Valetamise mäng. Ruth Ware
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Valetamise mäng - Ruth Ware страница 4
Название: Valetamise mäng
Автор: Ruth Ware
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: Триллеры
isbn: 9789949610341
isbn:
Loomulikult läks nii, nagu Kate oli ennustanud: perroonil tunglesid turistid ja Thea oigas, kui rong peatus. Meie kupee uks jäi kohakuti rannast tulijate perega – ema, isa ja umbes kuueaastane väike poiss, ühes käes pang ja kühvel ning teises tilkuv šokolaadijäätis.
„On veel kolmele ruumi?“ uuris isa ust avades joviaalselt ja perekond trügis sisse ning lõi ukse enda järel kinni. Korraga oli väike kupee puupüsti täis.
„Vabandage,“ ütles Thea, ja see kõlas, nagu tal olekski kahju. „Võtaksime teid hea meelega, aga mu sõbranna,” ta osutas minule, „on katseajal ja tingimisi karistuse üks nõue on alaealistega suhtlemise keeld. Kohtuotsus oli väga konkreetne.“
Mees pilgutas silmi ja naine itsitas närviliselt. Poiss ei kuulanud, vaid oli tegevuses T-särgilt šokolaaditükikeste nokkimisega.
„Ma mõtlen teie lapse peale,“ ütles Thea tõsiselt. „Ja muidugi ei taha Ariadne noortekolooniasse tagasi minna.“
„Kõrval on tühi kupee,“ ütles Kate ja ma nägin, et ta püüdis tõsist nägu hoida. Ta tõusis püsti ja lükkas ukse lahti. „Andke andeks, me ei soovi teile ebamugavusi tekitada, aga ma arvan, et nii on parem, kõikide ohutuse pärast.“
Mees heitis meile kõikidele kahtleva pilgu ja juhatas siis naise ja poisi koridori tagasi.
Kui nad lahkunud olid, turtsatas Thea naerma, suutes vaevu ukse sulgemise ära oodata, aga Kate vangutas pead.
„Selle eest sa punkti ei saa,“ ütles ta. Ta nägu oli allasurutud naerust kipras. „Nad ei jäänud sind uskuma.“
„Ah, jäta järele!“ Thea võttis pintsakutaskust pakist sigareti, süütas põlema ja tõmbas aknal seisva suitsetamise keelu märgi trotsimiseks eriti sügava mahvi. „Aga nad läksid ju ära!“
„Jah, aga ainult sellepärast, et pidasid sind mingiks veidrikuks. See ei loe.“
„Kas … kas see on mingi mäng?“ pärisin ebakindlalt.
Tekkis pikk paus.
Thea ja Kate vaatasid teineteisele otsa ning taas tajusin nendevahelist sõnadeta suhtlust, mis liikus nagu elektrilaeng ühelt teisele, kui tüdrukud mõtlesid, mida vastata. Ja siis Kate naeratas, kergelt ja pisut salatsevalt, ning kummardus üle istmevahe lähemale, nii lähedale, et nägin tema hallikassinistes silmades tumedaid triipe.
„See pole lihtsalt mingi mäng,“ ütles ta. „See on mängude mäng. Valetamismäng.“
Valetamismäng
Kõik tuleb tagasi nii teravalt ja elavalt nagu mere lõhn ja kajakate kisa Reachi kohal ja ma ei suuda uskuda, et olin selle peaaegu unustanud – unustanud Kate’i voodi kohal rippuva krüptiliste märkidega kaetud Kate’i välja mõeldud keeruka süsteemiga arvestuslehe. Nii palju uue ohvri eest. Nii palju täieliku hanekstõmbamise eest. Lisapunktid keerukate üksikasjade või selle eest, kui õnnestus kedagi sellist ninapidi vedada, kes sind peaaegu bluffimises oli süüdistanud. Ma polnud sellele aastaid mõelnud, aga mingil moel olin kogu aeg edasi mänginud.
Ohkan ja vaatan imeva Freya rahulikku nägu, tema täielikku hetkele pühendumist. Ja ma ei tea, kas suudan seda teha. Ma ei tea, kas suudan tagasi minna.
Mis juhtus, et Kate meid nii äkki ja nii pakiliselt keset ööd kutsus?
Suudan mõelda ainult ühte asja … ega suuda seda uskuda.
Telefon piiksub viimast korda just siis, kui rong Saltenisse jõuab; tõmban aparaadi taskust, arvates, et Kate kinnitab, et tuleb vastu. Aga see pole tema. See on Thea.
Tulen.
Saltenis on perroon peaaegu tühi. Kui rongimüra kaugusse kaob, saabub taas maakoha vaikus ja kuulen Salteni suviseid hääli – ritsikate siristamist, linnulaulu, kombaini kaugel põllul. Kui ma vanasti siia saabusin, ootas meid alati Salteni kooli mereväe- ja jääsinistes toonides mikrobuss, Nüüd on parklas ainult kuum tolm ja tühjus, aga ei ühtki hingelist, isegi Kate’i mitte.
Veeretan Freya perroonilt alla, rasked kotid ühel õlal, ja mõtlen, mida teha. Kate’ile helistada? Oleksin pidanud kellaaega täpsustama. Oletasin, et ta sai mu sõnumi kätte, aga äkki oli tal telefon tühi. Lauatelefoni veskis nagunii ei ole ega ühtki muud numbrit, mida proovida.
Panen vankrile piduri peale, võtan telefoni, et sõnumeid kontrollida ja kella vaadata. Toksin parasjagu koodi sisse, kui kuulen kitsal teel mootori möirgamist, pööran ringi ning näen autot parklasse keeramas. Lootsin näha pingisarnaste istmetega hiiglaslikku kurikuulsat Land Roverit, millega Kate seitse aastat tagasi Fatima pulma tuli, Vari kõrvalistmel, pea aknast väljas ja keel ripakil. Aga ei. See on takso. Hetkeks pole ma päris kindel, kas see ikka on Kate, aga siis näen teda tagumise uksega askeldamas, mu süda jätab löögi vahele ning korraga pole ma enam riigiametnik, jurist ega ema. Olen lihtsalt tüdruk, kes mööda perrooni oma sõbranna juurde jookseb.
„Kate!“
Ta on täpselt samasugune. Samad peened kondised randmed, samad pähkelpruunid juuksed ja meekarva nahk, nina ikka ülespidi ja tedretähniline. Ta juuksed on nüüd pikemad ja kummiga kokku tõmmatud ning silmade ja suu ümber on peened jooned, aga muidu on ta ikka seesama Kate, minu Kate, ja kui me kallistame, hingan sisse temale iseloomulikku lõhna, segu sigarettidest, tärpentinist ja seebist – täpselt sellist, nagu mäletan. Vaatan teda veidi kaugemalt ja avastan, et kõigest hoolimata naeratan totakalt.
„Kate,“ korrutan tobedalt ja ta haarab mu taas kaissu ja pigistab, nii et kondid ragisevad.
Aga siis kuulen nuuksatust ja meenub, kes ma olen, milline inimene minust on saanud – ja mis kõik vahepeal juhtunud on.
„Kate,“ ütlen taas ja ta nimi kõlab mu keelel nii õigesti. „Kate, saa tuttavaks, minu tütar.“
Tõmban päikesevarju eemale, haaran sipleva tigeda puntra sülle ja sirutan Kate’i poole.
Hirmunud ilmega võtab Kate ta oma kätte ja siis kerkib ta kõhnale elavale näole naeratus.
„Sa oled ilus,“ ütleb Kate Freyale ning ta hääl on just sama pehme ja kähe, nagu mäletasin. „Just nagu su emagi. Ta on väga armas, Isa.“
„On ju?“ Vaatan, kuidas Freya segaduses üles Kate’i poole vaatab, sinised silmad teistesse sinistesse silmadesse kinnitunud. Ta sirutab pontsaka käe Kate’i juuste poole, kuid peatub siis valgusest võlutuna. „Tal on Oweni silmad,“ ütlen. Lapsena soovisin endale alati siniseid silmi.
„Tule nüüd,“ ütleb Kate viimaks Freyale, mitte mulle. Ta võtab tüdrukul käest kinni, silitab siidist pontsakat pihku ja lohukestega sõrmenukke. „Hakkame minema.“
„Mis su autoga juhtus?“ küsin takso poole jalutades. Freya on Kate’i süles ja mina lükkan kotte täis vankrit.
„Ah, läks jälle katki. Oleksin lasknud ära parandada, aga mul pole raha nagu tavaliselt.“
„Oh, Kate.“
Oh, Kate, millal sa endale ometi normaalse töö otsid, võiksin küsida. Millal СКАЧАТЬ