Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest. Ренсом Риггз
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest - Ренсом Риггз страница 7

СКАЧАТЬ ebatavaliste rühmas. Nad võitlesid korraga sakslaste ja tontide vastu. Selle eest, mida nad tegid, ei antud medaleid, kuid meie silmis olid nad kangelased – ja sinu vanaisa oli neist kuulsaim. Nende ennastsalgavus lõi rikutud hinged kümneteks aastateks tagasi ja päästis väga paljude ebatavaliste elu.”

      Ometi, mõtlesin, ei suutnud ta päästa omaenda vanemaid. Kummaline traagika.

      „Ja seda võin ma sulle küll öelda,” jätkas Emma, „et sa oled pealaest jalatallani sama ebatavaline kui tema ning ka sama vapper.”

      „Hahaa, sa lihtsalt üritad mu enesetunnet parandada.”

      „Ei,” kostis tüdruk mulle silma vaadates. „Ei ürita. Jacob, sa õpid. Ühel päeval oled veel kuulsam tondikütt kui tema.”

      „Jah, seda räägivad kõik. Kuidas sa selles nii kindel saad olla?”

      „Ma lihtsalt tunnen seda väga selgelt,” vastas Emma. „Minu meelest on see sinu e t t e m ä ä r a t u s. Just nagu sulle oli ette määratud Cairnholmile tulla.”

      „Ma ei usu sellist värki. Ettemääratus. Tähtede ennustus. Saatus.”

      „Ma ei öelnud, et saatus.”

      „Ettemääratus tähendab sedasama,” ütlesin. „Saatus on see, mis saab inimestele osaks maagilistest mõõkadest rääkivates raamatutes. See on täielik jama. Mina olen siin sellepärast, et mu vanaisa pomises kümme sekundit enne surma midagi teie saare kohta. Kogu lugu. See juhtus kogemata. Mul on muidugi hea meel, et ta seda ütles, kuid ta sonis. Sama edukalt oleks ta võinud mulle oma poenimekirja ette lugeda.”

      „Aga ta e i t e i n u d seda,” lausus Emma.

      Ohkasin nördinult. „Ja kui me nüüd lähemegi silmuseid otsima ja teie usaldate mind ennast koletiste eest hoidma ja mina viin teid kõiki hoopis surma – kas see on samuti saatus?”

      Tüdruk tõsines ja tõstis mu käe minu põlvele tagasi. „Ma ei öelnud, et saatus,” kordas ta. „Kuid ma usun, et kui tegemist on elu tähtsaimate asjadega, siis ei juhtu miski juhuslikult. Kõigel, mis juhtub, on põhjus. Sina oled siin mingil kindlal põhjusel ja üldse mitte selleks, et kaotada ja surra.”

      Mul polnud südant temaga edasi vaielda. „Hüva,” ütlesin. „Ma küll ei usu, et sul on õigus, kuid ma l o o d a n, et on.” Tundsin süümekaid, et ennist talle niiviisi nähvasin, kuid mul oli külm ja hirm ning olin tõrjuv. Mulle oli osaks saanud head ja halba, olin mõelnud argu ja julgeid mõtteid – mu hirmu ja julgete mõtete vahekord oli hetkel küll üsna kehvas vahekorras, nii umbes kolm ühe vastu. Hirmuhetkedel tundsin, et mind surutakse rolli, mida ma pole tahtnud, ning saadetakse vabatahtlikuna sellise sõja eesliinile, mille täit ulatust meist keegi ei teadnud. Sõna „saatus” kõlas nagu kohustus ja kui ma pidin sööstma lahingusse kohutavate olendite leegioni vastu, siis pidin ma seda tegema omal tahtel. Küllap olin mõttes juba oma valiku teinud, kui nõustusin koos ebatavaliste lastega tundmatusse tulevikku sõudma. Seegi polnud tegelikult tõsi, et mind sunniti, sest olin ma ju täiesti omal tahtel tolmustes nurkades tuhninud. Tegelikult olin juba pisikesest peale sedasorti seiklustest unistanud. Tollal uskusin oma tillukese lapsesüdamega saatuse olemasolu ilma vähimagi kõhkluseta. Vanaisa vapustavaid lugusid kuulates olin tundnud seda kihelusena oma rinnakorvis. Ühel päeval olen mina samasugune. See, mis praegu tundus kohustusena, oli tollal lubadus, et ühel päeval lasen ma oma väikesest kodulinnast jalga ja hakkan elama sama erakordset elu kui vanaisa. Siis pidin ma tegema midagi tähtsat nagu vanaisa Portman. Ta korrutas mulle ilmast ilma: „Jacob, sinust tuleb vägev mees. Väga vägev mees.”

      „Nagu sina?” tavatsesin vastu küsida.

      „Parem,” kinnitas tema.

      Tollal uskusin ma vanaisa ja tahtsin praegugi uskuda. Kuid mida rohkem ma taadi kohta teada sain, seda pikemaks kasvas tema vari ning näis üha võimatum saada hakkama nii, nagu tema sai. Isegi seda proovida võis olla selge enesetapp. Ja kui ma üritasin ette kujutada, kuidas ma seda teeksin, tulid segama mõtted vaesest hüljatud isast. Enne, kui need peast välja sain, jõudsin ikkagi endalt küsida, kuidas nii võimas mees võis kohelda nii õudselt kedagi, kes teda armastas.

      Hakkasin värisema. „Sa külmetad,” ütles Emma. „Las ma teen alustatu lõpuni.” Ta võttis mu teise käe ja suudles seda oma hingeõhuga terves pikkuses. See oli peaaegu talumatu. Õlani jõudes riputas ta mu käe endale kaela ümber selle asemel, et põlvele tagasi panna. Tõstsin teise käe sinnasamasse, ta kallistas mind ja meie laubad puutusid kokku.

      Emma lausus väga vaikselt: „Ma loodan, et sa ei kahetse oma valikut. Mul on nii hea meel, et oled siin koos meiega. Ma ei tea, mida teeksin, kui sa ära läheksid. Ma kardan peast segi minna.”

      Kaalusin tagasiminekut. Hetke jooksul katsusin pingsalt endale ette kujutada, mis juhtuks, kui suudaksin mingi imenipiga üksinda tagasi saarele aerutada ja sealt koju minna.

      Ma ei suutnud seda ette kujutada.

      Sosistasin: „Kuidas ma saaksin?”

      „Kui miss Peregrine jälle inimkuju tagasi saab, suudab ta sind tagasi viia. Kui sa muidugi tahad minna.”

      Ma ei pidanud oma küsimusega üldsegi logistikat silmas. Mõtlesin lihtsalt: Kuidas ma saaksin teid maha jätta? Ometi oli võimatu seda päriselt välja öelda. Sõnad ei tulnud üle huulte. Jätsin need ütlemata ning hoopis suudlesin tüdrukut.

      Seekord oli Emma see, kellel hing kinni jäi. Ta tõstis oma käed mu põskede juurde, kuid ei puudutanud neid, nagu häbeneks kehalist kontakti. Kätest õhkus lainetena kuuma.

      „Puuduta mind,” ütlesin.

      „Ma ei taha sind kõrvetada,” vastas tema, kuid äkitselt mu rinnas plahvatanud sädemepilv ütles: Ma ei hooli sellest. Niisiis võtsin ta sõrmedest kinni ja tõmbasin nendega üle oma põse. Me mõlemad oigasime. Puudutus oli kuum, aga ma ei tõmbunud eemale. Ma ei julgenud eemalduda, kartes, et ta ei puuduta mind enam. Siis taaskohtusid me huuled ja me suudlesime jälle. Tüdruku ebatavaline soojus vallutas mu sisemuse.

      Mu silmad vajusid kinni ja maailm kadus pilgu eest.

      Isegi kui mu keha külmetas ööudus, ei tundnud ma seda. Isegi kui meri mühises valjusti mu kõrvus, ei kuulnud ma seda. Isegi kui kivi, millel istusin, oli ebatasane ja terav, ei pannud ma seda peaaegu tähelegi. Kõik, mis asus meist kahest väljaspool, sai teadvusest välja lülitatud.

      Ja siis kostis pimedusest kohutavalt vali mürtsatus. Ma ei osanud sellest midagi arvata ega suutnud end ka Emmast lahutada, kuni müra valjenes kahekordseks ning kuulsin jubedat metallikriiksatust. Pimestavalt ere valgusvihk libises meist üle. Viimaks ei saanud ma toimuvat enam ignoreerida. Majakas, mõtlesin. Majakas variseb merre.

      Kuid majakas oli eemalt selgesti näha. Selle valgus polnud ere nagu päike ning paistis vaid ühes suunas, mitte ei liikunud otsides edasi-tagasi.

      Majakaga polnud siin midagi pistmist. Prožektorivalgus tuli kalda lähedalt veest.

      See oli allveelaeva prožektor.

      Põgusa paanikahetke jooksul ei suutnud mu aju jalgadega ühendust saada. Mu silmad ja kõrvad said teadlikuks ranna lähedale ilmunud allveelaevast. Merest kerkis raudelukas. Vesi voolas ta külgedelt alla ning avatud luukidest tormasid laevalaele karjuvad ja meid valgusvihku püüda proovivad mehed. Siis said jalad viimaks käsu kätte ning me libistasime, kukutasime ja veeretasime end kivihunniku СКАЧАТЬ