks tähendada. Mida see peab tähendama.

      „Valmis?“ uurin. Ta puhub kokkupigistatud huulte vahelt pahvaka õhku välja ja noogutab siis.

      „Niipalju kui võimalik. Kurat, küll see saab imelik olema.“

      Siis avab Fatima ukse, näen, kuidas minevik ta endasse haarab nagu ennist mindki.

      Kui ma esimesel päeval Saltenis rongist väljusin, polnud perroonil kedagi peale Thea ja Kate’i ning õblukese tumedapäise umbes üheteist-kaheteistaastase tüdruku kaugel teises otsas. Tüdruk vaatas ebakindlalt perroonil ringi ja hakkas siis meie poole tulema. Tema lähenedes märkasin, et ta kandis Salteni vormi, ja kui ta meieni jõudis, taipasin, et ta oli hoopis vanem, kui esialgu arvasin – vähemalt viisteist, lihtsalt väga tilluke.

      „Tere,“ ütles ta. „Lähete Saltenisse?“

      „Ei, oleme pedofiilid, vorme kanname selleks, et lapsi ligi meelitada,“ vastas Thea automaatselt, raputas siis pead ja lisas: „Vabandust, see oli nõme. Lähme jah sinna. Oled uus?“

      „Jah.“ Ta hakkas koos meiega parkla poole jalutama. „Minu nimi on Fatima.“ Tüdrukul oli Londoni aktsent, mistõttu hakkasin end otsekohe koduselt tundma. „Kus teised on? Ma arvasin, et rong on Salteni tüdrukuid täis.“

      Kate raputas pead.

      „Enamik tuuakse autoga, eriti pärast suvevaheaega. Päevakooli omad ja need, kes ainult nädala sees internaadis on, ei tule enne esmaspäeva.“

      „Kas päevakooli omi on palju?“

      „Umbes kolmandik. Mina ise olen ainult nädala sees internaadis. Rongis olin ainult sellepärast, et olin paar päeva Londonis Thea juures ja otsustasime koos tagasi tulla.“

      „Kus su kodu on?“ päris Fatima.

      „Seal.“ Kate viipas käega üle soolasoo kaugel sillerdava vee poole. СКАЧАТЬ