Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest. Ренсом Риггз
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest - Ренсом Риггз страница 6

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      „M i n a kuulsin, et ta tappis ühe paljaste kätega ära,” ütles Bronwyn.

      „Mina jällegi kuulsin, et ta tappis ühe tondi kudumisvarda ja pakkimisnööriga,” teatas Horace. „Tegelikult ma nägin seda unes, nii et olen kindel, et nõnda juhtuski.”

      „Pooled neist lugudest on lihtsalt legendid, mis muutuvad iga aastaga üha värvikamateks,” lausus Enoch. „See Abraham Portman, keda mina tundsin, ei liigutanud kunagi meie aitamiseks sõrmegi.”

      „Ta oli igati austusväärne ebatavaline!” vaidles Bronwyn. „Ta võitles vapralt ja tappis meie kaitsmiseks lugematu hulga hingetuid!”

      „Ja siis jooksis ta minema ning jättis meid sinna majja redutama nagu pagulasi, kuni ise mööda Ameerikat ringi reisis ja kangelast mängis!”

      „Sa ei tea, millest sa räägid,” nähvas vihast õhetav Emma. „See oli hoopis teistmoodi.”

      Enoch kehitas õlgu. „Igatahes on mõttetu seda arutada,” sõnas ta. „Mida te ka Abe’ist ei mõtleks – see poiss pole tema.”

      Sel hetkel ma vihkasin Enochit, kuid samas ei suutnud tema kahtlemist ka hukka mõista. Kuidas said teised lapsed, kes oskasid oma võimeid vilunult kasutada, nii kindlalt loota minu oskusele hakkama saada millegagi, mille olemasolustki sain teadlikuks alles mõne päeva eest ja mille olemust alles hakkasin mõistma? See, kelle lapselaps ma olin, ei paistnud üldse asjasse puutuvat. Ma lihtsalt ei teadnud ise, mida ma teen.

      „Sul on õigus, mina pole mu vanaisa,” ütlesin. „Ma olen lihtsalt üks Florida kutt. Ilmselt mul selle tondi tapmisega lihtsalt vedas.”

      „Jamajutt,” teatas Emma. „Ühel päeval oled sa täpselt samasugune tondikütt, kui Abe oli.”

      „Loodame, et see päev tuleb varsti,” ütles Hugh.

      „See on sinu saatus,” lausus Horace ja tema hääletoon tekitas minus aimduse, et poiss teadis midagi, mida mina ei teadnud.

      „Isegi kui nii ei juhtu,” jätkas Hugh mulle lahtise käega vastu selga lüües, „siis sina, semu, oled kõik, millele meil loota on.”

      „Kui nii, siis aidaku meid Lind,” ütles Enoch.

      Mu pea käis ringi. Nende ootuste koorem ähvardas mu oma raskusega lömastada. Ajasin end ebakindlalt püsti ja hakkasin koopasuu poole minema.

      „Ma pean värsket õhku saama,” ütlesin Enochist mööda trügides.

      „Oota, Jacob!” hüüatas Emma. „Õhupallid!”

      Kuid need olid ammu läinud.

      „Las läheb,” torises Enoch. „Kui meil veab, siis ujub ta tagasi Ameerikasse.”

      Veepiiril jalutades proovisin end kujutleda sellisena, nagu mu uued sõbrad mind nägid või näha soovisid. See polnud see Jacob, kes kunagi jäätiseautole järgi joostes pahkluu murdis ning isa sunnil kolm korda kooli võitmatusse kergejõustiku kolmevõistluse meeskonda pääseda proovis ja kolm korda läbi kukkus. Nemad nägid Jacobit, kes on varjude uurija, ebamääraste kõhutunnete imeosav tõlgendaja, selgeltnägija, päriselt olemas olevate koletiste hävitaja ning kellest sõltus tõenäoliselt meie ebatavaliste kirju kamba elu ja surm.

      Kuidas suutnuks ma olla oma vanaisa vääriline?

      Ronisin veepiiril asuva kivihunniku otsa ning seisin seal lootes, et tuul kuivatab mu niisked riided ära. Vaatasin viimases ehavalguses merd, mis oli nagu sulanduvate ja tumenevate hallide toonidega värvitud kangas. Kaugel vilkus tuli ühtlases rütmis. See oli Cairnholmi majakas, mis plinkis meile korraga tervitust ja hüvastijättu.

      Mu teadvus läks uitama ja nägin avasilmi und.

      Nägin üht üleni mudast keskealist meest aegamisi ronimas terava tipuga kalju otsa. Ta hõredad sassis ja märjad juuksed kleepusid näo külge. Tuul puhus ta õhukese jopi puhevile nagu purje. Mees peatus ja laskus küünarnukkidele, toetades need mitme nädala eest uuristatud õnarustesse. Siis oli ta uurinud paaritumiskombeid ja tormilindude pesi. Mees tõstis binokli silmade ette, kuid vaatas seekord pesadest allapoole kitsale poolkuukujulisele rannaribale, kuhu tõusuvesi igasugust kraami kokku kandis. See tõi triivpuitu ja adrut, purunenud paatide tükke – ja kohalike sõnul mõnikord ka laipu.

      See mees oli minu isa. Ta otsis midagi, mida meeleheitlikult leida ei tahtnud.

      Ta otsis sealt oma poja laipa.

      Tundsin, kuidas keegi puudutas mu kinga, ning võpatasin end nägemusest välja. Väljas oli peaaegu pimedaks läinud ja mina istusin kividel, põlved lõua all. Äkki seisis tuule käes lehvivate juustega Emma selle kivihunniku jalamil rannaliival.

      „Kuidas sa end tunned?” küsis tüdruk.

      Sellele küsimusele vastamiseks oleks vaja läinud ülikooli matemaatikat ja umbes ühte tundi arutlusaega. Tundsin korraga sadu vastuolulisi tundeid, mis tühistasid üksteist, nii et järele jäid vaid külm, väsimus ja soovimatus midagi rääkida.

      Niisiis ütlesin vaid: „Pole mul häda midagi, lihtsalt katsun end ära kuivatada” ning patsutasin tõestuseks oma mudase sviitri rinnaesist.

      „Selles saan ma sind aidata.” Tüdruk ronis mu kõrvale kivihunniku otsa. „Anna oma käsi.”

      Sirutasin käe ning Emma sättis selle oma põlvedele. Ta pani käed suu ees kausiks kokku ja kummardus mu randme kohale. Siis hingas ta sügavalt sisse ja aeglaselt läbi kokkupandud pihkude välja. Mu käsivart mööda voogas üles uskumatult mõnus, peaaegu et kõrvetava kuumuse laine.

      „Liiga kuum?” küsis tüdruk.

      Tõmbusin end judistades pingule ja raputasin pead.

      „Tore.” Emma puhus mu käsivarrele pisut kõrgemal. Tundsin uut soojusvoogu. Puhumiste vahepeal lausus ta: „Loodetavasti ei võta sa südamesse, mida Enoch su kiusamiseks ütles. Jacob, kõik teised usuvad sinusse. Enoch võib olla tõeline vana õelusekott, eriti siis, kui ta on armukade.”

      „Minu meelest on tal õigus,” ütlesin.

      „Tegelikult sa ei arva nii. Või arvad?”

      Purskasin kõik välja. „Mul pole tegelikult aimugi, mida ma teen. Kuidas keegi üldse julgeb minust sõltuda? Kui ma tõesti olen ebatavaline, siis vaid õige natuke. Umbes nagu oleks minus neljandik ebatavalise verd, samas kui teie kõik olete täisverelised.”

      „Niiviisi see küll ei käi,” naeris Emma.

      „Aga mu vanaisa oli palju ebatavalisem kui mina. Ta pidi olema. Ta oli nii tugev…”

      „Ei, Jacob,” ütles tüdruk mulle silmi kissitades. „See on täiesti vapustav, kui tema moodi sa paljudes asjades oled. Loomulikult on ka erinevusi. Sa oled õrnem ja leebem. Aga kõik, mida sa räägid, kõlab täpselt nii, nagu Abe rääkis siis, kui ta esmakordselt meie juurde tuli.”

      „Kõlab või?”

      „Jaa. Temagi oli segaduses. Ta polnud kunagi teise ebatavalisega kohtunud. Ta ei mõistnud oma võimet ega saanud aru, kuidas see töötab või mida ta üldse suudab teha. Ausalt СКАЧАТЬ