Tontide linn. Miss Peregrine’i ebatavalistest lastest. Ренсом Риггз

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Sellegipoolest oli paljas mõte teha kasvõi üksainus aerutõmme isegi peegelsiledal veel täiesti vastuvõetamatu. Me polnud veel poolelgi teel mandrile ning ma olin lootusetult kurnatud. Mu peopesad tuikasid. Käsivarred olid tuimad kui puupakud. See polnud ainus häda. Paadi lõputu kõikumine oli hakanud enesetundele mõjuma ning mulle vastu vaatavate rohekate nägude järgi otsustades polnud ma sugugi ainus merehaige.

      „Puhkame natuke,” ütles Emma, püüdes julgustavat tooni leida. „Puhkame ja loobime paatidest vee välja, kuni udu hajub…”

      „Sihuke udu on väga jonnakas,” kostis Enoch. „See võib mitu päeva järjest püsida. Mõne tunni pärast läheb pimedaks ja siis jääb ainult loota, et peame hommikuni vastu nii, et tondid meid üles ei leia. Oleme siin täiesti kaitsetud.”

      „Ja ilma joogiveeta,” sõnas Hugh.

      „Ja ilma toiduta,” lisas Millard.

      Olive tõstis mõlemad käed taeva poole ja ütles: „Aga m i n a ju tean, kus see asub!”

      „Mis asi asub?” küsis Emma.

      „Maa. Ma nägin seda, kui seal üleval köie otsas olin.” Olive seletas, et ta oli udust kõrgemale kerkinud ning korraks päris selgesti rannikut näinud.

      „Ja mis meil sellest kasu on?” torises Enoch. „Pärast seda, kui sina seal üleval rippusid, oleme juba tükk aega ringi ekselnud.”

      „Aga laske mind siis üles tagasi.”

      „Mõtled sa seda tõsiselt?” küsis Emma. „See on ohtlik. Mis siis saab, kui tuul su minema puhub või köis katki läheb?”

      Olive’i näole ilmus raudne otsusekindlus. „Laske mind üles,” kordas ta.

      „Kui ta juba sellist nägu tegema hakkab, pole mõtet vaielda,” nentis Emma. „Bronwyn, võta köis.”

      „Sa oled kõige vapram väike tüdruk, keda ma kunagi tundnud olen,” ütles Bronwyn ja asus tegutsema. Ta tiris ankru veest välja meie paati ja sel moel saime nii palju köit juurde, et kaks allesjäänud paati uuesti lahku sattumise vältimiseks kokku siduda. Siis lasksime Olive’il uuesti läbi udulaama taeva poole kerkida. Tekkis veider vaikusehetk, mil me kõik vahtisime pilve sisse kaduvat köit, pead kuklasse aetud, oodates taevast saadetavat juhatust.

      Enoch katkestas vaikuse. „Noh?” hõikas ta kärsitult.

      „Ma näen seda!” kuulsime vastuseks. Olive’i hääleke suutis vaevu-vaevu valgeharjaliste lainete mühast üle kosta. „Otse ees!”

      „Nii kõlbab küll!” ütles Bronwyn, ronis esimesse paati, haaras aerud ja kukkus sõudma, kuni ülejäänud kõhust kinni hoides täiesti kasututena paatides vedelesid. Bronwynit juhtis vaid nähtamatu inglina taevas hõljuva Olive’i peenike hääleke.

      „Vasakule… veel vasakule… mitte nii palju!”

      Niiviisi liikusimegi aegamisi ranniku poole. Udu jälitas meid kogu selle aja. Selle pikad hallid kombitsad püüdsid meid tagasi kiskuda nagu vaimolendi sõrmed.

      Just nagu ei tahaks saar meid minema lasta.

      TEINE PEATÜKK

      Meie kokkuseotud paadid randusid madala veega kivisel rannikul. Vedasime need kaldale just siis, kui päike hakkas tohutu laia halli pilvemassiivi varju vajuma. Umbes tunni aja pärast pidi saabuma täielik pimedus.

      Rand oli tegelikult väike kivine mõõnast jäänud adrut täis maariba, kuid minu silmis oli see imeilus, kaunim kõigist kodustest šampanjaheledatest turistirandadest. See tähendas, et olime hakkama saanud. Mul polnud aimugi, mida teised võisid arvata, sest enamus neist polnud elu seeski jalga Cairnholmilt kaugemale saanud. Nüüd vahtisid nad imestades ringi, ise meeletult rõõmsad ellujäämise üle, ja püüdsid välja mõelda, mida oma eluga edaspidi peale hakata.

      Koperdasime vaevu kandvatel jalgadel paatidest välja. Fiona toppis peotäie väikesi kive suhu ja kompis neid keelega, nagu vajaks ta kõiki viit meelt enda veenmiseks, et ei näe und. Olin esmakordselt miss Peregrine’i ajasilmusesse sattudes end täpselt samamoodi tundnud. Ma polnud elu sees oma nägemismeelt niiviisi umbusaldanud kui tookord. Ülimalt kurnatud Bronwyn vajus oiates maha. Ta piirati kohe ümber, turgutati ja külvati üle tänusõnadega selle eest, millega ta hakkama oli saanud – aga meie tänuvõlg tüdruku ees oli liiga suur, et aitäh-sõnadest oleks piisanud. Bronwyn püüdis meid eemale peletada, kuid oli nii väsinud, et ei jaksanud õieti kättki tõsta. Emma ja poisid sikutasid Olive’i pilvedest alla.

      „Sa oled ju üleni s i n i n e!” hüüatas Emma, kui Olive udust nähtavale ilmus, ja hüppas üles, et tüdrukukest sülle haarata. Olive oli läbimärg ja külmunud ning plagistas hambaid. Meil polnud talle anda ei tekki ega ühtki kuiva riidehilpu, nii et Emma hõõrus oma tulikuumade kätega plikatirtsu keha, kuni too enam nii hullusti ei värisenud, ja saatis siis Fiona ja Horace’i lõkkepuid otsima. Neid oodates kogunesime paatide juurde välja selgitama, mis kõik merre oli jäänud. See oli sünge nimekiri. Peaaegu kõik kaasavõetu vedeles nüüd merepõhjas laiali. Meile olid alles jäänud vaid seljariided, mõned roostes konservikarbid ja Bronwyni vaadisuurune reisikirst, mis oli purunematu ja ilmselt ka uppumatu. Kirst oli nii hirmraske, et vaid Bronwyn üksi suutis seda tassida. Kangutasime selle raudriivid lahti, lootes midagi kasulikku või veel parem, söödavat, leida – kuid kõik, mis sealt saime, oli kolm köidet vettinud lehtedega „Ebatavaliste lugusid” ja uhke vanniesine matt, millele olid tikitud miss Peregrine’i initsiaalid A. L. P.

      „Oh, tänu taevale! Vähemalt tuli kellelegi meelde vannimatt kaasa võtta,” salvas Enoch. „Nüüd oleme päästetud.”

      Kõik muu oli läinud, kaasa arvatud mõlemad meie kaardid – nii väike kaart, mille abiga Emma meid üle väina oli navigeerinud, kui ka raske nahkköites ajasilmuste atlas, Päevade Raamat, mille üle Millard nii suurt uhkust oli tundnud. Kui Millard mõistis, et see on läinud, hakkas ta puhisema. „See oli üks viiest eksemplarist!” ägas ta. „See oli kujuteldamatult väärtuslik asi! Rääkimata kõigist mu paljude aastate jooksul lisatud märkustest ja viidetest!”

      „Aga selle eest on meil „Ebatavaliste lood” alles,” ütles Claire oma blondidest lokkidest merevett välja väänates. „Ma ei saa õhtul magama jääda, kui mulle sealt mõnda lugu ette ei loeta.”

      „Mis kasu on meil muinasjuttudest, kui me ei oska edasi minna?” küsis Millard.

      Mõtlesin endamisi, et kuhu täpselt me ei oska minna. Taipasin, et saarelt põgenemise rutus olin lapsi kuulnud rääkimas vaid sellest, et on vaja suurele maale jõuda. Me polnud kordagi arutanud, mida suurele maale jõudes edasi teha. Tillukestes paatides elusana üle väina jõudmine oleks justkui olnud nii ebatõenäoline, niisugune narr optimism, et kaugemale mõelda olnuks ajaraisk. Vaatasin julgustust otsides Emma poole, nagu seda tihti tavatsesin teha. Tüdruk põrnitses süngelt randa. Madalateks luideteks vormunud kivisegusel liival õõtsus tuules mõõkrohi. Rannariba taga algas mets, läbipääsmatuna tunduv roheline müür, mis kõrgus mõlemal pool nii kaugele, kui silm ulatas. Emma oli lootnud oma nüüdseks kaotsis kaardi abil jõuda ühte kindlasse sadamalinna, kuid tormi kätte jäädes sai eesmärgiks ükskõik milline koht rannikul. Meil polnud aimugi, kui palju me võisime kursist kõrvale kalduda. Mulle ei jäänud silma ainsatki maanteed, suunaviita ega isegi mitte jalgrada. Oli vaid metsik loodus.

      Tegelikult polnud meil ju vajagi kaarti ega teeviita või midagi muud. Me vajasime vaid terveks ravitud miss Peregrine’i, sest tema oleks kindlasti teadnud, kuhu peame СКАЧАТЬ