Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest. Ренсом Риггз

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oma õla vastu minu õlga. Väikesed jooksid Bronwyni juurde ja peitsid näo tema rüppe. Bronwyn kallistas neid. Oma erilistele võimetele vaatamata tundsime end täiesti abituina. Suutsime vaid kössitada hämaras koopas, külmast nohused ninad tilkumas, ja üksteisele otsa vahtida lootuses, et ehk vaenlased siiski ei märka meid.

      Viimaks hakkas mootorimürin kaugenema ja kui me jälle üksteise häält kuulma hakkasime, pomises Claire Bronwynile sülle: „Wyn, jutusta meile üks lugu. Ma kardan ja mulle ei meeldi siin üldse ja parem oleks hoopis juttu kuulata.”

      „Jah, äkki sa jutustaksid meile ühe loo?” mangus ka Olive. „Ühe jutu „Ebatavaliste lugudest”. Need on mu lemmikud.”

      Bronwyn oli ebatavaliste tüdrukute seast kõige emalikum ning väikeste suhtes rohkem ema, kui isegi miss Peregrine suutis seda olla. Just Bronwyn pani väikesed õhtuti magama. Just Bronwyn luges neile ette ja suudles neid laubale. Tüdruku tugevad käed olid kui loodud lapsi kallistama ja ta laiad õlad neid turjal kandma. Kuid praegu polnud lugude jutustamiseks õige hetk ja nõnda Bronwyn ütleski.

      „Miks nii, kindlasti on praegu just õige hetk!” leelutas Enoch sarkastiliselt. „Aga ära seekord Lugusid loe, vaid jutusta meile, kuidas miss Peregrine’i hoolealused jõuaksid ilma kaardi ja toiduta turvalisse paika nii, et tondid neid teel nahka ei paneks! Ma tahaksin hirmsat moodi kuulda, kuidas s e e lugu lõpeb.”

      „Kui vaid miss Peregrine saaks meile seda öelda,” nuuksatas Claire. Ta puges Bronwyni embusest välja ning läks linnu juurde, kes meid ühe paadi kiilul kükitades jälgis.

      „Direktriss, mida me nüüd edasi teeme?” küsis Claire. „Palun muutuge jälle inimeseks. Palun ärgake üles!”

      Miss Peregrine kurises ja silitas tiivaga Claire’i pead.

      Siis hakkas ka nuttev Olive manguma: „Me vajame teid, miss Peregrine! Me eksisime ära ja oleme ohus ja kõht läheb kogu aeg tühjemaks ja meil pole enam üldse kodu ega ühtegi sõpra peale meie enda ja meil on teid v ä g a v a j a!”

      Miss Peregrine’i mustad silmad hakkasid pilkuma. Ta pöördus meist ära ja süüvis endasse.

      Bronwyn kükitas pisiplikade kõrvale. „Kullake, ta lihtsalt ei saa praegu tagasi muutuda. Aga ma luban, et me saame ta endiseks.”

      „Aga m i s m o o d i?” nõudis Olive. Seintelt vastu kajades kordus ta küsimus üha uuesti ja uuesti.

      Emma tõusis püsti. „M i n a ütlen sulle, mismoodi,” alustas ta ning kõigi pilgud pöördusid temale. „Me k õ n n i m e.” Tüdruk rääkis nii enesekindlalt, et mul jooksis judin üle selja. „Me muudkui läheme ja läheme edasi, kuni jõuame linna.”

      „Ja mis siis saab, kui viiekümne kilomeetri ulatuses pole ühtegi linna?” küsis Enoch.

      „Siis me kõnnime viiskümmend üks kilomeetrit. Aga ma tean, et n i i k õ r v a l e me kursilt küll ei kaldunud.”

      „Aga kui tondid meid õhust märkavad?” küsis Hugh.

      „Ei märka. Me oleme ettevaatlikud.”

      „Ja kui nad meid linnas juba ootavad?” uuris Horace.

      „Me teeskleme tavainimesi. See õnnestub.”

      „Minul pole see kunagi eriti hästi õnnestunud,” ütles Millard naerdes.

      „Sind, Mill, ei nähta üldse. Sina oled meie eelvägi ja skaut ning vajalike asjadega varustaja.”

      „Ma olen üpriski osav varas,” sõnas poiss uhkusenoodiga hääles. „Viie sõrme kunsti tõeline meister.”

      „Ja mis siis edasi?” pomises Enoch hapult. „Vahest saamegi midagi kõhtu ja leiame sooja magamiskoha, kuid me oleme sellegipoolest lagedal, silmapaistvad, kergesti haavatavad ja silmuseta… ja miss Peregrine on… on ikka veel…”

      „Küllap me leiame ka silmuse,” lubas Emma. „Nende jaoks, kes teavad, mida otsida, on olemas maamärgid ja teeviidad. Ja isegi kui neid pole, leiame mõne meietaolise ebatavalise, kes juhatab meid järgmise silmuse juurde. Ja silmuses on olemas ymbryn, kes suudab miss Peregrine’i vajalikul moel aidata.”

      Ma polnud iialgi kohanud nii kirglikult millessegi uskuvat inimest kui Emma. Temast kiirgas enesekindlust. Sellest rääkis tema tahapoole surutud õlgadega kehahoiak ja see, kuidas ta midagi otsustades alati hambad kõvasti kokku surus. Ta oleks justkui iga oma lause lõpetanud hüüumärgiga. Mitte kunagi polnud nende lõpus küsimärki. See oli nakkav ja meeldis mulle nii, et pidin alla suruma äkilise soovi tüdrukut siinsamas kõigi silma all suudelda.

      Hugh köhatas. Tema suust lendasid välja mesilased ja moodustasid õhku võbeleva küsimärgi. „Kuidas sa selles kõiges nii neetult k i n d e l saad olla?” küsis poiss.

      „Lihtsalt olen ja kõik.” Tüdruk hõõrus käsi, nagu lisades, et nii ongi.

      „Sa pidasid meile kenakese kihutuskõne,” lausus Millard. „Ma ei taha üldse seda rikkuda, kuid nii palju, kui meile teada, on miss Peregrine ainus ymbryn, keda pole veel kinni püütud. Tuletage meelde, mida miss Avocet rääkis: tondid on juba m i t u n ä d a l a t silmuseid rüüstanud ja ymbryne püüdnud. See tähendab, et isegi kui meil õ n n e s t u b mõni silmus leida, ei tea me iial, kas seal on ymbryn alles või on silmus me vaenlaste käes. Me ei saa lihtsalt käia silmuste välisustele koputamas, lootes, et see koht ei kubise tontidest.”

      „Või et selle ümber ei luusi nälginud hingetuid,” lisas Enoch.

      „Ega me ei peagi l o o t m a,” vastas Emma ja naeratas mulle. „Jacob ütleb meile.”

      Läksin üle kere külmaks. „M i n a?”

      „Sa ju tajud hingetuid kaugelt?” küsis Emma. „Ja näed neid ka.”

      „Kui mõni on lähedal, tekib umbes selline tunne, et hakkan kohe oksele,” tunnistasin.

      „Kui lähedal nad peavad selleks olema?” uuris Millard. „Kui vahet on vaid mõni meeter, oleme ikka haardeulatuses. Meil on vaja, et sa neid palju kaugemalt tajuksid.”

      „Ma pole katseid teinud,” ütlesin. „See kõik on minu jaoks veel väga uus.”

      Olin siiani kohanud vaid ühte tonti doktor Golani kujul ja hingetut Malthust, kes tappis mu vanaisa ja peaaegu et uputas mu Cairnholmi sohu. Kui kaugel nad võisid olla, kui tundsin neid esmakordselt mu Englewoodis asuva maja ümber hulkumas ja mind luuramas? Võimatu öelda.

      „Igatahes saab sinu annet arendada,” teatas Millard. „Ebatavalisus on umbes nagu musklid – mida rohkem treenid, seda suuremaks kasvavad.”

      „See on hullumeelsus!” kuulutas Enoch. „Kas te olete kõik tõesti nii meeleheitel, et panete kogu lootuse t e m a l e? Kuulge, ta on ju lihtsalt üks p o i s s, tavaline pekivats, kes ei tea meie maailmast peaaegu mitte midagi!”

      „Ta ei ole t a v a l i n e,” vaidles Emma sellise näoga, nagu oleks teda isiklikult solvatud. „Ta on üks meie seast!”

      „Sa ajad selget jama!” karjus Enoch. „See, et tal on tilk ebatavalise verd soontes, ei tee temast veel minu venda. Ja minu kaitsjat ei tee see temast ammugi! Meil pole aimugi, mida ta suudab. Ilmselt ei tee ta üldse vahet, kas tal on kõhugaasid või seisab hingetu viiekümne meetri kaugusel!”

      „Ta СКАЧАТЬ