Valetamise mäng. Ruth Ware

Чтение книги онлайн.

      „Hea küll. Aga pidage meeles, daamid, kui teil on sõita vaja – helistate mulle, hüva? Päeval või öösel. Mulle ei meeldi mõte, et te kuskil ilma transpordita passite. See seal,“ ta nookab peaga veski poole, „kukub ühel heal päeval kokku ja kui teil on vaja kuskile sõita, helistate kõhklemata mulle, kümnekaga või ilma. On selge?“

      „Selge,“ vastan ja noogutan.

      Selles mõttes on midagi lohutavat.

      Kui Rick on minema sõitnud, vaatame teineteisele otsa, mõlemad seletamatult kidakeelsed, ja tunnetame, kuidas palav päike lagipäid kõrvetab. Tahan Kate’ilt sõnumi kohta küsida, aga miski hoiab mind tagasi.

      Enne kui suudan end kokku võtta ja küsida, pöörab Kate ringi, teeb värava lahti ja paneb meie järel uuesti kinni, samal ajal kui mina suundun lühikese laudtee poole, mis Loodete veskit kaldaga ühendab.

      Veski ise kössitab väikesel liivaluitel, mis on vaevalt ehitisest suurem ning oli ilmselt millalgi kaldaga ühenduses. Mingil hetkel veski ehitamise ajal kaevati kitsas kanal, mis eraldas veski maismaast ning suunas tõusu- ja mõõnaveed kanalis paikneva vesiratta juurde. Ratast pole ammu enam, vaid täisnurga all seinast välja turritav mustunud palgijupp näitab, kus see kunagi paiknes; selle asemel on nüüd laudtee, mis katab sillana veskit kaldast lahutavat kolme meetrit. Mäletan, et seitseteist aastat tagasi jooksime vahel neljakesi koos üle silla, aga praegu ei suuda ma eriti uskudagi, et seda teha söandasime.

      Sild on kitsam, kui mäletan, lipid soolast pleekinud ja kohati pehkinud ning ka käsipuid pole vahepealsete aastate jooksul paigaldatud, kuid Kate astub kartmatult purdele, minu kott käes. Hingan sügavalt sisse, püüan pähetungivaid kujutluspilte (lipid annavad järele, vanker kukub soolasesse vette) eemale tõrjuda ja järgnen talle, süda kurgus, kui vankrirattad reetlikes vahedes hüplevad – välja hingan alles siis, kui suhteliselt turvaliselt teisele poole oleme jõudnud.

      Uks ei ole lukus, nagu see alati on ja alati oli. Kate pöörab linki ja astub kõrvale, et mind läbi lasta – veeretan Freya puitastmest üles ja sisse.

      Kate’i nägin viimati seitse aastat tagasi, aga Saltenis pole ma viibinud kaks korda nii kaua. Hetkeks tundub, nagu oleksin ajas tagasi läinud, olen taas viisteist ning veski lagunev ilu haarab mu esmakordselt endasse. Näen uuesti jõesuudmele avanevaid kõrgeid, pragunenud klaasidega asümmeetrilisi aknaid, kõrgusse kaduvat tumenenud taladega võlvlage, joobnult väänlevat treppi, mis hüppab ühelt lagunenud mademelt teisele, magamistubadest mööda, kuni jõuab kõrgel sarikate vahel asuvale pööningule. Näen keerduva lõõriga suitsust mustunud pliiti ja katkiste vedrudega madalat diivanit, aga eelkõige maale, igal pool maale. Osa on mulle tundmatud, need peavad Kate’i omad olema, aga umbes sada nende hulgast on nagu vanad sõbrad või poolunustatud nimed.

      Roosteplekilise kraanikausi kohal kullatud raamis on ümara ja pontsaka näoga väike Kate, kes metsikult keskendudes haarab millegi järele pildist väljaspool.

      Seal kahe kõrge akna vahel ripub lõpetamata lõuend pakases pragisevast talvehommikusest Reach’ist, mille voogude kohal lendab madalalt üksik haigur.

      Ukse kõrval, kust pääseb välitualetti, on vesivärvidega maalitud pilt Theast, näojooned koredal paberil tuhmunud.

      Laua kohal märkan pliiatsivisandit endast ja Fatimast, meil on käed võrkkiigena kokku põimitud ja me muudkui naerame ja naerame, nagu poleks maailmas mitte midagi karta.

      Ühekorraga ründavad mind tuhanded mälestused, nad klammerduvad mu külge ja üritavad tagasi minevikku tirida – ja siis kuulen valju haugatust, vaatan alla ja näen Varju, kes halli-valgekirju karvapuntrana mu najale hüppab. Pööran tähelepanu temale, patsutan pead, millega ta mu säärt nühib, aga koer pole osa minevikust ja lummus haihtub.

      „Midagi pole muutunud,“ ütlen ja tean, kui tobedalt see kõlab. Kate kehitab õlgu ja hakkab Freyat vankrist välja päästma.

      „Natuke on. Pidin külmkapi välja vahetama.“ Ta osutab nurgas seisvale külmikule, mis näeb veel vanem ja viletsam välja kui tema eelkäija. „Ma pidin muidugi mitu isa paremat maali maha müüma. Täitsin tühimikud enda omadega, aga see pole see. Pidin suisa paar lemmikut müüma – rüüdi skeleti ja hurda liivaluidetel … aga ülejäänuid ma lihtsalt ei suuda ära anda.“

      Ta vaatab üle Freya pea allesjäänud pilte ning hellitab igaüht pilguga.

      Võtan tema käest Freya, hüpitan teda õla najal ega ütle, mida tegelikult mõtlen, ehk et see koht näeb välja nagu muuseum, nagu tuba mõne kuulsuse majas, kus aeg nende lahkumise hetkel seisma on jäänud. Nagu Marcel Prousti hoolikalt loodud magamistuba Carnavalet’ muuseumis. Kiplingi kabinet Batemanis.

      Aga siin pole külastajaid eemale hoidvaid piirdeköisi, on vaid Kate, kes elab oma isa mälestustest.

      Oma mõtete varjamiseks astun akna juurde ja patsutan Freya tugevat sooja selga, rohkem iseenda kui tema trööstimiseks, ning vaatan väljas laiuvat Reachi jõge. Vesi on madal, aga lahele ulatuv puidust paadisild on lappavatest lainetest vaid mõnikümmend sentimeetrit kõrgemal; pöördun hämmingus uuesti Kate’i poole.

      „Kas paadisild on vajunud?“

      „Mitte ainult paadisild,“ vastab Kate mornilt. „Selles asi ongi. Kogu kupatus vajub. Lasin geodeedil koha üle vaadata, ta ütles, et hoonel pole õiget vundamenti ja kui ma tahaksin sellele praegu hüpoteeki võtta, ei antaks seda mingil juhul.“

      „Aga – pea nüüd hoogu, mis mõttes? Vajub? Kas toestada siis ei saa? Vaiadega, ma mõtlen. Kas seda ei saa teha?“

      „Tegelikult mitte eriti. Asi on selles, et veski all on ainult liiv. Vaiadel pole lihtsalt kuskile toetuda. Paratamatut saab küll edasi lükata, aga lõpuks pühitakse veski ikkagi maamunalt minema.“

      „Kas see on ohtlik?“

      „Eriti mitte. Tähendab, jah, ülemistel korrustel toimub teatav liikumine, mistõttu on põrand veidi ebastabiilne, aga täna öösel ei juhtu kindlasti midagi, kui sa selle pärast muretsed. Elektriga on rohkem muret.“

      „Mida?“ Jõllitan seinalülitit nagu oodates, et see võiks iga hetk sädemeid pilduma hakata. Kate naerab.

      „Ära karda, kui asjad käest ära hakkasid minema, lasin paigaldada hiiglasliku automaatkorgi. See lülitub välja kohe, kui mingi jama algab. Ainult et nüüd kalduvad korgid tõusuga välja lööma.“

      „Kindlustada seda kohta ilmselt ei saa?“

      „Kindlustada?“ Kate vaatab mind, nagu oleksin öelnud midagi imelikku ja ekstsentrilist. „Mis ma selle kindlustusega peale hakkaksin?“

      Raputan segaduses pead.

      „Mida sa siin teed? Kate, see on täiesti hullumeelne. Nii ei saa elada.“

      „Isa,“ vastab ta kannatlikult. „Ma ei saa ära minna. Kuidas ma saaksin? Seda kohta pole võimalik müüa.“

      „Ära siis müü – lihtsalt mine minema. Anna võtmed pangale. Kuuluta end pankrotis olevaks, kui see vajalik peaks olema.“

      „Ma ei saa ära minna,“ ütleb ta kangekaelselt, astub pliidi juurde, keerab nuppu ja süütab ühe augu. Veekann hakkab visisema, Kate võtab välja kaks kruusi ja päevinäinud teekannu. „Sa tead küll, miks.“

      Sellele pole mul midagi vastu öelda, sest ma tean. СКАЧАТЬ