Valetamise mäng. Ruth Ware

Чтение книги онлайн.

      „Ma panen käru pagasiruumi,“ ütles taksojuht välja ronides. „Kas see kokku käib?“

      „Jah.“ Hakkan jälle kinnitustega mässama ja märkan siis: „Neetud, unustasin turvahälli maha …“

      „Ah, meil pole siin politseid,“ ütleb Rick hooletult ja lööb pagasiluugi kokkupandud käru kohal kinni. „Aint Mary poiss, ja tema ei hakka minu reisijaid ahistama.“

      Ma pole mitte politsei pärast mures, aga nimi tuleb kuidagi tuttav ette.

      „Mary poiss?“ vaatan Kate’i poole. „Ega see Mark Wren ole?“

      „Tema ise,“ vastab Kate kõvera naeratusega, nii et suu ühelt poolt viltu kisub. „Nüüd seersant Wren.“

      „Ma ei usu, et ta nii vana on.“

      „Ta oli meist vaid paar aastat noorem,“ kuulutab Kate ja taipan, et tal on õigus. Kolmkümmend on piisav vanus, et politseinik olla. Aga ma ei suuda kujutleda Mark Wreni kolmekümneaastase mehena – mõtlen temast ikka kui udemeis ülahuulega vinnilisest neljateistaastasest poisist, kes hoidis kühmu, et oma meeter üheksakümnest kogu varjata. Huvitav, kas ta mäletab veel meid. Kas ta mängu mäletab.

      „Vabandust,“ ütleb Kate, kui turvavöid kinnitame. „Hoia teda süles – ma tean küll, et see pole ideaalne lahendus.“

      „Sõidan ettevaatlikult,“ lubab Rick, kui rööpmelisest parklast kitsale teele keerame. „Pealegi on sinna vaid mõni kilomeeter.“

      „Üle soo veel vähem,“ lausub Kate. Ta pigistab mu kätt ning ma tean, et ta mõtleb kõikidele neile kordadele, kui me kahekesi üle soolasoo kooli ja tagasi läksime. „Aga sealt ei saa käruga läbi.“

      „Juuni kohta on ilm palav,“ lausub Rick seltskondlikult, kui ümber nurga pöörame ja puude vahelt välgatavad päikeselaigud, mis panevad mu näo kuumama. Pilgutan silmi, püüdes meenutada, kas võtsin päikeseprillid kaasa.

      „Kõrvetav,“ vastan. „Londonis polnud pooltki nii soe.“

      „Mis sind siia toob?“ Ricki pilk kohtub peeglis minu omaga. „Käisite vist Kate’iga koos koolis?“

      „See on tõsi,“ vastan. Ja vakatan. Mis mind siis siia tõi? Sõnum? Kolm sõna? Vaatan Kate’ile otsa ja mõistan, et praegu Ricki ees ei saa ta midagi öelda.

      „Isa tuli kokkutulekule,“ lausub Kate ootamatult. „Salteni kooli.“

      Pilgutan silmi ja Kate pigistab hoiatavalt mu kätt, kuid siis jõuame raudtee ülesõidukohale, auto rapub ja hüpleb rööbastel, pean lahti laskma, et kahe käega Freyat hoida.

      „Need Salteni kooli õhtusöögid on väga nooblid, olen kuulnud,“ sõnab Rick seltskondlikult. „Mu noorim tütar käib seal vahel ettekandjaks, et taskuraha teenida, ja ma olen igasuguseid asju kuulnud. Kanapeed, šampanja ja selline värk.“

      „Ma pole kunagi käinud,“ ütleb Kate. „Aga meil on lõpetamisest viisteist aastat möödas, sel aastal oleks sobilik minna.“

      Viisteist? Hetkeks mõtlen, et ta arvutas valesti, aga siis taipan. Meie lahkusime seitseteist aastat tagasi, aga kui oleksime kuuendasse klassi jäänud, oleks tal õigus. Klassikaaslastel möödub kooli lõpetamisest viisteist aastat.

      Pöörame ümber nurga, hoian Freyat kõvemini kinni, endal süda kurgus, soovin, et oleksin turvahälli kaasa võtnud. Minust oli nõme see maha unustada.

      „Käid siin sageli?“ küsib Rick mulle peeglis otsa vaadates.

      „Ei,“ vastan. „Ma … ma pole tükk aega käinud. Tead küll, kuidas need asjad on.“ Nihelen kohmakalt istmel; tean küll, et hoian Freyat liiga kõvasti, aga haaret lõdvendada ka ei suuda. „Aega lihtsalt pole.“

      „Ilus kant,“ arendab Rick vestlust. „Ise ei kujutaks küll ette, et võiksin mujal elada, aga kui siin sündinud ja kasvanud ei ole, on lood muidugi teised. Kust su vanemad pärit on?“

      „Nad on … olid …“ kokutan, tunnen Kate’i toetust enda kõrval ja hingan sügavalt sisse. „Mu isa elab Šotimaal, aga mina kasvasin üles Londonis.“

      Rappume üle lehmaraja, siis avaneb puude vahelt lagendik ja olemegi soos.

      Ja äkitselt avaneb meie ees Reach. Lai ja hall ja pillirooga pikitud, tuules lainetaval veel peegeldumas päikesest pleegitatud pilvede laisad ribad, ja tervikpilt on nii ere, selge ja avar, et mul tõuseb klomp kurku.

      Kate vaatab mulle otsa, näen ta naeratust.

      „Olid unustanud?“ uurib ta vaikselt. Raputan pead.

      „Ei iial.“ Aga see pole tõsi – olin unustanud. Olin unustanud, milline see oli. Kuskil ei ole midagi niisugust nagu Reach. Olen näinud palju jõgesid, ületanud igasuguseid suudmealasid. Aga ükski pole nii kaunis kui see siin, kus maa ja taevas ja meri üksteisesse suubuvad, üksteist uputavad, segunevad ja ühinevad, kuni on võimatu aru saada, mis on mis, kus lõpevad pilved ja algab vesi.

      Maantee muutub üherealiseks, sellest saab omakorda kruusane rada, kus rattarööbaste vahel kasvab rohi.

      Ja siis näen seda – Loodete veskit, tumedat siluetti pilvetriibuliste voogude taustal, isegi veel lagunenumat ja joobnumat, kui mäletan. See pole niivõrd hoone, pigem tuule poolt kokku kuhjatud triivpuidu hunnik, ning tundub, nagu võiks tuul selle iga hetk laiali puhuda. Süda võpatab rinnus ja kutsumata mälestused tormlevad peas nagu linnud.

      Thea päikeseloojangul Reach’is alasti ujumas, nahk õhtuvalguses kuldselt läiklemas ning leegitsevatele voogudele langevad pügatud puude tumedad varjud, mis andsid Reach’ile tiigritriibulise hiilguse.

      Kate külmal talvehommikul, kui pakane oli aknaklaasid seespoolt jäälilledega kirjanud ning pilliroo ja hundinuiad härmatisega katnud, käed laiali, veski aknal kõlkumas ja valgeid hingeõhupahvakaid taevasse paiskamas.

      Fatima napis trikoos paadisillal päevitamas ja kuumuses mõnulemas, nahk suvepäikesest mahagonikarva, ning lainetel värelevad päikesekiired ta hiiglaslikelt päikeseprillidelt tagasi peegeldumas.

      Ja Luc – Luc –, aga siin tõmbub mu süda kokku ja ma ei saa edasi mõelda.

      Oleme jõudnud latiga suletud väravani rajal.

      „Jää parem siin seisma,“ ütleb Kate Rickile. „Eile oli vesi kõrge ja edasi on maapind veel pehme.“

      „Oled kindel?“ pöördub Rick üle õla vaatama. „Ma võin proovida läbi murda.“

      „Ei, me lähme jala.“ Kate haarab ukselingist ja ulatab mehele kümneka, kuid viimane rehmab käega.

      „Sinu raha siin ei kõlba, kullake.“

      „Aga Rick …“

      „Ei mingit aga Ricki. Su isa oli tubli mees, hoolimata sellest, mis mõned räägivad, ja sul on parem klatšimooridest kõrvale hoida. Maksad teine kord.“

      Kate neelatab, märkan, et ta tahab midagi öelda, aga ei suuda, seepärast räägin ise.

      „Aitäh, Rick,“ ütlen. „Aga mina tahan СКАЧАТЬ